tõusid nagu jonnipunnid üksteise järel voodites püsti ja jälgisid klaperjahti. Mohhova jagas paremale ja vasemale laksuvaid kõrvakiile, teades, et vaeste vanainimeste skleroos ei anna tõde välja.
Süstlaga relvastatud Mohhova ajas väledat Gorni tükk aega taga, lootes reipust külmutava ravimi rutemini sisse susata. Lõpuks õnnestus Mohhoval Gorn nurka ajada ja öökapile pikali lükata. Gorn tagus raevukalt vastu, visates sussid jalast, küünistades nagu loom kõigi nelja jäsemega. Kähin, mille ta kuuldavale tõi, oli peaaegu mõtestatud: „Määrid ära! Prostituut! Nakatad! Lits! Kui vana sa oled?!” – ning merevaigukollaste pahkade sarnased küüned, pigem küünised, käristasid Mohhova meedikukitlit.
Pärast öist süsti lamas Gorn kaks päeva liikumatult, toibus väheke ja sirutas kolmandal õhtul käe taas raamatu järele. Mohhova ei seganud teda, astus vaid aeg-ajalt palatist läbi ja kuulis katkendlikku pominat – Gorn luges monotoonselt raamatut.
Kesköö paiku hakkas palatist taas mürglit kostma. Lugu kordus selle erinevusega, et Gorn oli veel rohkem jõudu kogunud ega jooksnud enam eest ära, vaid asus frontaalrünnakule.
Vähe aja pärast lamas Gorn rihmadega kinni tõmmatult voodis ja vehkis sõgedalt peaga, millel paisus punetav vorp.
Mohhova sai samuti korralikult tuuseldada, mitte vähem kui Lermontovi Mtsõri võitluses lumeleopardiga: kaelal, näol, kätel veritsesid sügavad kriimustused. Mohhova hoolitses püüdlikult oma välimuse eest ja haavad viisid ta marru.
Mohhova hüppas voodi juurde ja virutas hooga Gornile vastu lõugu. Ta tundis rusikaga, kuidas hambaprotees puruks raksatas.
Vanamutt lükkas paistes keelega kaks kildu välja ja ütles järsku täiesti selgelt: „Lizka, ära löö!”
Mohhova tõstis juba käe järgmiseks löögiks… Eit hakkas rapsima ja lisas otsustavalt, hakkides lauseid mörisevateks sõnadeks: „Kuulan. Sõna. Loe. Raamatut. Temas. On. Jõud.”
Gorn rääkis Mohhovale kõik, mida ta oli Raamatu kohta taibanud. Mohhova ei jäänud kohe Gorni sõnu uskuma, kuid pühkis tal vere ära ja pani laubale külma kompressi. Kogu järgmise päeva juurdles Mohhova millegi üle ning pakkus ennast siis väljaspool järjekorda öövalvesse. Sanitaril, kes pidi Mohhoval abiks olema, lasi ta koju minna.
Mohhova ei kavatsenud Raamatut ise lugeda, lootes, et seda teeb veel kord Gorn, keda ta kavatses jälgida. Paraku andis obadus Gorni tervisele tunda: kui Jõu mõju lakkas, ei naasnud Gorn isegi senisesse loidu meelesõgeduse seisundisse, vaid ainult magas ja oigas tasakesi.
Võtnud istet Gorni lähedal, et jälgida tema reaktsiooni, hakkas Mohhova ette lugema. See osutus oodatust raskemaks, hääl jäi aegamööda kähedaks, tähelepanu hajus. Kuid meditsiinikooli ja instituudi lõpetanud Mohhova võis end millest tahes läbi närida.
Keskööks oli Mohhova Raamatust jagu saanud. Palatis valitses vaikus. Mohhova vaatas Polina Gorni poole ja võpatas ootamatusest. Vanamoor istus juba voodil, mustade okste moodi jalad rippu.
„Lizka!” kraaksatas Gorn, kusjuures täiesti rahumeelselt, ning kukkus jõu üleküllusest palatis ringi tormama.
Järsku hakkasid ka teised mutid üles tõusma. Üle Mohhova selja jooksis külm judin. Raamat ei olnud veel hakanud temale mõjuma. Mitte endasse, vaid väljapoole suunatud häälega ettelugemine oli toimet aeglustanud.
Lipsanud koridori, keeras Mohhova palati lukku ja pani ukse ette tooli, et jälgida toimuvat läbi ukseraami klaasitud osa.
See, mis ta pilgule avanes, oli ühteaegu hirmus ja naljakas. Eided tegid kätega erakordselt jõulisi, hoogsaid liigutusi, justkui kallistaksid ennast, viskasid jalgu ette nagu mausoleumi valvavad sõdurid. Nägudel vaheldusid seejuures kõige jaburamad grimassid. Mõnikord purskasid mutid välja mingeid sõnu: „Soolestik”, „Tervis”, „Teened töörindel” – või lihtsalt lagistasid naerda.
Nagu ka Gorn esimesel ööl nimetasid nad neid ümbritsevaid esemeid.
„Plaaits, plits!” karjus lokkispäine mutt, vahtides pastapliiatsit. „Kirju teha!”
