teadlikult ka oma välimust muutnud?
„Oskad sa midagi veel rääkida?” küsis Jespersen. „Ta oli madrus ja mehaanik. See on juba iseenesest ebatavaline kombinatsioon. Kus sadamates ta käis? Mis liiki laevaga?”
„Ma usun, et ta käis üsna mitu korda Brasiilias,” ütles Wallander kõhklevalt. „Rio de Janeiros muidugi. Aga ka ühes teises linnas, mille nimi on São Luis.”
„Põhja-Brasiilia,” vastas Jespersen. „Ma olin ükskord seal. Mul oli vaba aeg ja ma elasin elegantses hotellis, selle nimi oli Casa Grande.”
„Ega ma palju rohkem ei oskagi rääkida,” ütles Wallander.
Jespersen silmitses teda mõtlikult ja pani kohvitassi veel ühe suhkrutüki.
„Keegi, kes teda tundis? Kas sa seda mõtled? Leida keegi, kes tundis Anders Hanssonit? Või Artur Håléni.”
Wallander noogutas.
„Siis me praegu eriti kaugemale ei jõua,” lausus Jespersen. „Ma kuulan maad. Nii siin kui ka Malmös. Ma arvan, et peaksime nüüd sööma minema.”
Wallander vaatas kella. Pool kuus. Tal polnud kiiret. Kella üheksase tiiburiga Malmösse tagasi minnes on ta õigeks ajaks kodus, et Monale helistada. Pealegi oli tal kõht tühi. Vorstitükid nälga ei peletanud.
„Merikarbid,” ütles Jespersen ja tõusis. „Lähme Anne-Birte kõrtsi sööma.”
Wallander maksis oma jookide eest. Jespersen oli juba tänavale läinud, nii et Wallander pidi ka tema kohvi eest maksma.
Anne-Birte kõrts asus Nyhavnis sadama lähedal. Kellaaeg oli veel varajane, nii et laua saamisega ei tekkinud seal probleemi. Merikarbid polnud küll see, mida Wallander oleks kõige meelsamini söönud. Aga Jespersen oli otsustanud, niisiis tuli süüa merikarpe. Wallander jõi õlut, Jespersen läks üle kärtskollase sidrunijoogi peale.
„Ma ei joo praegu,” ütles ta. „Aga mõne nädala pärast alustan.”
Wallander sõi ja kuulas Jesperseni hästi jutustatud lugusid aastate jooksul mere peal juhtunust. Veidi enne kella poolt üheksat nad lõpetasid.
Wallanderil tekkis korraks mure, et rahast ei jätku arve maksmiseks, sest Jespersen pidas endale väljategemist nähtavasti enesestmõistetavaks. Aga õnneks rahast jätkus.
Nad läksid kõrtsi ees lahku.
„Ma uurin asja,” ütles Jespersen. „Võtan sinuga siis ühendust.”
Wallander läks tiiburi juurde ja asus järjekorda. Täpselt kell üheksa hakkas alus liikuma. Wallander pani silmad kinni ja jäi peaaegu otsekohe magama.
Ta ärkas selle peale, et ümberringi valitses täielik vaikus. Laevamootorite müra oli vaibunud. Ta vaatas imestunult ringi. Nad olid merel, poolel teel Taani ja Rootsi vahel. Kõlaritest kostis kapteni hääl. Laeval oli tekkinud mootoririke, oodati puksiiri, mis nad Kopenhaagenisse tagasi viiks. Wallander kargas püsti ja küsis ühelt stjuardessilt, kas laevas on telefoni. Vastus oli eitav.
„Millal me Kopenhaagenisse jõuame?” küsis ta.
„See võtab kahjuks mõni tund aega. Aga me pakume vahepeal võileibu ja jooke.”
„Ma ei taha võileiba,” vastas Wallander. „Ma tahan telefoni.”
Aga keegi ei saanud teda aidata. Ta pöördus tüürimehe poole, kes vastas lühidalt, et hädaolukorra ajal ei saa raadiotelefone isiklikeks kõnedeks kasutada.
Wallander istus oma kohale tagasi.
Ta ei usu mind, mõtles ta. Jutt rikkiläinud tiiburist on tema jaoks liig. Meie suhe läheb lõplikult karile.
Wallander jõudis Malmösse öösel kell pool kolm. Nad olid Kopenhaagenis tagasi alles pärast südaööd. Selleks ajaks oli ta juba loobunud mõttest Monale helistada. Kui ta Malmös kaile astus, oli hakanud paduvihma sadama. Takso jaoks raha ei jätkunud ja ta pidi jala koju Rosengårdi minema. Ta jõudis vaevalt uksest sisse, kui tundis järsku tugevat iiveldust. Pärast oksendamist hakkas tõusma palavik.
