pidama ja pani vabameelsusele päitsed pähe. Lugemistoad viidi sundkorras üle abonemendile. Nüüdsest kuulus Raamat lugemistoale vaid nominaalselt, tegelikuks omanikuks sai nõukogu, kes Raamatut välja laenutas.
Samuti sai formuleeritud trahvikoodeks. Kahe tõsise rikkumisega hakkama saanud lugemistuba saadeti biblioteekide nõukogu nimel laiali ning Raamat kuulus konfiskeerimisele. Mittekuuletumist karistati karmilt.
Süüks pandi näiteks ümberkirjutaja tõestatud olemasolu või mõne lugeja liigne jutukus, vargus, vast leitud Raamatu mahasalgamine – ükskõik milline tegevus, mis võis Gromovi universumi konspiratiivsuse ohtu seada.
Kahjuks rikuti puutumatust süstemaatiliselt, kas või juba sellepärast, et kaugeltki mitte kõik biblioteegid ei pidanud seda otsust legitiimseks, näiteks need, kes ei olnud Neverbino lahingus osalenud. Need nõukogusse mittekuuluvad klannid tegutsesid toorelt ja julmalt nagu anastajad muiste. Kui isegi õnnestus taplusega Raamatut kaitsta, muutus verd kaotanud lugemistuba peagi marodööride või lihtsalt kiskjaklannide jaoks kergeks saagiks.
Esines ka oskuslikult sepitsetud provokatsioone. Piisas, kui pinnuks silmas olevat lugemistuba kompromiteeriti kaks korda, ning juba langetas nõukogu laialisaatmise otsuse. Säärasteks puhkudeks olid välja töötatud mõned sotsiaalse rehabilitatsiooni programmid. Suureks vedamiseks peeti seda, kui lugejad pandi lahku löömata kirja lähima biblioteegi alla, kusjuures mõiste „lähim” oli suhteline. Tihtilugu tuli Raamatu juurde sõita saja kilomeetri kaugusele. Liikmemaksud ja sõidukulud – kõik see käis kõvasti tasku pihta.
Sagedamini käivitus teine traagiline stsenaarium. Kohalik või piirkondlik biblioteek keeldus kõiki võõraid korraga vastu võtmast, viidates põhjenduseks enda ülerahvastatusele. Eelistati kandidaate, kellel oli vähegi kaalukam töötasu, millest hiljem arvestati maha liikmemaks. Väikese sissetulekuga lugejad topiti suvalistesse biblioteekidesse, kus leidus vabu kohti. Võib ette kujutada, mida tähendas Omski elaniku jaoks ümbersuunamine Irkutskisse või Krasnojarskisse. Paljud keeldusid kolimast ja eelistasid jääda ootele, liikusid „kannatajate” kategooriasse. Murtud inimesed käisid reeglina alla ja kalestusid. Just sellistest moodustas nõukogu tõrvikukandjate salku. Palgasõdurid täitsid innuga ükskõik kui räpaseid ülesandeid, sest tasuks töö eest oli ju Raamat.
Neil lugejatel, kes ei leppinud, ei jäänud üle muud, kui väljakutse vastu võtta, astuda vastamisi vaenlasega, kel oli elavjõus mitmekordne ülekaal. Teadagi, millega need võitlused lõppesid, kui lugemistoa paarkümmend vaprat kaitsjat seisid silmitsi nõukogu poolt hoolikalt välja valitud sadade sõdalastega…
Sel äreval ajal sain ma raamatuhoidjaks. Minu lugemistoa valduses oli Mäluraamat ning lugejaid oli seitseteist.
II osa
ŠIRONINLASTE LUGEMISTUBA
MÄLURAAMAT
Ma ise sain Raamatu läbi alles kuu aega pärast ametisse asumist ning tunnistan, et lugesin harva üle, pealesunnitud „mälestus” oli alati ühesugune ja mulle tundus mõnikord, et kordamisest võib see nagu püksitagumik viledaks kuluda.
Tegelikult on kogetavat tunnet raske nimetada mälestuseks või meenutuseks. Unenägu, nägemus, hallutsinatsioon – ka need sõnad ei anna edasi selle kompleksse seisundi olemust, millesse Raamat sind viis. Isiklikult minule pakkus ta välja täiesti väljamõeldud lapsepõlve, niivõrd südamliku ja rõõmurohke, et sa jäid seda paugupealt uskuma sügava läbielamistunde tõttu, millega võrreldes olid reaalsed mälestused kahvatud siluetid. Veelgi enam, sa tajusid seda kolmemõõtmelist fantoomi eredamalt ja intensiivsemalt kui ükskõik millist elu, see koosnes ainult õnnekristallidest ja mahedast nukrusest, mis heitsid ühe sündmuse valgust teisele.
„Mälestus” oli vooderdatud muusikaga, mis põimus kokku paljudest meloodiatest ja häältest. Seal aimusid „Kaunis on kaugel” ja „Tiivuline kiik”, jääkarumamma laulis seal Umkale hällilaulu, Trubaduur ülistas sametise baritoniga „kuldset päikesekiirt”, liigutav tüdrukuhääl palus põtra viia teda võlumaale, „kus männid löövad taeva kummi ja ulmad saavad tõeks.” Ning koos mändidega hüppas süda rinnust ja lendas minema otsekui soojade pihkude vahelt välja pääsenud lind.
