ja ära sõrmi puuridesse pista.” Rachel taipas, et tema ilmes väljendus küllap õud, sest Megan lisas rutakalt: „Nad ei hammusta, aga mõni neist on sel kellaajal veidi näljane.” Ta viskas laualt võetud koti koeramaiustega ja Rachel püüdis selle kinni. „Mõne võid neile anda, aga mitte rohkem – kell kuus söövad nad õhtust.” Rachel pistis ukse kõrval seisvad vabad kummikud jalga ja lähenes esimesele aedikule ettevaatlikult, tahtmata valjemat haukumist esile kutsuda. Koerte kasuka ja hingeõhu lõhn tugevnes. Nagu George oli ennustanud, värvusid Racheli seelik ja tumedad sukad lendlevatest koerakarvadest juba hallikaks. Oleksin pidanud teksad kaasa võtma, mõtles ta. Korterist lahkuma kiirustades oli ta viimati keemilisest puhastusest tulnud riideesemed kottidesse visanud ja ülejäänud rõivad hoiule andnud. Kui sellele mõelda, siis ei suutnud ta ettegi kujutada, millised tema moekatest töörõivastest õieti koertekodusse sobiksid. Enamikku neist sai puhastada vaid keemiliselt. Ette hoiatamata suruti niiske nina vastu võret ja Rachel võpatas, kui puuri esikülg selle najale püsti hüpanud suure koera käppade all värises. „Oh jumal!” ahhetas ta kätt kõrile asetades. „Ei tohi!”
Kuid ta ei saanud parata, et tema süda vaatepildi mõjul sulas: aedikus oli pehme lottis näoga kena punavalge basset, kes teda innukalt nuuskis, üks tohutu suur käpp paluvalt vastu võret, paljastades varvastevahelised õrnad karvatutid. Rachelil polnud aimugi, kui vana see koer on, kuid näis, nagu peaks ta veel kasvama, et keha hiiglasuurte pahklike käppade ja laperdavate kõrvadega kokku sobiks – nagu laps, kes kannab liiga suuri, aastase varuga rõivaid.
Puuri ülaossa oli kinnitatud silt ja Rachel luges seda, samal ajal kui koer tema uut huvitavat lõhna nuusutas. Silt oli kirjutatud Doti püstja käekirjaga, kuid kirja pandud sõnade varjust kostis ilmselgelt tema ees seisva koera hääl.
„Minu nimi on Bertie ja ma olen umbes aastane. Mu inimesed viisid mu parki jalutama, aga sõitsid siis minema. Ehkki ma katsusin neile järele joosta, ei jooksnud ma küllalt kiiresti, sest nagu näete, on mu jalad väga lühikesed. Ma soovin, et keegi mulle järele tuleks, sest üksi on jama olla. Tegelikult otsin ma kannatlikku huumorimeelset abielupaari, kes tahab niisama muhedat koera, nagu on nad ise. PS Kui ma suureks kasvan, siis meeldib mulle jalutada, ehkki ma näen välja, nagu eelistaksin kamina ääres lebada.”
Racheli süda kiskus kokku, kui koer üritas kiindumusjanus tema kätt lakkuda. Kuidas võis keegi sellise kutsika lihtsalt hüljata? Kuidas on võimalik usaldavat koera eemale tõugata, takistada tal sulle koju järgnemast? Koera pehmet kõrva silitades hammustas Rachel endale huulde ja üritas looma kurvale loole mitte liiga pingsalt mõelda.
Igal puuril oli silt, nagu ta nägi; Rachel polnud kindel, kas tahab neid lugeda, kuid teda tõukas tagant kohutav uudishimu.
Ta pöördus vaatama basseti vastaspuuri, mille kaugemas otsas betoonpõrandal lebas kurvalt korvis väike must puudel, kes ei vaevunud külalist isegi uurima. Reibas silt oli märksa helgem kui lohutu karvakera Racheli ees.
„Tere, kullakesed! Mina olen Lulu! Palun ärge tehke mu inetust soengust välja: nende kluttide all olen ma ilus näitusetüdruk. Mu viimane omanik ei viitsinud mind harjata ega minu eest korralikult hoolitseda, isegi mitte mulle iga päev süüa anda. Õnneks olen ma nüüd siin, Megan teeb mu korda ja varsti näete, kui uhke loom ma olen. Ma otsin inimest, kes suudaks aru saada, et ehkki ma olen kena, pole ma loll – ilmselt olen ma siin kõige terasem koer (Gemi järel) – ja tahan oma ajusid kasutada! Uskuge mind, vanad koerad suudavad uusi trikke õppida.”
