Saveli Vorontsov, Gennadi Frolov ja Juri Ljašenko. Nad pääsesid vabadusse mõni aasta enne Šulgat. Ise sai ta vabaks kaheksakümne kuuendal, istudes talle mõistetud viieteistkümnest aastast ära neliteist.
Šulga otsis oma laagrikaaslased üles. Nende seltsis asus ta kohe aktiivselt koguma Raamatuid, kui saatus ise oli teda juba raamatuhoidjaks määranud. Algul ei pühendanud ta saladusse kedagi, rääkis vihjamisi ja kaude. Isegi ustavale Kovrovile ei avaldanud Šulga pikka aega kogu tõde. Kui said leitud esimesed Mäluraamatud ja Rõõmuraamatud, viibis Šulga alati lugemise juures, rõhudes sellele, et Raamatute efekt on saavutatav tema kohalolekuga.
Šulga ümbritses end harjumuspärase inimmaterjaliga, hankides seda ühiskonna põhjakihtidest, urgastest ja prügimägedelt. Endised paraskinid, kitsed, vaflöörid muutusid Šulga käe all ohtlikuks jõuks. Laagrialandused tekitasid neis vaid ühtehoidmise tunnet, leppimatut viha ühiskonna vastu ja ainsat suurt soovi kätte maksta – ükskõik kellele, kõigile korraga. Just kontingendis seisnes Šulga biblioteegi põhimõtteline erinevus teistest taolistest moodustistest.
Võrreldes kas või Lagudoviga, kes panustas intelligentsile, toetus Šulga ärapõlatutele. Lisaks alla lastud kriminaalidele värvati nekruteid ka pettunud sektantide, kodutute, pudelikorjajate, end põhja joonud lumpeni, töövõimeliste invaliidide seast. On teada, et biblioteeki sattus terve artellitäis kurttummi puuseppi – mituteist osavalt kirvest käsitsevat mehepurikat. Üheksakümnendate aastate alguseks kerkis lugejate arv üle saja viiekümne.
Klanni rahastamiseks tegelesid „tsivilistid” oskuslikult tavapärase kerjamise, pisiröövide, väljapressimistega. „Jalavägi” – asjasse pühendatud otsijad – hankisid Raamatuid.
Šulga pani sotsiaalse seltskonna valikuga täppi. Sootsiumi sügav väärarvamus eeldas tõrjututes vaimunõrkust, ebausaldusväärsust, argust. Vastupidi, juba tõrjutus ise piirnes väljavalitusega. Šulga inimesed, kes puutusid päevast päeva kokku Saladusega, olid omal moel sama vaimsed ja intelligentsed kui kas või needsamad Lagudovi insenerid. Gromovi Raamatud avasid neile pääsu teise universumisse – salapärasesse, hirmutavasse, tulvil mõistatusi ja närvekõditavat müstikat; seal käis samuti võitlus, oli palju ohtlikke vastaseid, kehtisid elu- ja sõjakoodeks ning leidus kohta suuremeelsusele ja vaprusele. Kõik otsustati ausas, silm silma vastu võitluses nagu ennemuistsel ajal. Seal sai hing autasu, võrreldamatult vägevama kui viinatulu – lootuse ja usu tollesse senitundmatusse, mida kingivad tulevikus leitavad, veel lugemata Raamatud.
Ei, muidugi ei läinud kõik tõrgeteta. Kaheksakümne üheksandal elas biblioteek üle lõhenemise. Selle algatasid Frolov ja Ljašenko. Nad omastasid salaja Võimuraamatud, mis leiti ühel arvukatest otsimisretkedest. Frolov ja Ljašenko juhtisid tookord ekspeditsiooni ning, saanud Raamatud enda valdusse, hakkasid himustama isiklikku liidrirolli.
Šulga sai aru: mis tahes karm sekkumine olukorda teeb asja ainult hullemaks. Lõhenemine oli möödapääsmatu ja et see ei lõppeks verise finaaliga, otsustas Šulga seda ise juhtida. Korraldati üldkoosolek, kus kuulutati välja veel kahe biblioteegi asutamine.
Lahkumine toimus rahumeelselt. Kuuldavasti viis Frolov nelikümmend inimest Sverdlovskisse. Kolmkümmend järgnesid Ljašenkole Sotši. Šulga ei jätnud uusi raamatuhoidjaid tühjade pihkudega, eraldas mõlemale stardikapitali – kummalegi kolm Mäluraamatut ja kolm Rõõmuraamatut, et uued biblioteegid võiksid takistamatult uusi lugejaid värvata.
Vanast laagriaegsest kaardiväest jäid Šulga juurde Kovrov ja Vorontsov. Klann kuivas poole peale kokku, kuid Šulga ainuvalitsemist ei ähvardanud lähemal ajal miski, Kovrov ja Vorontsov olid usaldusväärsed, neile poleks liidrikohale asumine mõttessegi tulnud. Šulga biblioteegi omanduses oli kuus Mäluraamatut, üheksa Rõõmuraamatut, neli Kannatuseraamatut, üks Raevuraamat ja üks Võimuraamat.
MOHHOVA
Kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses olid klannidevahelised kokkupõrked Raamatute pärast eriliselt verised ja sagedased. Jelizaveta Makarovna Mohhova biblioteegi õelus sai legendaarseks. Selle paljuski kõikide Gromovi kogujate saatust määranud naise lool tasub peatuda, seda enam, et teada on omajagu.
