leidis, et pole mõtet õhtusöögist rohkem rääkida. Ta lasi Jesperseni sisse. Nad istusid kööki.
„Siin on mingi imelik lõhn.”
„Muidugi on, kui korteriomanik on peaaegu nelikümmend tundi vetsus veetnud.”
Jespersen raputas pead.
„See pidi olema millestki muust,” ütles ta. „Mitte Anne-Birte merikarpidest.”
„Sa tulid siia,” sõnas Wallander. „See tähendab, et sul on midagi rääkida.”
„Natuke kohvi kuluks ära,” ütles Jespersen.
„Otsas, kahju küll. Pealegi ma ei teadnud, et sa tuled.”
Jespersen noogutas. Ta ei pannud pahaks.
„Merikarbid võivad kõhu valutama panna,” ütles Jespersen. „Aga mulle tundub, et sul on praegu hoopis mingi muu mure.”
Wallander jahmus. Jespersen nägi teda läbi, kuni Monast põhjustatud valuni välja.
„Sul võib isegi õigus olla,” ütles ta. „Aga ma ei taha sellest rääkida.”
Jespersen laiutas tõrjuvalt käsi.
„Sa oled siin, see tähendab, et sul on midagi öelda,” kordas Wallander.
„Kas ma olen sulle rääkinud, kui suurt respekti ma tunnen teie presidendi, härra Palme vastu?”
„Ta pole president, ta pole veel isegi peaminister. Pealegi, vaevalt sa selleks siia tulid, et mulle seda rääkida?”
„Olgu see siiski öeldud,” ei jätnud Jespersen jonni. „Aga sul on õigus, mu tulekul on muud põhjused. Kui elad Kopenhaagenis, siis käid Malmös ainult siis, kui selleks on põhjust. Kui sa mu mõttekäigust aru saad.”
Wallander noogutas kannatamatult. Jespersen võis olla vägagi ettearvamatu. Välja arvatud siis, kui ta vestis oma meremehelugusid. Sel alal oli ta meister.
„Ma rääkisin Kopenhaagenis mõne sõbraga,” ütles Jespersen. „See ei andnud mingeid tulemusi. Siis sõitsin Malmösse ja seal läks väheke paremini. Rääkisin ühe vana elektrikuga, kes tuhat aastat mööda maailmameresid seilas. Tema nimi on Ljungström. Elab praegu vanadekodus. Kuigi mul on selle koha nimi meelest ära läinud. Ta suudab vaevu jalul seista. Aga mälu on tal klaar.”
„Mis ta ütles?”
„Ei midagi. Aga ta soovitas mul rääkida ühe Frihamneni mehega. Ja kui ma tolle üles leidsin ning Hanssoni ja Håléni kohta küsisin, siis ta ütles, et „nende kahe pärast käib siin kõva liiklus”.”
„Mida ta sellega mõtles?”
„Mis sa ise arvad? Sa oled politseinik ja pead sellistest asjadest aru saama, mida tavaline inimene ei jaga.”
„Mida ta ütles?”
„Et „nende kahe pärast käib siin kõva liiklus”.”
Wallander taipas.
„Keegi oli nende kohta, või õigemini tema kohta, siis juba midagi uurimas käinud?”
„Yes.”
„Kes?”
„Nime ta ei teadnud. Aga ütles, et mees tundus väheke segane. Kuidas seda öeldaksegi? Habe ajamata ja halvasti riides. Ja purjus.”
„Millal see oli?”
„Mõni kuu tagasi.”
Umbes sel ajal, kui Hålén korteriuksele lisaluku pani, mõtles Wallander.
„Kas ta mehe nime ei teadnud? Saan ma selle Frihamneni mehega ise rääkida? Tema nime sa ju tead?”
„Ta ei ta politseinikega rääkida.”
„Miks mitte?”
Jespersen kehitas õlgu.
„Sa tead, mis värk sadamas võib olla. Viinakastid lähevad kogemata katki, mõni kohvikott on järsku puudu.”
Wallander oli sellistest asjadest kuulnud.