Kas puudlid on targad? Rachelil polnud aimugi. Ainsad puudlid, keda ta oli näinud, olid tobedad pöetud lemmikud, kes näituseareenil karglesid. Kuid erinevalt sellest vaesest loomast oli neil sädet. „Tere, Lulu!” hõikas ta läbi võre ja viibutas küpsist, kuid koer ei kergitanud koonu korviservalt. Selle asemel tõmbus ta Racheli häält kuuldes kössi, nagu kardaks seda, mida Rachel võib temaga teha. Looma küljel oli paljaks pöetud laik ja kahvatu sinakashall nahaseemis näis hell kipratõmbunud õmbluste ümber, mis hiljutist haava koos hoidsid. Suutmata vaatepilti taluda, pööras Rachel pilgu puudlilt ära. Kus olid normaalsed koerad? Need, keda Dot võttis hoiule inimestelt, kes oma lemmikuid armastasid? Ta toetus Lulu aediku vastasseinale ja pani silmad kinni, tundes, kuidas nõrkus ja kaastunne keha enda võimusesse võtavad. Kui üldse keegi teadis, mida tähendab see, et armastatud inimene sind harjumuspärasest elust välja tõukab, siis oli see tema. Kuidas ta küll teist võimalust ihkas. Dot ei võinud ometi teada, kui irooniline oli tema testament. Või teadis siiski? Võib-olla oli tal meeles üks kummaline õhtu tulvil vaikimist, ja ta otsustas, et Rachel ei vaja mitte ühe, vaid viieteistkümne koera jagu kiindumust … „Ettevaatust! Oi! Ei!”
Rachel hüppas eemale, ja Megan jooksis tema kõrval oleva puuri poole näppu viibutades mööda koridori lähemale. Pilku maha pöörates taipas Rachel, miks: basset oli nina võreaugust läbi pistnud ja pooleldi lakkus, pooleldi näris üht tema pika kampsuni ümmargust luunööpi. „See pole maius! Ausõna, Bertie!” Megan rehmas koerale leebelt ja loom laskus taas neljale hiigelsuurele käpale. „Mõnikord mõtlen, et selles sinu bassetikostüümis peitub siga!” Bertie suunas haleda näljase pilgu neile mõlemale, nii et Rachel pistis käe taskusse, kuhu oli pannud maiused.
„Ja ära vahi teda selle kurva mulle-ei-anta-süüa-pilguga,” jätkas Megan. „Vabandust,” ütles ta taas Racheli poole pöördudes. „Bertie on ulakas, aga me armastame teda.”
„Aga miks ta ikka veel siin on?” küsis Rachel pakist maiust välja raputades ja läbi võre loomale pakkudes. „Ta on ilus.”
„Oh, bassetid,” ohkas Megan. „Nad söövad, nad magavad ja ei kuula sõna … Armsatest kutsikatest kasvavad nii suured koerad. Bertie näppab toitu, ei pidanud puhtust, nutab, kui ta üksi jäetakse, närib.” Megan manas näole karmi ilme, mis polnud päris veenev leebuse tõttu, millega ta Bertie lontis kõrvu sügama kummardus. „Sa oled kellegi projektikoer, eks ole, Bertram. Sa vajad kedagi, kellele meeldib end proovile panna.”
„Ma lugesin tema kirja,” ütles Rachel uksele kinnitatud sildi poole noogates. „Ma arvasin, et Dotile ei meeldinud rääkivad koerad?”
„Nojah, ei meeldinudki. Kuid ta tunnistas, et see on parim viis panna inimesi mõistma, et koerad pole mänguasjad, keda võib üles korjata või maha jätta, et ka koertel on tunded, tead.” Megani ilme süngestus kaitsevalmidusest ja ta näris küünekisku. „Nojah, nad ei tunne süümepiinu ega vimma ega tegele emotsionaalse väljapressimisega, kuid nad tunnevad üksildust. Me tahtsime, et uued omanikud tõesti hoolikalt läbi mõtleksid, kelle nad koju viivad: elusolendi, kes sõltub nendest.”
„Nagu lapsega,” ütles Rachel valukihvatusega. See oli veel üks tontlik mõte, mis teda pärast Oliverist lahkuminekut kummitas. Lapsed. Lapsed, keda tal nüüd kunagi ei sünni, olgugi et ta polnud neid varem tahtnud.
„Raskem kui lapsega,” ütles kolmas hääl ja mõlemad pöörasid ukse poole, kus seisis George, käed rinnal vaheliti. „Laps võib sulle öelda, mis tal viga on, samal ajal kui sina ja koer peate teineteise keele selgeks õppima. Mõnel inimesel pole kannatust, aga see pole koera süü. Kuidas su peened rõivad elavad? Ma näen, et oled Jimmy Choo4 kingadest loobunud.”
„Ma ei karda paari karva.” Rachel rapsis põgusalt seelikut. Ta ei kavatsenud George’ile öelda, et see läheb hommikul otseteed keemilisse puhastusse. „Ma ei teadnud, et siin on nii palju kodutuid koeri. Advokaat ütles, et Dot pidas põhiliselt koerte pansionaati?” „Nii oli see mõeldud,” vastas George. „Kuid Dotil oli omaenda missioon: leida uus kodu selle kandi igale hüljatud hingele. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis võiksid siin korralikku elatist teenida, kui kuudid kodutuid koeri täis ei oleks. See on piirkonna ainus varjupaik, siin võiks olla hooldussalong, laienemisruumi jagub – ma tean, et Dotilt taheti seda aastate jooksul mitu korda ära osta. Ma võin sind ehk õigete kinnisvaramaakleritega kokku viia.” „See oleks,” alustas Rachel, kuid Megan heitis talle kaitsevalmis pilgu, mis sundis teda vakatama. „Jah, aga nad ei andnud tagatist, et varjupaik jätkab tegutsemist, ja see oli Doti elu.” Megan läks tagasi kontorisse, dokumente otsima, et neid Rachelile näidata. „Me peame pansionaadiasukad ja