koristad vabal päeval?”
Ta peaks puhkama, seda ta teadis. See oli haruldane ja väärtuslik „aeg iseendale”, millest salongi teised emad rääkisid alati igatsevalt nagu mõni inimene loteriivõitudest. Kas ei soovinud Zoe iga tööpäeva viimsel kui tunnil, et saaks kodus jalad seinale visata? Kas ei ihanud kõik juuksurid pikali heita ja veenilaienditele hõlpu anda?
„Aeg iseendale,” ütles ta valjusti. Veel viis tundi aega viita, enne kui poisid koju tulevad – küllaga aega … Milleks? Zoe pea oli tühi. Enne emakssaamist, kui ta ajaviiteks ikka veel läikivaid ajakirju luges, ja mitte ainult sellepärast, et need salongis vedelesid, oli see nii kerge. Tema pühapäevaõhtud olid rangelt paigas: näomask, säärekarvaeemaldus, juuksemask, ja ta võis rääkida raamatutest, filmidest, sellest, kuhu lühikese puhkuse ajal sõita – kõigest. Praegugi koostas ta nimekirju, kuid näis, nagu ei mahuks neisse muud kui „banaanid ära pruukida” ja „linad puhtaks pesta”. Ta vaatas taas oma peegelpilti ja nägi kurba naist, kelle heledad salgutriibud vajasid värsket värvi, kulmud tahtsid kitkumist ja kes tegelikult ei osanud endaga midagi peale hakata, kui kaks väikest poissi teda surmani ära ei väsitanud. „Oh jumal küll!” ütles Zoe tigedalt ja läks kööki, et võtta Bahlseni pakk, mille ta oli ära peitnud Spenceri eest, kes tundis šokolaadiküpsiste lõhna teiselt poolt tänavat. Need olid tema ainus salamaius neil harvadel mõnulemishetkedel, mida ta sai endale lubada. Tegelikult oli see esimene kord, mil ta enne keskööd küpsist sõi. Ma võiksin emale helistada, mõtles Zoe värskelt katlakivist puhastatud kannu sisse lülitades. Või Calile. Kuid juba sellele mõeldes teadis ta, et ei taha kummagagi rääkida. Tundus, nagu oleksid ema ja parim sõbranna ühendanud jõud võitluses „tema jaluleaitamise” eest – see sõna võttis Zoe meelest lahutusjärgsete kohtingute romantika kenasti kokku ja näis, nagu naaseksid kõik jutuajamised selle juurde, kas Zoe hakkab tantsutunde võtma või lugemisringis käima või teeb midagi muud, et endale uus elukaaslane leida. Ta ütles neile, et Spencer, Leo ja doktor Who5 on ainsad mehed, kelle jaoks tal praegu aega on, kuid aus olles pidi ta tunnistama, et pelk mõte taas lantima hakata tekitas temas tahtmise urgu pugeda ja end ära peita. David oli hävitanud sellegi vähese enesekindluse, mis tal kunagi oli, ja kui mõelda miiniväljale, mida tähendas uue mehe tutvustamine poistele – kui ta peaks niikaugele jõudma, et mõne leiab … Vesi läks keema ja Zoe hüppas püsti. „Aeg iseendale” tähendas enda üleslöömist, et uut peikat leida. Praegu eelistas ta kraamimist. Just seda ihaldas tema sisemine „mina” tegelikult: vaipa, kus ei varitseks mõnd lego, ja seebirandita vanni.
Nagu selgus, lahendas Zoe õhtu täitmise küsimuse sellega, et jäi toolis tukkuma, vaadates „Õhtusööki viiele” ja nautides passiivselt ligimeste ponnistusi seltsielu nimel, mida temal endal ei olnud.
Mingi kuues meel äratas ta siiski kümme minutit enne seitset, ja kuuldes tänavaotsast suure auto mürinat, ta lausa hüppas toolilt püsti.
„Küllap need on nemad,” ütles ta valjusti. Oli kummaline, kui polnud kellegagi rääkida. Ta ei suutnud sellest harjumusest päriselt vabaneda.
Heitnud puhtale elutoale viimase pilgu, tõusis Zoe ja hakkas köögis askeldama, rapsas põlle eest ja uuris külmkappi. Poisid tahavad kohe süüa; David viis nad alati McDonald’sisse ja laskis pugida igat sorti magusat, mis aga ette puutus.
Pelk mõte Davidile tegi Zoe närviliseks. Mitte et ta oleks ikka veel mehesse armunud olnud. Jumal hoidku, ei. Lumm oli lahtunud ammu enne ebameeldivaid stseene advokaadi juures. Kuna aga kuramuse Jenniferist kõige tema ameerika häälduse ja kuramuse heategevusmaratonidega oli saanud mehe elu püsiasukas, oli David hakanud Zoe’t vaatama värske haletsusega, kui surmani kurnatud naine uksele ilmus, ja see oli mis tahes solvangust alandavam. Zoe oli vaid korra Jenniferiga kohtunud, mehe töökoha peol, kuid teadis, et too naine ärkab kell kuus, et täie meigiga võimlasse minna. Üks sõber oli poetanud, et Jennifer jätab lapsed mehe hoida, kui välja läheb. See oli täiesti võimalik.
