ammu surnud ja tema korter läinud kõrvaliste isikute kätte, kes viskasid kohe esimesel nädalal vana risu minema.
Gromovi ainus tütar, Olga Dmitrijevna, elas koos perega Ukrainas. Lagudovi saadetud inimene külastas teda, esinedes ajakirjanikuna, ja sai oma kurvastuseks teada, et tütar oli kaks tema valduses olnud Raamatut kinkinud juhuslikule külastajale, kes oli end tutvustanud tema isa loomingut uuriva kirjandusteadlasena. Raamatute pealkirju ei mäletanud Olga Dmitrijevna samuti. Tundub, et need olid vist Mäluraamat ja Rõõmuraamat.
Lagudov uuris muidugi välja, kes oli temast ette jõudnud, kuid sellest oli vähe kasu. Lagudov ei hakanud konkurentidega relvakonflikti üles võtma. Lõppude lõpuks teda ju ei tüssatud, vastane osutus lihtsalt nobedamaks ja selles sai vaid ennast süüdistada. Lagudov tegi tuleviku osas omad järeldused ning kolmekordistas jõupingutusi.
Gromovil oli vend Veniamin, kellele ta samuti saatis oma Raamatuid. Selle vennaga Lagudovil vedas – lisaks juba olemas olevale Mäluraamatule ja Rõõmuraamatule ilmus välja küllaltki haruldane ja hinnaline Kannatuseraamat „Hõbedane võrendik”. Mõjudes nagu morfium, hoidis Raamat kõiki kannatajaid kindlalt biblioteegis kinni…
Aastaid kestnud süstemaatilised otsingud kandsid vilja. Kuuldavasti oli Lagudovi varamus olemas kaheksa Rõõmuraamatut, kolm Kannatuseraamatut ja vähemalt tosin Mäluraamatut – „Tasased rohumaad” ilmus viimasena ja oli teistest paremini säilinud: seda oli üle maailma olemas mitusada eksemplari. Mäluraamat oli kasulik strateegiliselt – sellega sai hõlpsasti värvata ja kinni hoida lugejaid, kes olid altid heldima.
Kaks Mäluraamatut ja korter Saratovi kesklinnas said vahetatud ohtliku Raevuraamatu „Töörohked teed” vastu, mis suudab isegi kõige pelglikuma südame viia sõjaka transi seisundisse.
Teisi Raamatuid tuli veel otsida. Lagudov pani suuri lootusi riigi kaugematele piirkondadele ja aasialikule lähivälismaale, kus Gromovi Raamatud võisid teoreetiliselt olla säilinud, samas kui Kesk-Venemaa, Ida-Ukraina ja Valgevene territooriumil olid kõik „pinnal” lebanud Raamatud üheksakümnendate aastate alguseks erinevate biblioteekide kogujate poolt ära nopitud.
Kui aga otsingute teele tekkisid takistused, läksid käiku kaugeltki mitte üllad meetodid. Järjest sagedamini praktiseeriti röövkallaletunge varamutele.
Umbes samal ajal aktiviseerusid nõndanimetatud ümberkirjutajad – lugejad, kes kopeerisid Raamatuid müügiks, isikliku rikastumise eesmärgil. Ümberkirjutajad väitsid, et koopia toime ei erine trükitud originaali omast.
Käsikiri sisaldas peaaegu alati mingeid vigu või sõnade ärajätmisi ning osutusid petukaubaks. Niisamuti ei mõjunud valguskoopiad, mis pidanuksid apsakaid justkui välistama. Arvati, et otsustavat tähendust omab polügraafia, ning mõned Raamatud anti salaja uuesti välja. Kordustrükkide kvaliteedi kohta tuli vasturääkivat teavet. Igatahes kinnistus igal pool mõte, et koopiat ei anna iial originaaliga võrreldagi.
Võltsingud provotseerisid hulgaliselt kokkupõrkeid, mille tulemusel lõpetas nii mõnigi libastunud biblioteek eksistentsi. Ümberkirjutajad olid lindpriid, neid hävitasid nii omad kui ka võõrad. Ent ühes asjas saavutasid nad edu – tekkis küllaltki palju falsifikaate.
Samasse aega jäävad ka esimesed vandalismijuhtumid. Müüdi ja vahetati algupärandeid, kus mõni lehekülg oli eemaldatud ning selle asemele kleebitud ükskõik milline sarnasest paberist. Selge see, et sandistatud Raamat ei toiminud. Kui varem piirduti tavaliselt Raamatu põgusa läbilappamisega, siis pärast selliseid intsidente hakati lehekülgi üle lugema, uurima lähemalt šrifti ja paberi kvaliteeti.
Biblioteekide vahel ei olnud kunagi erilist usaldust, keegi ei tahtnud konkurentide väge tugevdada. Vahetused või müügid olid üsna harvad ning mis tahes pettus vallandas verise konflikti.
Taplust peeti kõrvalises paigas ja korraldati suure pidulikkusega – biblioteekide esindajad kandsid teivaste otsa kinnitatud Raamatuid nagu kirikulippe. Algul olid need originaalid, mis hiljem asendati tihtilugu mulaažidega. Tulirelvad olid kategooriliselt keelatud. Jutt ei käinud mitte ainult omamoodi sõjameeste üllameelsusest. Lõike- ja torkehaavu oli alati lihtsam välisilma jaoks ühes tema surnukuuride, haiglate ja korrakaitsestruktuuridega maskeerida õnnetusjuhtumiks, lihtlabaseks olmetüliks. Kuulihaavad välistasid mingi muu tõlgenduse. Pealegi oli see relvaliik mürarohke.