Mohhova kasvas ilma isata, oli kinnine tüdruk, keskpäraste õpitulemustega, lähedasi sõbrannasid tal polnud, paistis algklassidest peale silma haiglase enesearmastusega. Lõpetanud meditsiinikooli, elas ta kaks aastat ema kulul, olles kusagil koristajana kirjas, seejärel sooritas sisseastumiseksamid meditsiiniinstituudi farmaatsiateaduskonna õhtusesse osakonda. Päeval töötas apteegis.
Saanud kaheksakümne kolmandal aastal teise diplomi, asus Mohhova tööle vanadekodusse.
Talle meeldis ravimeid valmistada, laboris oli jahe ja vaikne. Mohhova nautis pulbrite ja katseklaaside keskel salakesi oma varjatud võimu väetite hoolealuste üle, teadvustades, et pelgast tema soovist piisab muutmaks ravim surmatoovaks mürgiks, kusjuures ilma mürgitaja vahelevõtmise võimaluseta. Mohhova oli olnud hoolas üliõpilane ja orienteerus hästi oma ameti peensustes.
Mõnikord segas Mohhova naljaviluks lamatistevastase salvi sisse mõnda kõrvetavat sodi ja kujutles siis, kuidas üks või teine vanamoor end voodis kratsib, püüdes artriitse käekesega ulatuda tulitava sügeluse allikani, või jõllitab und oodates tundide kaupa musta lage, olles manustanud poolenisti kofeiinist koosnenud „rahustavat” pulbrit.
Sedasi lõbutsedes möödus veel mitu aastat. Mehele Mohhova ei saanud, kusjuures süüdistas selles oma ema, kellega ta koos elas. Kas etteheidetest või siis sisemisest ängist, igatahes heitis ema hinge. Ilma tema pensionita raha elamiseks enam ei jätkunud ning Mohhova võttis lisaks pool meditsiiniõe kohta vanadekodu naisteosakonnas.
Seal oli algul tõsiselt raske. Palatites lõi ninna vänge hais – liikumisvõimetud mutid lasid voodisse. Tubli sadakonna patsiendi pidev igapäevane kasimine ei tulnud kõne allagi ning mõned sanitarid eelistasid aknaid lahti hoida, et tagada värske õhu juurdevoolu. Algul eided külmetusid ja surid, kuid need, kes ellu jäid, hoopis karastusid, ja külm kimbutas rohkem personali.
Võideldes haisu algpõhjusega, hoidsid sanitarid eriti räpakaid poolnäljas. Ainus, millest vanamoore ilma ei jäetud, oli vaimutoit. Nad võisid alati saada ajalehti, ajakirju Zdorovje, Rabotnitsa või raamatukogus olevaid raamatuid.
Mohhova kohanes uue tööga kiiresti, kusjuures raskete lõhnade probleemi kõrvaldas ta oma kolleegidest palju humaansemalt. Õpitud amet näitas kätte väljapääsu. Mohhova valmistas kõhukinnisti, mida sanitarid lisasid muttidele söögi sisse, misjärel isegi kõige agaramad kakijad hakkasid sipsutama kitsepabulaid, kusjuures mitte sagedamini kui kord nädalas.
Otsustavaks tähiseks Mohhova elus kujunes päev, mil kaheksakümneaastase Polina Vassiljevna Gorni kätte sattus üliharuldane Jõuraamat, ilmaliku pealkirjaga „Proletaarne”.
Gorn oli paari aasta eest jäänud dementseks. Ta rääkis vähe, olles kõnelemisoskuse minetanud, ent mälu säilitas lugemisvõime. Ta ei saanud enam sõnadest aru, kuid suutis neid veel graafilistest märkidest kokku panna. Mõte ei olnud talle enam vajalik. Unetuse tõttu luges Gorn Jõuraamatu ühe jutiga läbi, täites kaks Tingimust, ja tõusis üles nagu Laatsarus. Raamat andis talle mõneks ajaks tagasi krapsakuse ja osakese mõistusest.
Mohhova läks kära peale vaatama ja nägi jaburat stseeni.
Ühtesoodu roojases öösärgis lamanud Gorn traavis tippival kapakul koikude vahel, haarates pihku kõike, mis kätte sattus. Jäädes järsku keset palatit seisma, hüüdis Gorn pingutusega, nagu löönuks tummast kõrist korgi välja: „Ilja Ehrenburg!” – ja puhkes sunnitult naerma. Seejärel tulid sõnad robinal, sadasid nagu raheterad plekkkatusele: „Ammugi! Tuli välja! Sõjaline, sõjaline! Naiste! Toores! Naiste! Mis parata, unustasin!” Ta püüdis ette jäävaid esemeid nimetada, kuid mälu tõrkus kuuletumast ja Gorn kirjeldas valjusti nende omadusi. Krabanud naabri pea alt padja, urises ta: „Kabi? Tugi? Pehme, mõnukas! Unepudi!” Või siis, lükanud õmblustarvikute karbi kummuli, hüüdis: „Kaabu, näpumüts! Siis ei torka! Süste!”
Teised eided hakkasid ärkama ning Mohhova kavatses Gorni kinni siduda ja talle rahustit süstida.
Gorn