Auto andis tänavaotsas millegipärast signaali ja Zoe teadis kärsitu tuututamise järgi, et roolis on David.
Kurat, kurat, kurat, mõtles ta liiga hilja: kui ma vaid oleksin telekat vaadates näomaski peale pannud, võinuks mul olla nii sügavniisutatud nahk kui ka laitmatult puhas köök. Ta tõmbas käega läbi juuste, loobus siis, pistis juuksed klambriga kinni ja sidus ette Domestic Goddessi põlle, mille ema oli talle irooniliseks jõulukingiks toonud. See varjas kohvipleki tema T-särgil.
Zoe kiirustas eesuksele just siis, kui Davidi hiiglasuur uus luksusmaastur maja ees seisma jäi. Spencer, kes paistis oma seitsmest eluaastast vanem, väljus peaaegu kohe, sellal kui David ikka veel telefoniga rääkis. Kõigest seitseteist kuud noorem Leo nägi turvavöö lahtipusimisega pisut vaeva, hüppas siis vanema venna järel sillutisele ja mõlemad vudisid erutusest pulbitsedes auto pakiruumi manu. Zoe süda paisus armastusest, nähes Leo liiga suurt suusajopet, mille varrukad üle käelabade vajusid. Niipea kui ta ukse lahti tegi, jätsid Leo ja Spencer pagasiruumist kottide õngitsemise katki ja viskusid tema embusse, nii et oleksid suures erutuses ta äärepealt jalust rabanud. Selle hetkeni oli Zoe arvanud, et igatseb laste järele, kuid tegelikult polnud tal aimugi olnud, kui väga ta neist puudust tundis. Pelgalt nende nägemisel paistis, nagu saaks elu taas maksimumvaljuse ning täisvärvid, ja otsekohe tundis ta end taas terviklikuna, normaalsena. Poisid olid ära olnud üheainsa päeva; David pidi pühapäeval „kusagile minema”. Ta oli seda ära kasutanud, et poisid järgmisel laupäeval taas enda juurde saada. „Tere! Tere!” hõikas Zoe üle poiste vada kardisõidust ja Londoni burgeribaaridest ja sellest – naise süda läks soojaks –, kui väga nad tema järele igatsesid. „Ärge üle pingutage, poisid – te jätate sellise mulje, nagu me polekski toredasti aega veetnud!” Zoe hingas sügavalt sisse ja tõstis pilgu ning nägi Davidit võidukal ilmel poiste kotte autost välja hiivamas. Kui David poleks selline kaabakas, mõtles Zoe, oleks ta täiesti kena mees. Lahutus sobis Davidile. Ta oli kas juba puhkusel käinud või oli Jenniferil solaarium: mehe nägu säras ja helepruunid juuksed olid lühemad kui varem, ehkki hallid salgud olid imeväel kadunud. Kadunud oli ka hatusest kampsunist ja teksastest koosnev nädalalõpuvorm, mida mees oli kandnud kõik need aastad, mis nad olid abielus olnud, ning nende asemel oli tal T-särgi peal seljas peen tuvihall kašmiirkampsun ja jalas, jah, need olid kindlasti puuvillased püksid ja purjekingad. Veebruarikuus. Davidist oli saanud tore issi just siis, kui ta oma lastekasvatamiskohustustest vabanes. Milline iroonia, mõtles Zoe. „Tere!” ütles ta mokaotsast. Ta oli endale lubanud, et salamisi võib ta mehest mõelda kui tahes halvasti, peaasi et Spencer ja Leo seda ei kuule.
„Tere!” vastas mees sundimatult autole nõjatudes. „Koristasid?”
„Jah.” Jah, va kaabakas, ehkki: kuidas sina seda tuvastada suudad? Sa ei pannud aastate viisi isegi nõudepesumasinat käima. Zoe naeratas laiemalt.
David kergitas kulmu ja paistis lõbustatud. „Oo. Asjalood on tõesti muutunud.” Siis kortsutas ta kulmu. „Ega sa ometi mõtle maja minu selja taga maha müüa, mis? Sest …”
„Emme!” Spencer sakutas teda varrukast. „Emme, issi tegi Leole maailma parima kingituse.”
„Jah!” möönis Leo. „Sa ei arva elu seeski ära, mis see on; see on nii lahe!”
Laste näod särasid erutusest, ja ehkki Zoe vaatas naerusui lapsi ja tal oli hea meel neid rõõmsana näha, vajus tal süda saapasäärde. Davidi kingitused tähendasid talle tavaliselt põhjalikke koristustöid. Zoe lootis, et see pole midagi niisugust, mis poistel südame pahaks ajab, maja rikub või temast endast võrdlusena kooneri teeb.
„Las ma arvan!” ütles ta ning teeskles üsna hästi kortsuskulmset mõtlikku ilmet. „Kas see on … TARDIS6?”
„Ei!” hüüdsid Spencer ja Leo.
„Kas see on … dalek7?” Zoe heitis üle auto vargse pilgu Davidile. Ta poleks imestanud, kui see oleks nii olnud; ta oli asja uurinud, et rentida üks dalek Leo kuuendaks sünnipäevaks, mis oli järgmisel nädalal, kuid avastas, et NASA võiks seesuguse talle veidi odavamalt valmis ehitada.