Merikarbid, mõtles ta. Ära ütle, et mul nüüd päriselt kõht korrast ära läheb.
Ülejäänud öö veetis Wallander voodi ja vetsu vahet käies. Talle meenus, et ta polnudki helistanud ega oma tervekssaamisest teatanud. Seega oli ta endiselt haiguslehel. Koidikul õnnestus tal mõneks tunniks magama jääda. Aga kella üheksa ajal algas vetsu vahet jooksmine uuesti pihta. Olukorras, kus mõlemast otsast tuli vedelat, oli Monale helistamine mõeldamatu. Kui hästi läheb, siis taipab Mona isegi, et midagi juhtus, et ta on haige. Aga telefon vaikis. Terve päeva jooksul ei helistanud talle mitte keegi.
Hilisõhtul tundis ta end veidi paremini. Aga ta oli nii kurnatud, et jaksas teha endale ainult tassi teed. Enne uinumist mõtles ta, kuidas Jespersen end tunneb. Loodetavasti oli ta sama haige, sest merikarpide söömine oli tema idee.
Järgmise päeva hommikul püüdis ta keedetud muna süüa. Aga katse lõppes sellega, et ta tormas kohe jälle vetsu. Ülejäänud päeva veetis ta voodis ja tundis, et seisund läheb tasapisi paremaks.
Veidi enne kella viit helises telefon. See oli Hemberg.
„Ma otsisin sind,” ütles ta.
„Ma olen haige,” vastas Wallander.
„Kõhugripp?”
„Pigem merikarbid.”
„Ükski normaalne inimene ei söö ju ometi merikarpe?”
„Mina sõin, kahjuks. Ja sain selle eest oma karistuse.”
Hemberg vahetas teemat.
„Tahtsin öelda, et Jörne on omadega valmis. Asi polnud nii, nagu me arvasime. Hålén võttis endalt elu enne, kui Alexandra Batista kägistati. Teiste sõnadega tähendab see, et meil tuleb uurimise suunda vahetada. Tegemist on seega tundmatu kurjategijaga.”
„See võib olla juhuslik kokkusattumus,” ütles Wallander.
„Et Batista sureb ja Hålén laseb ennast maha? Kalliskivid kõhus? Seda võid kellelegi teisele rääkida. Ahelas on üks lüli puudu. Lihtsuse mõttes võime öelda, et kahe inimese vahelisest draamast on ootamatult saanud kolmnurk.”
Wallander oleks tahtnud Hembergile rääkida Håléni nimevahetusest, aga ta tundis järjekordselt vajadust oksendama minna. Ta vabandas.
„Kui sa homme ennast paremini tunned, siis tule töö juurde,” ütles Hemberg. „Pea meeles, et juua tuleb palju. Vedelik on ainus, mis aitab.”
Pärast kõne kiiret lõpetamist ja uut käiku vetsu läks Wallander voodisse tagasi. Õhtu ja öö veetis ta une, ärkveloleku ja poolenisti suikumise piirimail. Kõht oli nüüd maha rahunenud, aga ta oli ikka veel väga väsinud. Ta nägi unes Monat ja mõtles sellele, mis Hemberg oli öelnud. Aga ta ei jaksanud sellesse süveneda, ei jaksanud mõelda.
Hommikul tundis ta end paremini. Ta röstis saia ja jõi tassitäie lahjat kohvi. Kõht ei protesteerinud. Ta tuulutas halvasti lõhnavat korterit. Vihmapilved olid hajunud ja väljas oli soojaks läinud. Lõuna paiku helistas Wallander juuksurisalongi. Ka seekord vastas Karin.
„Kas sa võiksid Monale edasi öelda, et ma helistan talle täna õhtul?” küsis ta. „Ma olin haige.”
„Ütlen edasi.”
Wallander ei suutnud selgusele jõuda, kas Karini hääles oli kübeke sarkasmi. Ta ei uskunud, et Mona oleks oma isiklikust elust eriti palju rääkinud. Vähemalt ta lootis seda.
Kella ühe paiku pani Wallander end valmis, et politseimajja minna. Aga igaks juhuks helistas ta ette ja küsis, kas Hemberg on oma kabinetis. Pärast tulutuid katseid Hembergi kätte saada loobus Wallander sellest. Ta otsustas poes käia ja pärast lõunat valmistuda jutuajamiseks Monaga, see ei tõotanud kergeks kujuneda.
Ta keetis omale õhtusöögiks suppi ja heitis seejärel diivani peale telekat vaatama. Kohe pärast kella seitset helises uksekell. Mona, mõtles ta. Ta on taibanud, et midagi on valesti,