šifooniga, paljastades noorukesi võlusid lõõskava juuli ja meeste pilkude pärast.
Kuuldes, et ma sain režiisse sisse (millisesse, jätsin ma targu täpsustamata), palusid kaunitarid neid meeles pidada. Ütlesid naerdes: „Ainult vilista, noor lavastaja, ja me lendame silmapilk kohale. Küll sa näed, kui hellalt me sind osa eest täname, oo, režissöör,” – lubasid nad, nii säravad, nii õrnad…
Ja siis, suvisest vaimustusest, sellest valmisolekust vilistada noortele näitlejannadele nii kiiresti kui võimalik, marssisin ma koju ja teatasin oma tüütule Marinale, et tahan lahutust.
Naine vastas miilitsahuilgega, mis õnneks möödus sama kiiresti kui kollane vilkuriga auto. Juba järgmisel nädalal olin ma taas vallaline ja lootusrikas. Vanemad kurvastasid väheke ja rahunesid maha, aga lahke Vovka ütles, et Marina pole talle kunagi meeldinud.
Järgmist viit aastat on mul valus meenutada. „Rahvaetenduste režii” osutus umbes samaks metalliteaduseks, ainult et kunstivallas. Seal õppisid vanemad ja inetud inimesed – kotjad piigad, energilised kolkaprovintsist saabunud kolmekümnesed mehenässid, külaklubide direktorid, kellele oli lihtsalt tarvis seda neetud diplomit.
Näitlemismeisterlikkus piirdus diktsiooni arendamisega ja esimesel poolaastal „me maitsesime memme magusaid maasikaid”. Lavalise liikumise õppejõud õpetas jagama laksuvaid kõrvakiile ja kummardama. Akrobaatikatunnid oleksid teinud au igale puhkekodule – tirel ette, tirel taha, poolspagaat, käed laiali. Režissuuris etendasime me „põhjendatult vaikivaid” stseene. Sukeldujate, varitsuses istuvate spioonide, tülli pööranud abikaasade ehk siis loogiliselt vaikivate tegelaste vahelised konfliktid taandusid paratamatult ebaloomulikuks kurttummaks väänlemiseks.
Läksin sotsioloogias, filosoofias, psühholoogias ja igavesti võõraks jäänud inglise keeles teisele ringile. Uutest ainetest lisandusid arusaamatu pedagoogika, kultuurilugu ja kirjanduslugu.
Esimese sessi järel sain ma dekanaadist teada, et draamasse niisama üle minna ei saa, ainult „tasulisel alusel”. See teade rabas mul sedavõrd jalad alt, et järgmised kolm aastat lasin ma vaguralt voolida endast kulturnikut-meelelahutajat, kel plekkämber peas ja porgandist nina ees.
Selle asemel, et kahetseda ausalt, valjuhäälselt unistuse ees süüd ja mudamülkast põgeneda, hakkasin ma äkki teistele ja iseendale metsikult valetama, nagu oleksin õpitava alaga kohutavalt rahul.
Ma praktiseerisin enesepettust. Vovka ja Slavik said instituudi kuidagimoodi lõpetatud, väike Vanja käis lastaias. Varsti sai Slavik mõnusa töö peale kontorimööblit müüvasse firmasse, aga Vovka jäi uuesti käima peale ja õnnistas meid kõiki teise titaga – Iljaga, seega nii temale Slavikuga kui ka vanematele lisandus rõõmsat sekeldamist…
Neljanda kursuse ajaks oli kate silmadelt langenud. Visandus hiline päästeplaan – minna päevasest teaduskonnast üle kaugõppesse ja asuda pikemata tööle tudengiklubisse. Ma tormasin oma naeruvääristatud alma mater´isse kohta paluma, kuid olin juba hiljaks jäänud. Keegi ei mäletanud enam filmi „Meie armas polükas” loojat. Rektor oli jäänud pensionile, Dima Galoganov raiskamise eest kinga saanud ning klubijuhataja ametikoha oli ammu hõivanud väärikas inimene.
Paanikast haaratud kahekümne kuue aastase üleküpsenud tudengina läksin üle kaugõppesse ja kulutasin tööd otsides linna kõikide kultuurimajade uksi. Mind põlgasid ära nii „ehitajad” kui ka „raudteelased”. Ulualuse andis kohalik telekanal, kus ma treisin udustest toortekstidest stsenaariume. Hiljem pressisin enda mingisse pisikesse raadiojaama ja toimetasin seal häbiväärset naljasaadet.
Kahekümne seitsme aastaselt sain kätte oma teise kõrgkoolidiplomi. Septembris võtsin osa vaatemängulisest massihaltuurast, mida nimetati linnapäevaks. Kunstiline juht osutus nutikaks sulikommetega kutiks. Me esitasime linnatäitevkomiteele muljet avaldava summa kõiksugu rahvariiete, leivapätside, tikitud linikute ja osalenud kollektiividele makstud honoraride eest, tegelikult piirdusime piskuga ja jagasime ülejäägi meie loomegrupi vahel ära.
