Tšižov, kaks üksikut medõde ja nõudepesijad elasid ajutiselt vanadekodu territooriumil hoovimajas, nii et nendega ei tekkinud üldse probleeme. Surnutele arvestati veel hulga aastaid palka ning lasti hiljem tagantjärele lahti.
Majandusala juhataja Protassovi nimel klopsiti kokku dokument, mille järgi värvati ta tööle kuhugi Uuralitesse.Tapetud kokad kupatati fiktiivpaberitega kuskile karukolkasse. Ühe medõe elukaaslasele saadeti tema nimel võltsitud kiri, mille järgi ta olla koos armukesega Kaug-Itta kolinud.Teisel, lahutatud medõel oli vaid kaks sugulast – ema ja poeg. Nendega ajas asjad joonde enesetapjast eit, kes mürgitas vingugaasiga nii oma ohvrid kui iseenda.
Jäid veel arvukad surnud vanamehed ja nendega seotud matmismured. Vanamutid ei oleks isegi Raamatust jõudu saades suutnud nii paljusid laipu maha matta. Mohhova lihtsalt leppis kokku ekskavaatorijuhiga, selgitades, et on vaja kaevata vundamendiauk uue pesuköögi tarbeks.
Ekskavaator kaevas augu üheainsa päevaga ning laibad kuhjati sinna. Omakseid vanameestel polnud ja kui mõni olekski äkki välja ilmunud, siis selleks puhuks oli olemas vastav surmakanne.
Hõivatud vanadekodust sai Mohhova tsitadell – tsiviilsest vaatenurgast sisuliselt ligipääsmatu, kolmemeetrise tara ja tugeva väravaga. Pääslas istus kogu aeg unetu valvurimutt, piki aeda patrullis relvastatud salk.
Armeed iseloomustasid raudne distsipliin ja kuulekus. Mohhoval oli, mida vastu panna nii Lagudovi haritlaste koondisele kui ka Šulga lumpenile – kollektiivse emaduse printsiip osutus tugevaks ideoloogiliseks platvormiks.
Endine marksismi-leninismi kateedri dotsent Polina Vassiljevna Gorn teadis nii mõndagi, muu hulgas ka seda, et ilma peajooneta ei suuda ükski organisatsioon kaua kesta. „Luba neile igavest elu. Ja eks pärast ole näha,” andis Gorn Mohhovale nõu.
Mohhova rivistas oma maleva õuele üles ning rääkis Raamatutest ja Suurest Sihist. Tema jutust tuli välja, et igaüks, kes lõpuni Mohhova kõrval seisab, saab tasuks igaviku. Kuuldes seda kahtlasevõitu rõõmukuulutust, panid eided platsi juubeldustest rõkkama. Nad olid saanud Suure Unistuse.
OHT MOHHOVA SUUNAST
Gromovi Raamatuid tuli veel üles otsida ning selles töös saavutas Mohhova erakordset edu. Ta alustas oma konkurentidest palju hiljem, kuid tegi kaotatud aja kiiresti tasa ja jõudis kollektsioneerimises kõikidest juhtivatest biblioteekidest ette.
Vanamutid tungisid sinna, nagu ütleb laulusalm „teraslinnust”, kuhu ei kihuta soomusrong, ei rooma sünge tank ega pääse vaenulike klannide otsimisrühmad.
Eitede maailm oli omaette universum, avar, rikkalike võimaluste ja sidemetega. Muttide tutvused katsid kogu riiki. „Mammad” kirjutasid kirju, rippusid telefoni otsas, saatsid sõbrataridele telegramme. Sageli tõid banaalsed istumised trepikoja juures rohkem kasu kui kuudepikkused reidid, mida võtsid ette Šulga või Lagudovi otsingurühmad. Igal pool leidusid Marja Ivanovnad, kel oli ligipääs info varasalvedesse: silmapaistmatud koristajad, poole kohaga raamatukogus või arhiivis armetut lisa teenivad valvuritädid. Mohhova rivaalid nimetasid neid kõikjale imbuvaid naisi vihkavalt „luudadeks”.
Mutid mähkisid Gromovi maailma luurevõrgustikku. Nad võtsid vaevata rajalt maha vaenupoole varustajaid, kui need koos saagiga paha aimamata koju sõitsid. Jootsid rongis surnuks, varitsesid öösel teivasjaamas, pimedas trepikojas, inimtühjal tänaval. Raamatud muudkui voolasid Mohhova kätte.
Kui biblioteegid poleks võtnud tarvitusele vastumeetmeid, oleks Mohhova kindlasti kokku saanud teoste täieliku kogu. Räägitakse, et just tema jaoks rööviti Leninkast Gromovi raamatute nimekiri, kuid see ei jõudnud Mohhovani – ja see oli kunagise kullakaevandaja Stepan Gurjevi nüüdseks juba kadunud klanni teene.
Gurjevi biblioteek pesitses Altais, Bagrjanõi ja Severnõi leiukoha lähedal. Leiukohad olid ammu maha jäetud ja „lugejad” võtsid nad taas kasutusele saamaks vahendeid elamiseks ja Raamatute muretsemiseks. Gurjevi biblioteegi liikmed olid mitmes leemes keedetud inimesed. On teada, et kogemata äratasid leiukohad huvi sissesõitnud tšetšeenides. Jultunud kaukaaslased meelitati ühte barakki lõksu ja põletati elusalt.