Selle heldimuspisaraist tulvil popurrii saatel kangastusid nääripeo ringmängud, rõõmusära, kingitused, kelgutamine, heledalt klähviv lontis kõrvadega kutsikas, sulakud, kevadveed, maipühad loosungites, kujuteldamatu lennukõrgus isa õlgadel. Laotus laiali suitsune võililleväli, taevas sõudsid puuvillased pilved, kõrkjatega pikitud maaliline järv väreles tuule käes. Soojas ja madalas vees nõelusid hõbedased maimud, päikesest kõrvetatud rohus siristasid tirtsud, violetsed kiilid tardusid õhulennul paigale, keerutades sillerdavate litritega ehitud päid.
„Meenusid” kooliaastad. Oli uhiuus ranits, laual lebasid värvilised pliiatsid ja lahti löödud kirjanäidis ühes kohmaka käega maalitud igiarmsate sõnadega: „Kodumaa” ja „Moskva”. Esimene õpetaja Maria Viktorovna Latõnina avas päeviku ja pani kirjatehnika eest punase viie. Oli oivaliselt lõhnav trükisoe matemaatikaõpik, kus liideti jäneseid ja lahutati õunu, ning metsa järele lõhnav loodusõpetuse õpik.
Õppeained läksid märkamatult järjest täiskasvanulikumaks, kasvasid algebraks, geograafiaks, kuid nende omandamine käis vähima vaevata, lõbusalt. Talvine koolivaheaeg kallas liuväljale sileda jää või algas lumesõda, pärast aga saabus kuldnokkade sädinal kevad ning käsi kriipseldas mingi halenaljaka armastuskirja, mis anti edasi kaks pinki eespool istunud armsate helepruunide patsidega tüdrukule.
Pühad sööstsid õhupallidena õhku, klumbid kirendasid kõikides vikerkaarevärvides ning päike paistis igas aknas. Saabus suvi, maa kohal kihutas metsikult sinine juulitaevas, langes alla ja muutus pilvevahus lainetavaks Mustaks mereks. Lõunamaa miraažist kerkis rukkilillesinise rünkana nähtavale Karadag, õhk oli täis küpressisahinat ja kadakalõhna. Iga leebe tuulevine napsas rohelusest välja pioneerilaagri heleda kahekorruselise korpuse. Graniitpostamendil kõrgus valge, otsekui suhkrust tehtud Lenin, monumendi juurest hargnesid tähekiirtena värviküllased lillealleed, sihvakas lipumastis laperdas erepunane helkjas õnn…
Sõnadesse pandult ei avalda see muidugi teab mis muljet. Ent tol õhtul, kui Raamatu toime lõppes, vahtisin ma kaua äikeselises taevas pilve, mis oli must nagu maks, ning mõistsin siis, et hakkan võitlema Gromovi Raamatu ja väljamõeldud lapsepõlve eest.
Hämmastav, kui ruttu mälu diskrimineerimisega leppis. Raamatufantoom ei pretendeerinud veresugulusele, lõppude lõpuks oli see läikiv patakas vanu päevapilte, koduse filmiprojektori särin ja lüüriline laul.
Ja ikkagi lendas tegelik lapsepõlv jalamaid tagahoovi – ebahuvitavate sündmuste pikk rong, hangunud karavan, millest ma ei hoolinud.
Kuid see kõik juhtus palju hiljem, aga esimestel nädalatel široninlaste lugemistoas needsin ma mulle kaela langenud pärandust – kadunud onu Maksim oli tahtmatult mulle korraliku käki keeranud. Ühes onu korteriga pärisin ma ka raamatuhoidja ameti ja Mäluraamatu.
ONU MAKSIM
Onu oli ametilt arst. Algul laabus tema elu suurepäraselt. Ta lõpetas kooli hõbemedaliga, läks õppima meditsiini. Pärast instituudi lõpetamist ja kaheaastast praktikat Siberis lasi onu värvata ennast tööle Arktikasse.
Ma mäletasin onu Maksimi tema noorusaastatest. Ta käis meil külas ning tõi alati defitsiitseid toiduaineid või mingeid asju, mida ei olnud tavalistes kauplustes saada – importjopesid, sviitreid, jalanõusid. Kord kinkis ta Panasonicu duubelkassettmaki, millest sai aastateks paljude meie tuttavate kadestuse objekt.
Me istusime perelaua taga – isa, ema, mina ja õde Vovka… Tema päris nimi oli tegelikult Nataša, Vovka oli kodune hüüdnimi. Kui Nataša sündis, viis isa kaheaastase minu sünnitusmaja juurde, lubades näidata seal pesuehtsat Djuimovotškat1. Ma hüüdsin akende all: „Emme, kus on Djuimovotška?”, aga töntsi kõrvaga kojanaine, sõbralik nagu bernhardiin, korrutas treppi pühkides iga kord naeratades: „No mis sa kisad, väikemees, kohe tuuakse teie Vovotška”…
Me