Permist, Kostromast, Ufast, Krasnojarskist, Habarovskist, Lipetskist, Sverdlovskist, Penzast, Belgorodist, Vladimirist, Rjazanist, Vorkutast, Kaasanist, Tšeljabinskist. Nendega ühines kuussada lugemistubade poolt välja pandud rahvaväelast.
Mohhova paiskas lahingusse ligi kolmkümmend „mammade” sadakonda. Ise hoidus ta taplusest arukalt eemale. Malevat juhatas Polina Gorn.
BIBLIOTEEGID JA LUGEMISTOAD
Lugemistoaks nimetati väikest rühmitust, mis moodustus mõne Raamatu, näiteks Rõõmuraamatu või Mäluraamatu, harvemini Kannatuseraamatu ümber.
Kogu Gromovi maailm sai alguse sellistest väikestest kogukondadest. Ilmus keegi üks, kes oli tunginud Raamatu saladusse, ja tema ümber tekkis lugemistuba – kaaslased, keda ta julges usaldada. Kui seltsi sattus mõni pereinimene, siis peagi olid seal ka tema lähedased ning sellesse suhtuti sallivalt. Igal nööril on oma ots ning teatud etapil lakkas kollektiiv kasvamast.
Lugemistuba oli vundament, mille alusel võis ajapikku kujuneda biblioteek. Juhtus ka vastupidist. Arveteklaarimise tulemusel vähenes väiksemapoolne klann lugemistoa mõõtmeteni.
Publikut kogunes mitmesugust, eri vanuses, erinevatelt elualadelt. Iga lugeja oli vaba moraalselt ja, mis polnud vähetähtis, ka finantsiliselt. Selle poolest erines lugemistuba soodsalt biblioteegist, kus inimesed loovutasid osa palgast, nõndanimetatud liikmemaksu Raamatute otsimiseks ja organisatoorsete struktuuride käigushoidmiseks.
Nagu biblioteegil, oli ka lugemistoal juht – teda kutsuti raamatuhoidjaks. See oli kas Raamatu omanik või see, kelle kätte lugemistuba usaldas Raamatu. Raamatute otsingud ei kuulunud lugemistubade plaanidesse, inimesed piirdusid olemasolevaga, pidades järjekorrast ausalt kinni.
Algul biblioteegid ja lugemistoad kokku ei puutunud, ehkki olid üksteisest teadlikud. Hiljem kogusid biblioteegid jõudu ja Raamatuid. Konkurentide olemasolu oli vastuolus nende totalitaarsete plaanidega.
Lugemistube šantažeeriti ja hirmutati. Pakuti Raamatu vabatahtlikku loovutamist, lubades kohta biblioteegis. Mõnikord Raamatuid eksproprieeriti. Avalikel röövidel oli ametlik põhjendus: lugemistoad kuulutati ümberkirjutajate kasvulavaks ning suurte biblioteekide juhid nõudsid kopeerimise peatamist ükskõik mis hinnaga.
Eikusagilt ilmusid tõrvikukandjad – suurklannide tahtel sündinud pimeduse sigitised. Tõrvikukandjad ründasid lugemistube, varastasid Raamatud ja põletasid ära. Biblioteekides ei andnud need kaod sisuliselt kuidagi tunda, varamutes oli piisav hulk varueksemplare, seevastu ainsast Raamatust ilma jäänud lugejatele jäi vaid üks tee – biblioteeki.
Selle vastuolulise olukorra foonil vuhises Gromovi taevasse Mohhova täht. Pärast vanamooride mitut edukat kallaletungi mõjukate biblioteekide varamutele sai selgeks, et suur lahing on vältimatu. Venemaa põhjavööndis leiti mahajäetud Neverbino küla lähedal sobiv väli.
Ning siis pöördusid mitme klanni, sealhulgas Lagudovi ja Šulga esindajad lugemistubade poole. Abi eest võitluses Mohhovaga lubati neile tulevikus täielik puutumatus. Seepärast koguneski Neverbino lähistele nii palju vabatahtlikke. Nad sõitsid riigi eri paigust kokku, et seista, relv käes, oma lugemistubade ja Raamatute eest.
NEVERBINO LAHING
Koalitsioonijõud pandi kokku primitiivselt, Kulikovo väljal tapelnud vene väe eeskujul. Staabis istusid inimesed, kes ei taibanud tänapäeva taktikast midagi, kuid olid, nagu hiljem selgus, üsna praktilise meelega.
Rivikorra avangardiks olid vahi- ja eelpolk, mis koosnes lugemistubadest. Nende taga paiknes suur polk, mis kokku pandud kuue biblioteegi malevatest, külgedelt katsid teda parema ja vasaku käe polgud, kummaski neli koondsalka. Suure polgu taga redutas Šulga klann, kes nimetas end varupolguks, ning kõrval metsatukas seadsid end varitsuspolguna sisse Lagudovi klanni võitlejad, keda ei saanud samuti just eliitväeks nimetada.
Salajastest varamutest toodi välja Kannatuseraamatud. Spetsiaalsed lugejad, kogunud enda ümber viiekümnepealised grupid, lugesid häält säästmata Raamatuid ette, laadides kehadesse mittevastuvõtlikkust haavadele.