Gurjevlased said kätte kullerimuti ühes materjaliga. Vanamutt näitas üles harukordset ohvrimeelsust ja jõudis papitükid nahka pista. Kulleril lõigati söögitoru lõhki, lootuses kaardid kuidagimoodi taastada. Kougiti välja täiesti äranätsutatud, loetamatud tükid, kuid kaartide arvu järgi võis oletada, et Raamatuid on kokku seitse.
Otsingud ei nõudnud mitte ainult kannatlikkust, vaid ka raha. Mohhova jõudis õigel ajal munsterdada sotsosakonda pearaamatupidajaks oma inimese. Osav arveametnik korraldas asjad nii, et vanadekodu kadus ametivõimude vaateväljalt, kuid oli seejuures veel mitmeid aastaid riigi finantseerimisel.
Maja mahutas kuni nelisada „mammat”. Pensionäride vool ei lakanud: mehed saadeti sissejuurdunud harjumuse järgi kohe teise ilma, naised pandi püssi alla.
Kahe aasta pärast oli Mohhova käsutada kõikidest klannidest arvukaim ja võimsaim armee. Pealegi oli „mammade” vanuseline koosseis suhteliselt noorenenud. Mohhova mõistis kokk Ankudinova ja sanitar Bassova näite varal, et armee vajab nooremaid nekruteid. Väetid eidekesed näitasid end vahvate sõduritena, kuid ainult siis, kui Raamat neid muundas. Muul ajal nõrgenes armee enamasti kahe kolmandiku võrra. Vanadekodu hõivamisest jõudis mööduda vaid nädal, kui algas uute jõudude värbamine.
Omaenda kehas igavesti elamise idee ristus paljuski Jehhoova tunnistajate ideoloogiaga. Võib-olla sellepärast täiendaski Mohhova ridu sageli keskealiste sektantidega – need tulid varmalt tema poolele üle, eelistades nõmedate brošüüride levitamisele nuga ja kirvest.
Vanamoorid kaasasid oma eakaid, kuid veel tugevaid tütreid. Joomatõbised, lahutatud, lihtsalt üksikud, kogu maailma peale tigedad naised jäid vanadekodusse alatiseks, valides võitluse surematuse eest.
Kedagi ei õpetatud taplema. Gorn leidis arukalt, et pole mõtet vanu reflekse häirida. Naised said pihku selle, millega nad olid kogu elu toimetanud. Külanaised käsitsesid võrdselt osavasti kirvest, nuga, vikatit ja kooti. Endistele depoo-, tehase-, ehitus-, teetöölistele väljastati neile tuttavad oranžid vestid, kangid, vasarad, labidad ja kirkad.
Tuleb ütelda, et usk naiste nõrkusse on alati olnud sügavalt ekslik arusaam. Aastatepikkuse raske tööga kogus iga organism endasse tohutult lihasjõudu. Naised jäid nõdraks psühholoogiliselt, unustades, et varem vehkisid nad ehitusplatsidel väsimatult kangide ja kirvestega, tassisid raudteetöödel liipreid ja rööpajuppe, vedasid hirmraskeid mördiämbreid ja – kaste.
Kedagi ju ei üllata hiina võitluskunstide meistri, kõhetu papi suutlikkus tulla toime kümnete noorte vastastega. Samamoodi omasid ka eluaeg tööd rassinud naised tohutut füüsilist potentsiaali. Vajalik Raamat üksnes aitas hägustunud Jõu tunnetust meelde tuletada.
Otsekui tinast valatud kehadega teetöölistest ja kolhoositaridest koosnev jalavägi lõi Šulga kunagiste võitluskaaslaste Frolovi ja Ljašenko klannid pihuks ja põrmuks. Veristes sõjaretkedes paistis eriliselt silma viiekümneaastane kraanajuht Olga Petrovna Dankevitš. Tema jõud paisus nii suureks, et ta valis endale relvaks tõstekraana konksu, mille külge käis kolmemeetrine tross. Selle kettnuia hoop oleks ka ninasarviku jalust niitnud. Võigas konks saatis surma mitmeid tosinaid lugejaid, kelle hulgas oli ka raamatuhoidjaid.
Kui Gurjevi klann oli likvideeritud (Mohhova maksis kulleri söögitoru lõhkilõikamise eest julmalt kätte), tuli ilmsiks peamine oht. Just tollest hetkest peale muutus elatanud naine pikaks ajaks ohu sümboliks, halastamatu salakavaluse sünonüümiks.
Üheksakümne viiendal aastal ühinesid biblioteegid Mohhova türannia vastu. Koalitsioonil oli veel üks tähtis ülesanne – võtta Mohhovalt ära tema käsutuses olev Jõuraamat. Räägiti, et kõik pinnale kerkivad Jõuraamatud hävitatakse viimseni, ja võimalik, et see niigi üliharuldane Raamat on nüüd ainueksemplar. Mismoodi raamatuhoidjad kavatsesid seda hiljem omavahel jagada, jäi selgusetuks.
Kõlasid arvamused, et Jõuraamat tuleb ära põletada või siis peab ta saama ühisomandiks, tõsi küll, keegi ei täpsustanud, mil moel. See küsimus pandi kalevi alla,