Telekanal ja raadio maksid alandavaid sandikopikaid. Rahast ei piisanud. Detsembris kutsuti mind näärivanatama ning minetades häbitunde, panin ma ette vatist habeme ja kulmud, vinnasin koti selga ja hakkasin käima mööda lasteaedu. Haleda triona – Ded Moroz, Snegurotška ja lõõtsamees – kogusime enda ümber põngerjaid ning õppisime laulma „Meil metsas sirgus kuuseke” ja „Üheskoos on vahva minna”. Need, kes valjemini kaasa laulsid, said nänni. Pärast nääripidusid, tasunud lõõtsamehele tema osa, tõmbasin ma nina täis ja liiderdasin oma Snegurotškaga, kes polnud ehk teab kui ilus, kuid see-eest järeleandlik.
Tänu instituudiaegsetele tutvustele õnnestus mul saada roll näärimüsteeriumis, mis lavastati endises pioneeride palees. Riietatud alt laienevatesse pükstesse ja roosasse lipsuga särki, karjusin ma papjeemašeest hundikoonu avausest kähinal „Uu!” iga kord, kui nägin Jänest ehk kui täpne olla, siis Jänkuplikat, ajasin teda kohmakalt mööda lava taga: „No oota sa-a-a!”, ajasin jalad laialt harki, komistasin ja prantsatasin põlvi ära lüües nagu kapp otseti maha.
Stsenaariumi järgi tegime me Kübaramooriga positiivsetele tegelastele kõiksugu vingerpusse, varastasime muinasjutulaeka, meid paljastati, me kahetsesime, saime andeks ja keerutasime kleepuvate kätega lapsukeste seltsis kahara kuuse ümber ringmängu.
Alandus lõppes tagasihoidliku furšetiga ning armuküllane Jänkuplika vedas mind oma urgu magama.
PÄRANDUS
Aga jõulude aegu tuli teade onu Maksimi surmast. Miilitsaprotokoll andis teada, et M. D. Vjazintsev leiti surnuna, surnukehal oli arvukalt löögijälgi ja noahaavu. Juurde lisatud kviitungile oli märgitud, millises linna 2. kalmistu sektoris ja reas onu haud asub. Kiri jõudis meile piiri taha suure hilinemisega – kuu aega pärast matuseid.
See traagiline teade kurvastas meid väga; isa sosistas, rusikas suule surutud: „Oh, Maksim, Maksim”, ja ema poetas pisara – tal oli meie saamatust onust alati kahju. Mäletan, et ta tahtis veel seitse aastat tagasi teda Vovka pulma kutsuda, kuid paps oli vastu: „Maksim joob end purju, hakkab laamendama.” Nii me siis teda ei kutsunudki. Ja nüüd oli onu surnud.
Niipalju kui me aru saime, jäi tapja leidmata ja ilmselt teda ei otsitudki. Onu varasem maine lubas oletada, et ta langes oma asotsiaalsete tuttavate ohvriks. See oli kummaline, sest kui uskuda jutte, siis oli onu joomise mitme-setme aasta eest maha jätnud. Nii või teisiti, miilits kandis ta utiili ja lasi kremeerida. Paps tahtis kangesti venna hauale sõita, kuid jutust kaugemale ei jõudnud.
Häbi tunnistada, kuid onu Maksimi surm kasvas murestaadiumist üsna varsti üle päranduse saamise rutiiniks, mille keskseks punktiks oli kahetoaline korter. Peret onul ei olnud, me olime tema ainsad veresugulased. Sellega tasus tegelda. Polnud kõige vähematki lootust, et ma suudan iseseisvalt omale eluaseme muretseda.
Kui ma võtsin naise, arvasid kõik, et minu ulualuseküsimus on lahendatud. Andsime meie kadunud vanade korteri kohe Vovkale ja tema mehele. Kunagi olid vanemad soetanud linna lähedale suvilakrundi ühes notsumajaga à la Niff-Niff. Isa püüdis ikka sellest osmikust pärismaja teha, ent tulutult. Aasta pärast „rõõmustasin” vanemaid abielu lahutamisega ja naasin isakoju. Maist oktoobrini elasid isa-ema suvilas, kuid talvitusime me ju kõik koos ja meil oli kitsas…
Ent nüüd tekkis mul lootus soetada lõpuks oma nurgake. Konks oli vaid selles, et onu ei jätnud testamenti. See aga tõi kaasa hulga tüütut paberiajamist.
Seaduse järgi oli nii, et kui poole aasta jooksul pärast surma ei esitata avaldust pärandi vastuvõtmise kohta, läheb korter linnale ning siis tuleks hakata seda kohtu kaudu välja nõutama.
Me jõudsime välja onu elukohajärgse riikliku notaribürooni, võtsime ühendust Venemaa konsulaadiga. Puudus alus meile äraütlemiseks. Märtsis saime paberi, mille järgi isa kui veresugulane kinnitati pärimisõigustesse. Tuli ainult täiendavalt tasuda mingisugune lõiv või maks.
Perenõupidamisel otsustasime, et asju sõidan joonde ajama mina.
Ülesanne, mille ma enda peale võtsin, polnud kergete killast – müüa maha onu korter. Leppisime