Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

Päevavalguses paistis linnakese viletsus selgemini silma. Mulle tundus, et kerjuseid oli rohkem, kui ma neid Hirvelossi linnas iial olin näinud, aga ma ei teadnud, kas see on jõeäärse linna jaoks tavaline. Mõtlesin veidi sellele, mis minuga öösel oli juhtunud, kuid jätsin siis võpatades need mõtted. Ma ei teadnud, kuidas ma olin seda teinud. Tõenäoliselt seda tulevikus enam ei juhtu. Oli julgustav teada, et Verity oli elus, kuigi mind hirmutas see, kui järelemõtlematult ta taiujõudu raiskas. Mõtlesin, kus ta võiks sel hommikul olla ja kas ka tema läks hommikule vastu nagu mina, suu haldjakoorest kibe. Kui ma oleksin taidumise selgeks saanud, poleks mul tarvitsenud oletada. See ei olnud lõbus mõte.

      Kui ma võõrastemajja tagasi jõudsin, olid rändmuusikud juba üleval ja sõid hommikusöögiks putru. Läksin nende lauda ja Josh ütles kohe välja, et oli kartnud, et ma olen ilma nendeta lahkunud. Honeyl minu jaoks sõnu ei jätkunud, aga mitmel korral tabasin endalt Piperi hindava pilgu.

      Oli veel üsna varajane aeg, kui me minema hakkasime, ja kuigi me ei marssinud lausa sõdurite kombel, võttis Josh siiski üles arvestatava tempo. Olin arvanud, et teda peab talutama, aga ta lasi oma tokil endale teed näidata. Vahel toetas ta küll kõndides käe Honey või Piperi õlale, aga see näis olevat pigem seltskonna mõttes kui vajadusest. Ka polnud meie teekond igav, sest Josh jutustas – peamiselt Piperile – piirkonna ajaloost ja üllatas mind oma teadmiste põhjalikkusega. Peatusime veidikeseks, kui päike oli kõrgel, ja nad jagasid minuga oma lihtsat toitu. Mul oli ebamugav seda vastu võtta, aga mul polnud ka võimalik öelda, et lähen nüüd hundiga jahti pidama. Kui linn oli jäänud kaugele selja taha, siis tundsin, et Öösilm järgneb meile. Teadmine, et ta on lähedal, mõjus julgustavalt, aga ma oleksin eelistanud rännata temaga kahekesi. Sel päeval möödus meist mitu hobuste või muuladega reisiseltskonda. Seal, kus puid oli hõredamalt, võis näha aerude jõul vastuvoolu liikuvaid laevu. Hommik sai läbi, meist möödusid mõned hästikaitstud vankrid ja tõllad. Josh hõikas iga kord ja küsis, kas meie jaoks ei leiduks vankris kohta. Kaks korda keelduti viisakalt. Teised ei vaevunud vastamagi. Nad liikusid kiirustades ja ühe rühma juurde kuulus kamp tusaseid, ühesugust mundrit kandvaid mehi, ilmselt siis oli tegemist palgatud kaitseüksusega.

      Terve pärastlõuna kõndisime „Crossfire’ ohverdust” deklameerides, see on pikk luuletus kuninganna Visioni kildkonnast, mis ohverdas oma elud, et kuninganna saaks võita otsustava lahingu. Ma olin seda Hirvelossis mitu korda kuulnud. Päeva lõpuks olin aga kuulnud seda veel kaks tosinat korda, sest Josh töötas lõputu kannatlikkusega, soovides, et Piper laulaks seda täiuslikult. Olin nende lõputute korduste eest isegi tänulik, sest need välistasid vestluse.

      Jõudsast sammust hoolimata jõudis õhtu kätte enne järgmist jõeäärset linna. Nägin, kuidas rändlaulikud valguse kahanedes närviliseks muutusid. Lõpuks võtsin juhtimise enda peale ja ütlesin, et peame järgmise oja juures teelt kõrvale pöörama ning otsima ööbimiseks sobiva paiga. Honey ja Piper jäid minust ja Joshist tahapoole ning ma kuulsin neid midagi murelikult arutamas. Ma ei suutnud neid veenda – nagu Öösilm mind oli veennud –, et ümbruses pole ühestki teelisest isegi mitte lõhna. Järgmise jõekeseni jõudes suunasin nad aga ülesvoolu ja leidsin seedripuu all varjulise kaldapealse, kuhu me võisime ööseks puhkama jääda.