Allusioonid Kulikovo lahingule väljendusid toimumata jäänud kahevõitluses, millele kraanajuht Dankevitš kutsus kõiki soovijaid, keerutades pea kohal jubedat konksu. Ent oma Peresveti biblioteekides ei leidunud.
Lahing algas öösel kella kahe paiku. Jõudu täis pumbatud „mammad” läksid rünnakule vahi- ja eelpolgu vastu. Maakaitsevägi taganes, kandes raskeid kaotusi.
Ümbritsetuna kaardiväest, jagas Polina Gorn künka otsas käsklusi. Nähes, et frontaalrünnak on ennast ammendanud ja ähvardab üle minna ebasoodsaks kauakestvaks lahinguks, paiskas Gorn, tekitades tiival arvulise ülekaalu, kuussada võitlejat vasaku käe polgu peale, ning see lakkas juba veerand tunni pärast olemast, purustatuna raudteetööliste haamritest.
Šulga varupolk, kelle kohuseks oli takistada tiivalt haaramist, jättis vasaku polgu saatuse hooleks ja, minnes paremast kaarega mööda, suundus kõrgendikule, kus asus Gorni peakorter.
Üksused, mida juhatas vägev Dankevitš, jõudsid ühendvägede tagalasse, tekitades reaalse sissepiiramisohu. Läbi murdnud „mammadele” põrutas selja tagant sisse Lagudovi varitsuspolk. Äkiline värskete jõudude lahingusse toomine muutis natuke olukorda. Koalitsiooni päästis aeg. Jõuraamatu toime hakkas ammenduma – muttidele loeti Raamat ette varakult, et varustada neid jõuga, mis oli vajalik rännakmarsi sooritamiseks raudteest Neverbinoni.
Halastamatus tapluses langesid Gorni ihukaitsjad. Kangesti Gorni sarnane vanamoor tõrjuti Šulga võitlejate poolt eemale. Eit pani meeleheitlikult vastu, kuni Raevuraamatust kannustust saanud Šulga lõi ühtäkki nõrkenud vastasel kolba lõhki.
Väepealiku hukk oli Mohhova armeele massilise põgenemise märguandeks. Käigu pealt nõrkevaid moore kihutati nagu Mamaid raudteejaamani. Alles jäi vaid mõnikümmend.
Käisid kõlakad, et Gornil olla õnnestunud eluga pääseda, et surma olevat saanud teisik, aga Gorn pannud koos paari tosina lähima ja krapsakama kaasvõitlejaga jooksu ning jõudnud mõne päeva pärast edukalt oma tsitadelli, vanadekodusse. Kuid seda teavet eelistati mitte afišeerida.
Paljud kisasid, et Mohhovale tuleb tema urus ots peale teha ja vallutada vanadekodu tormijooksuga, või muidu kasvatab hüdra uued hallid pead, kuid see ettepanek tehti maha põhjendusega, et Mohhovaga on lõpp, tal on hambad välja kistud – kohast, kus oli Gorni juhtimisstaap, leiti Jõuraamatu põlenud fragment. Arvati, et lüüasaamist aimates otsustas Gorn unikaalse ja arvatavasti ainsa eksemplari hävitada.
Võidu hind oli kõrge. Ühendjõud kaotasid lahingus ligi tuhat inimest, sajad said haavata ja vigastada. Pole vist vaja öeldagi, et kõige suuremaid kaotusi kandsid lugemistoad.
Tapetud tassiti sügavasse jäärakusse, visati peale vängeid väetisi, et kiirendada lagunemisprotsessi, kühveldati mulda peale, nii et süvend ära kadus. Mulla sisse puistati takjate ja teiste kiiresti kasvavate umbrohtude seemneid. Kevadel sirgusid jääraku kohale hiiglaslikud kobrulehed, varjates Neverbino all langenute surnukehad igaveseks.
Tagasiteel rääkisid tublisti räsida saanud reavõitlejad ja ka komandörid kibestumusega, poolsosinal, et Neverbino tapatalgud olid Mohhova, Lagudovi ja Šulga analüütikute poolt nimme planeeritud, et vähendada Gromovist teadvate inimeste liigsuureks paisunud arvu. Taplus oli seda maailma veerandi võrra koomale tõmmanud.
Umbes samal ajal kujunes uus võimu- ja juhtimisorgan – biblioteekide nõukogu. Lahingust oma klannile minimaalsete kaotustega väljunud Lagudov, mõjukam kui kunagi varem, käis välja idee, et eesistumisõigus on üksnes „naturaalsetel raamatuhoidjatel”, see tähendab neil, kes olid Gromovi Raamatute olemusse iseseisvalt tunginud. Aga selliseid oli pärast Neverbino lahingut ametlikult alles vaid kaks – Lagudov ja Šulga. Krasnojarski raamatuhoidja Smolitš, Rjazani Nilin ja Lipetski Avilova olid hukkunud.
Nõukogu kiitis heaks otsuse, mis lubas lugemistubadele puutumatuse. Viidi läbi põhjalik loendus. Lugemistube nimetati tavaliselt elukoha järgi, mõnikord tulenes nimi biblioteegi pidaja või asutaja perekonnanimest.
Kõik lugemistoad, välja arvatud vaid Neverbino veteranid,