„Aga ma uurisin veel natuke maad,” ütles Jespersen. „Kui ma õigesti aru sain, siis päris paljud karvased saavad ühtepuhku kokku ja klapivad pudeli linna keskel pargis, aga selle nimi ei tule mul praegu meelde. Algas vist P-tähega.”
„Pildammsparken?”
„Täpselt! Ja sellel, kes Håléni kohta päris, või küsis ta Hanssoni kohta, on üks silmalaug pooleldi alla vajunud.”
„Kummal silmal?”
„Eks seda ole näha, kui sa ta üles leiad.”
„Ta küsis siis mõni kuu tagasi Håléni või Hanssoni kohta? Ja ta liigub Pildammsparkenis?”
„Ma mõtlesin, et võiksime ta üles otsida, enne kui ma tagasi sõidan,” ütles Jespersen. „Ja võib-olla leiame tee peal ka mõne kohviku?”
Wallander vaatas kella. Pool kaheksa.
„Täna õhtul ei sobi. Mul on tegemist.”
„Eks ma sõidan siis Kopenhaagenisse tagasi. Ma räägin Anne-Birtega tema merikarpidest.”
„See võis ka millestki muust olla,” ütles Wallander.
„Täpselt seda ma Anne-Birtele ütlengi.”
Nad läksid esikusse.
„Aitäh, et tulid,” ütles Wallander. „Ja aitäh abi eest!”
„Aitäh sulle endale,” vastas Jespersen. „Ilma sinuta oleksin saanud trahvi ja veel muidki ebameeldivusi, kui kutid tookord kaklema hakkasid.”
„Näeme,” ütles Wallander. „Aga ei mingeid merikarpe järgmine kord!”
„Ei mingeid merikarpe!” kinnitas Jespersen ja läks.
Wallander tuli kööki tagasi ja kirjutas kuuldu üles. Keegi oli küsinud Håléni või Hanssoni kohta. See oli mõni kuu tagasi. Samal ajal paneb Hålén uksele lisaluku. Mehel, kes Håléni otsis, on rippuv silmalaug. Jätab hulguse mulje. Ja liigub arvatavasti Pildammsparkenis.
Wallander pani pliiatsi käest ära. Ma räägin sellest Hembergiga, mõtles ta. Hetkel on see täiesti arvestatav jälg.
Siis mõtles Wallander, et loomulikult oleks pidanud paluma Jespersenil küsida, kas tema tuttavate hulgas on keegi kuulnud Alexandra Batista nime.
Iseenda lohakus ärritas teda. Ma ei süvene korralikult, ütles ta endale. Ma teen liiga palju asjatuid vigu.
Kell oli saanud kolmveerand kaheksa. Wallander käis korteris edasi-tagasi. Ta oli rahutu, ehkki kõht oli nüüd korras. Ta mõtles, et peaks isale Löderupi uuel telefoninumbril helistama. Aga oli oht, et nad hakkavad tülitsema. Tülist Monaga piisab. Ajaviiteks tegi ta jalutuskäigu ümber kvartali. Suvi oli kätte jõudnud. Õhtu oli soe. Ta mõtles, mis saab kavandatud puhkusest Skagenis.
Pool üheksa oli ta oma korteris tagasi. Ta istus köögilaua äärde, käekell enda ees laual. Ma käitun lapsikult, mõtles ta. Aga ma ei tea ka, kuidas mul tuleks käituda, et teistsugune olla.
Ta helistas, kui kell sai üheksa. Mona vastas peaaegu kohe.
„Enne kui sa toru ära paned, tahaksin ma seletada,” alustas Wallander.
„Kes ütles, et ma tahan toru ära panna?”
Wallander sattus segadusse. Ta oli hoolikalt ette valmistanud, teadis, mida ta ütleb. Selle asemel osutus nüüd rääkijaks hoopis Mona.
„Ma usun, et sa võid kõike seletada,” ütles Mona. „Aga hetkel see mind ei huvita. Ma arvan, et meil tuleks kokku saada ja rääkida.”
„Praegu?”
„Mitte täna õhtul. Aga homme. Kui sa saad?”
„Saan küll.”
„Ma tulen siis sinu juurde koju. Aga mitte enne kella üheksat. Mu emal