emme!” ütles Leo. Ta peaaegu et hüples rõõmust, ümmargune nägu emale vastu säramas. Poiss nägi välja nagu tilluke David, ainult ema pruunide silmadega. Zoe süda tõmbus kokku. „Arva uuesti, arva uuesti!” „Veel etem kui dalek,” sõnas Spencer põlastavalt.
Zoe lootis, et see pole jalgratas. Poleks see ometi jalgratas. Või väike Ferrari või midagi sellist. „Kas see on …” Ta asetas sõrme lõuale ja vaatas Leod, üks silm kinni.
„Kiirpaat?” „Ei!” itsitas poiss, suutmata naeru tagasi hoida. „See on kutsikas!”
Zoe’l vajus suu lahti ja sedakorda polnud see teesklus. „Ega ometi elus kutsikas?” „Jah, elus kutsikas!” segas Spencer Leod peaaegu eest tõugates vahele.
Mõne viimase kuuga oli ta vennast märkimisväärselt pikemaks kasvanud ja nägi välja nagu suur poiss. „Kuule, laseme ta välja! Ta on pagasiruumis. Tema nimi on Toffee ja ta on täitsa nagu telekas, ja nädala sees magab ta minu toas ja nädalavahetusel Leo toas.” „Minu toas!” karjus Leo. „Ta magab minu voodis, Spencer! Ta on minu koer!” „Ei, mina olen vanem …”
„Ta on teie mõlema oma,” rõhutas David rahustaval, hellal, hoolival toonil, mis tekitas Zoe’s tahtmise ta ära kägistada. „Õrnalt, Leo, ilmselt ajas sõit Toffeele hirmu nahka.” Sellal kui poisid nagu ikka selle üle nääklesid, kes kutsika välja tõstab, ajas Zoe end sirgu ja vaatas üle autokatuse. „David. Ma ei suuda uskuda, et sa nii vastutustundetu oled!” sisistas ta. „Me rääkisime sellest jõulude ajal. Sa tead, et ma ütlesin: nad ei saa koera võtta! See on võimatu!” Mees laiutas käsi. „Miski pole võimatu, Zoe. See on hoopis mugavuse küsimus. Me kõik peame mööndusi tegema ja minu arvates mõjub see neile tõeliselt hästi. Kujundab harjumusi.” Zoe suutis raevu pärast vaevu hingata. Harjumusi? Pärast seda kui mees oli hävitanud kõik nende harjumused? See oli nii ülekohtune, et naine ei teadnud, millest alustada. Häda oli selles, et ta teadis: tal on täpselt pool minutit aega, enne kui mees vastutuse talle üle annab ja mootori möiratades veel nädalaks poiste elust kaob.
„Vahest tuleksid sisse ja jooksid teed ja me saaksime sellest rääkida,” kohmas Zoe, kuid Davidil oli juba põiklev ilme.
„Tuleksin hea meelega, aga ma pean tormama. Jenniferil on täna õhtuks plaanid. Ta on terve nädala ära olnud ja me peame, tead küll … tasa tegema.” Mees pruukis tarbetut eufemismi ja Zoe tundis taas šokolaadiküpsise maiku.
„Ah? Ta oli ära?” Vähemasti ei rikkunud poiste nädalalõppu, mõtles Zoe endamisi. Hea seegi.
„Jah,” vastas David talle üpris rahulolevalt ja enesekindlalt otsa vaadates. „Aga minu meelest oleks tore ta järgmisel korral, kui Alton Towersisse läheme, kaasa võtta. Võib-olla võtame ka tema kaks last kaasa, ehkki nood on veidi vanemad. Teeme perekondliku väljasõidu.”
Zoe suu kuivas. „Me peame sellest rääkima. Sellest, kuidas me uusi suhteid poistele seletame. Kas nõustaja ei öelnud, et parem on jätta see selleks ajaks, kuni nad lahutuse mõttega harjuvad? Kas sa oled kindel, et praegu on õige aeg? Kas sa üldse tunned Jenniferi lapsi?”
„Sellest on aasta möödas, Zoe,” rehmas David käega. „Me kõik peame edasi liikuma. Ja mulle ei meeldi vihje, nagu oleks Jennifer mingi mööduv nähtus. Me suhtume teineteisesse väga tõsiselt.”
Zoe hingas sügavalt sisse, et kerkivat paanikat vaigistada. Praegu polnud õige aeg. Poisid kilkasid, auto pakiruumist kostis niutsumist, Zoe polnud osanud isegi ette kujutada, et pärast Legolandi minnakse nii ruttu Alton Towersisse. Majas oli hüsteeriat niigi küllalt. „David,” ütles ta nii rõhukalt, kui sai. „Seda asja peame korralikult arutama, see pole küsimus, mida mulle ette sööta paar minutit enne seda, kui sa lapsed maha puistad.”
Häda oli selles, et Zoe kartis tülisid ja süda oli tal pehmem kui sulavõi. Ja David teadis seda – oli alati teadnud. Just sellepärast ta nõnda toimiski.
„Spencer! Tule tee pealt ära!” hüüdis Zoe. „Leo! Vaata ette! Tule palun kõnniteele. Mõlema jalaga.”