„Lampunn!” röökis teine, põrnitsedes lakke.
Kolmas skandeeris: „Teenukuke! Sooja veega!”
Neljas, kahmanud pihku äratuskella, kähistas keskendunult: „Hon! Hon! Telehon! Ei mäleta!” Ja urises vihast: „Ajake!”
Põrkudes üksteisega kokku, üritasid eided tutvust teha: „Mis nimi? Anna Kondratjevna! Ei mäleta, mida tahtsin! Kui vana? Aga minu nimi on Tarassenko! Aga perekonnanimi?! Krupnikova. Ühesõnaga, ilus kleit oli! Ja sõime hästi! Mida teie sõite? Te olete Alimova? Galina! Alimola? Ma ju ütlesin, lesin, lasin! Nimi on Galina? Dalila. Kui vana te olete? Kuus ja kaks rubla. Ei, kolm rubla!”
Nähes vastu ukseklaasi litsutud Mohhova nägu, pistis äratuskellaga moor tigedalt urisema: „Peegel!”
Hirm lasi Mohhovast lahti. Ta tundis Jõudu. Sellest hetkest alates mõtles Mohhova juba selle peale, kuidas Raamatu avanenud omadust ära kasutada. Enesestki mõista ei kavatsenud ta kirjutada mingit sensatsioonilist artiklit meditsiiniajakirja.
Tema mõtisklusi katkestas raske hoop vastu ust. Vanamutid koondusid elavaks taraaniks, kavatsedes vabadusse murda.
Mohhova ei kartnud neile vastu astuda. Ta teadis juba, et marru läinud naisi saab vaigistada ja allutada. Gorn oli selle tõestuseks. Mohhova pani aegsasti valmis nuia – jupi kõrgepingekaablit tinaraske juhtmetäidisega.
Hoop raputas ust. Linoleumil kriiksusid voodirattad. Mohhova taipas taktikalise plaani mõtet, kui uksepealne klaas välja lendas ja üks mutt jäi aknaavasse kõlkuma. Koiku reformpõhi täitis hiilgavalt batuudi funktsiooni ja lennutas naise kaks meetrit üles. Raami sisse jäid klaasitükid ja vanamoor lendas kõhuli neile otsa. Ent vihaselt määgides üritas ta siiski ronida. Veri valgus aeglaselt uksele, joonistades otsekui tagurpidi Himaalaja, ning paistis, nagu ajaks vanamutt punaseid juuri.
Teine dessant oli edukam. Kõigepealt vehkis purunenud aknakeses põrandahari, lüües kilde maha. Kriiksatas põhjavõrk, uus mutt lendas avausse ja hakkas mööda ust alla koridori ronima.
Mohhova ei lasknud tal välja roomata, vaid lõi nuiaga oimetuks. Siis tegi ise ukse lahti ja kargas mitu meetrit tahapoole.
Eided veeresid kobaras palatist välja ja piirasid Mohhova sisse. Gorn jäi seisma ukse juurde, näidates, et tema madinas ei osale.
Vanamutid märatsesid ja ulgusid, kuid ei julgenud rünnata. Igaüht, kes hüppeks valmistudes hambad irevile ajas, ootas raske nuiahoop. Lõpuks võttis Reznikova-nimeline eit enesele juhirolli.
Astunud ettepoole, tõrjus ta löögi põrandaharjaga. Tõstis käe, nõudes vaikust. Mohhova ei kiirustanud ja lasi tal rääkida. Kostis midagi kõnelaadset: „Siin esiteks, kõigepealt! Tuleb teha! Samamoodi nagu teil, tookord! Täna ma tegin, nagu öeldakse, unustasin! Ma tegin täna väga pahasti!”
Vanamutid hakkasid selle jampsi peale heakskiitvalt sumisema, ainult Polina Gorn küsis pilkavalt: „Reznikova, oled sa abielus?”
„Viiendat aastat!” kähvas too vastu, siis keeras end Mohhova poole, tõstis harja löögiks.
Raske kaabel vihises läbi õhu ning Reznikova suust purskas seinale tumepunast sodi. Mohhova tõstis uuesti käe ning eided kobisid pahura viginaga palatisse.
Taltsutamine piirdus väheste ohvritega: Reznikoval oli lõualuu murtud, ukseaknasse kinni jäänud vanamutil olid kõhus sügavad lõikehaavad. Nad kanti voodisse ja Mohhova andis haavatutele esmaabi.
Varsti Raamatu mõju ammendus ning otsekui üleskeeratavad nukud, kellel vedru maha käinud, kukkusid mutid sinna, kus seisid.
Mohhova tassis kehad palatisse ja tõstis koikudesse, pesi ukse verest puhtaks ja pühkis klaasikillud kokku.
Teine kollektiivne lugemine möödus juba ilma Mohhova-vastase agressiooni puhanguteta. Vanamoorid allusid talle täielikult ning paljuski oli see Gorni teene, kes mõjutas saatusekaaslasi nii veenmise kui ka nuiaga, mille Mohhova oli talle usaldanud, andes kohaliku võimu tema kätte.
Varasemat