Tavaliselt kasutati lahingus koduses majapidamises leiduvaid riistu – lihunikunuge, kirveid, haamreid, kange, hangusid, vikateid, koote. Üldiselt relvastusid võitlussalgad Jemeljan Pugatšovi talurahvaväe või tšehhi hussiitide stiilis ja nende inimeste väljanägemine viis paratamatult tagasi väljendi „surmavõitlus” juurde, sest vikati ja lihakirvega oli surm eriti tuntav…
Lagudovit aga ei näinud viimastel aastatel mitte keegi, välja arvatud kõige lähemad aatekaaslased. Räägiti, et Valerian Mihhailovitš on konkureerivate biblioteekide palgamõrtsukate kartuses peitu pugenud.
ŠULGA
Nikolai Jurjevitš Šulga sündis viiekümnendal aastal. Kasvas pelgliku ja häbeliku poisina, koolis õppis hästi, kuid paistis silma otsustusvõimetuse poolest. Külmetushaiguse tagajärjel tekkis Šulgal näolihaste tõmblus. Talle tehti mitu ebaõnnestunud operatsiooni, mis jätsid sügavad armid. Šulga häbenes kangesti oma puuet, mida süvendasid rohmakad prillid. Sõpru tal sisuliselt polnud. Kuuekümne kuuendal aastal asus Šulga õppima pedagoogilisse instituuti, kus jättis kolmandal kursusel õppimise katki ja lasi ennast värvata Kaug-Põhja komsomoli löökehitusele, kus, nagu ta ütles, „inimesi hinnatakse töösangarlikkuse, mitte välimuse järgi”.
Paar aastat rassis Šulga haritlase natuuri vägistades mustatöölisena naftaluures, töö osutus raskeks ja ebahuvitavaks, tema üle naerdi endiselt, sest kaugeltki mitte sangarliku välimusega Šulga seletas närvitõmbluse ja armide teket nurjunud karujahiga.
Seitsmekümne teisel aastal õnnestus Šulgal end kaubelda karusloomaküttide salka. Brigaadi koosseisu kuulusid veel kaks kütti ja rajaleidja kohalike elanike hulgast. Tuisk ajas nad jahionni ja mattis kuuks ajaks lume alla. Sajanditepikkune taigakogemus hoiatas kollektiivvangistuse ohtude eest. Rajaleidja luges loitsu, et kinniolekust meeleheitele viidud inimesed üksteist maha ei laseks.
Manasõnadega nõidumine ei päästnud, jäädes alla millelegi palju vägevamale. Asi lõppes katastroofiga. Eelmine asukas oli peale soolaliha ja haavlite jätnud maha ka kümmekond raamatut läbisegi ajalehtedega – tulehakatuseks. Šulga hakkas igavusest Gromovit lugema. Talle sattus pihku Raevuraamat „Töörohked teed”. Kirjandusest ei taibanud ta suurt midagi, teksti kurvameelsus vastas tema temperamendile. Nii täitis Šulga kaks vajalikku tingimust – Hoolsus ja Pidevus.
Pärast Raamatu läbilugemist pääses onnis valla surm. Püüdes kuriteo jälgi peita, tükeldas Šulga laibad ja viis taigasse. Säilmed leidis otsimisrühm. Tapetute isikud suudeti tuvastada. Šulga astus kohtu ette. Süüd ta ei eitanud, kahetses tehtut siiralt. Seletas oma koletislikku tegu „sooblikihvtimürgitusega”. Et hinnalist karusnahka mitte rikkuda, kasutasid kütid loomakeste surmamiseks mürki. Šulga väitis, et mürk oli miskitmoodi tema toidu sisse sattunud.
Šulga rääkis, kuidas ta oli küünla valgel lugenud, siis aga tundnud äkitselt „seisundi muutumist”, nagu oleks üle keha jooksnud kuum judin.
Tõenäoliselt lendas Šulga aadressil solvav sõna. Näiteks öeldi: „Puhu tuli surnuks, närvihaige, ära raiska küünlaid pahna peale.” Sunnitud vangistusest tigedaks aetud inimesed ei vaevu sõnu valima ja ruumikitsikus annab toorutsemiseks piisavalt ajendeid.
Šulga koges ebainimliku agressiooni tulva, haaras kirve ning lõi rajaleidja ja kütid maha. Mõne tunni pärast viha lahtus, toimepandu jõudis teadvusesse.
Šulgale tehti vastavad analüüsid, mingeid mürgi jälgi organismist ei leitud. Arvestades tema kahetsust, abi juurdlusele ja kuriteo psühhogeenset klaustrofoobset tegurit, asendati kõrgeim karistusmäär viieteistkümne aastaga range režiimiga koloonias.
Rängast paragrahvist polnud Šulgal laagris abi. Allilma kasuistikast eemal seisnud inimesena mainis ta pärimise peale lihtsameelselt, et õppis „kaks aastat pedas”. Vibalik, kiitsakas,