Poisid kiikasid vallatult auto tagant välja. Oli selge, et midagi on teoksil. Kuidas ma saan töö kõrvalt kutsika ja kahe lapse eest hoolitseda, hädaldas hääl Zoe peas. Ta heitis pilgu Davidile. „Ma ei saa kutsikaga hakkama. Miks pean alati mina olema see, kes ei ütleb?” Tal jäi hääl kurku kinni. „Ära siis ütle ei,” vastas David, nagu oleks see maailma kõige enesestmõistetavam asi. „Nägemist, poisid! Kas tulete ja teete issile kalli?” „Emme! Vaata!” Leo pani midagi Zoe’le sülle ja too haaras rabelevast kullakarva kutsikast vaistlikult kinni. Loom oli soe ja pehme ja raske nagu titt, hülge moodi sileda karva ja suurte pruunide silmadega, mis vaatasid Zoe’le usaldavalt otsa. Loomake niitsus ja kippus tema kätt lakkuma. Oi ei, mõtles Zoe, üritades iga hinna eest südant kõvaks teha. Ei. Nii lihtsalt see läbi ei lähe. „Tema nimi on Toffee,” ütles Leo. „Kas ta pole armas?”
Spencer jättis hüvasti Davidiga, kes poissi kallistas ja tal juukseid sagis, ja Zoe terased kõrvad tabasid rohkem lubadusi, kui ta oleks kuulda tahtnud. Lubadused olid suhkruga liialdamisest masendavamad. Zoe silmitses Leod, kes oma liiga suure jope seest ootusrikkalt tema poole üles vaatas. „Jah,” ütles ta. „Ta on imeilus. Aga, Leo, kas sa ei mäleta, et me rääkisime koertest ja sellest, et pole aus …” „Tule ütle issile head aega!” David ajas teispool autot käed laiali ja Leo tormas emale kiiret vabandavat üleõlapilku heites isa juurde. See, kuidas poisid püüdsid ühe vanema juurest teise juurde minnes kummalegi õiglaselt armastust jagada, murdis Zoe südame. Kutsikas niitsus taas ja Zoe taipas, et oli teda tahtmatult pigistanud.
Ta arutas, kas hoiab loomakest õigesti. Kui vana too on? Zoe’l polnud kunagi varem koera olnud. Mida temaga peale hakata? Zoe aju asjalik pool, pool, millest tal polnud aimugi olnud, enne kui ta lapsed sai, koostas juba nimekirju – kas poistel on raamat kaasas? kuidas koera asjadega on? kus loom magama hakkab? – ja Zoe taipas, et hetk, mil ta võinuks Davidit sundida koera tagasi võtma, et loom tema ja Jenniferi juures elaks, kaob otsemaid käest. Tema ilusad pojad lehvitasid Davidile hüvastijätuks, silmad pisarais, mille varjamiseks nad olid veel liiga väikesed, ning mees hiilis autosse ja pani mootori käima, ning siis ühtäkki sõitis David minema ja Zoe jäi maha kahe hüperaktiivse poisi, kogu nende musta pesu ja labradorikutsikaga.
Zoe tundis kätel midagi sooja ja märga.
Labradorikutsikas oli ta täis pissinud.
Kuradi, kuradi David.
5
Rachel ärkas, tajudes näol hommikupäikest ja sooja hingeõhku, ning arvas, et on Oliveriga voodis, omaenda Londoni-korteris. Maja ja koerad? Küllap see kõik oli pentsik unenägu. Südamesse tulvas kergendus, aga kui Rachel silmad lahti lõi, ei näinud ta mitte Oliveri kutsuvat ilmet, vaid pikka musta koonu ja – kui Rachel pilku nagu kord ja kohus keskendas – kahte jääsinist silma. Gem seisis, käpad tekil, küünitus innukalt tema poole ja niitsus tasa.
Rachel taipas õudusega, et loom oli teda lakkunud. Ta tundis ninal, õigemini ninas koerakarvu. „Rrrr!” Rachel tõusis nägu hõõrudes istukile ja koer pani käpad otsemaid põrandale ning taganes toa kaugemasse nurka, kust jäi teda kurvalt piidlema. „See. On. Vastik. Kas siin ärkavad kõik niimoodi?” küsis Rachel.
Gem ei lausunud sõnagi.
Rachel laskus taas patjadele ja jäi tühjal pilgul vahtima vastasseinal rippuvat kriidijoonistust kirglikust tumedapäisest naisest. Ta polnud päris kindlasti Londonis. Ta oli nüüd kolm päeva siin olnud ja polnud maja kraamimisega veel algustki teinud, rääkimata kinnitatud testamendi lugemisest, mille Gerald oli talle andnud. Ta oli vaid kinnisvaramaaklerile helistanud, et too maja ära hindaks, ja Valile valetanud, et otsib neid kuramuse hõbeharju. Rachel laskis pilgul loiult toas ringi ekselda ja arutas, kas Victoriaaegse mööbli ja eriskummaliste nipsasjade uurimine läheb majakraami läbivaatamise kirja. Taas köitis tema tähelepanu vastasseinal rippuv raskete laugudega saatuslik naine, taha kammitud süsimusta juuksepahma alt kiirgamas uhke pilk.
Selle jätan vast endale,