Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade
ta tellimuse number on. Selle peale vastas Libedik, et ta ei mäleta. Samal hetkel üritas ta autosse siseneda, tõmmates tagumist autoust. Mul olid aga autouksed lukku pandud. Igasuguste „üllatuste” vältimiseks panen alati uksed seestpoolt lukku, kui öösel kuskile tundmatusse kohta sõidan. Isegi Hesas panen lukku, kui kesklinnas rahva seast läbi sõidan. Seal on ka mitu korda sõidu pealt üritatud tänavalt autosse tulla.
Tüüp siis üllatus, et „Kas kurat sul on autouksed kinni või?! Tee lahti nüüd!” Naersin selle peale ja vastasin, et „Ei tee, sa pole ju tellinud taksot.” Libedik hakkas selle peale seletama, et „No ei ole jah, aga viska ära ikka, ma annan 20 euri sulle.” Vastasin selle peale: „Ma ei taha su 20 euri. Võib-olla mu auto tellinud klient ikka tuleb veel.” Libedik ei rahuldunud mu vastusega ning käis endiselt peale, sõnades: „Eiei, no mina ei usu, et seda klienti kuskilt tuleb. Võta nüüd peale ikka! Näed noh, mul tšikk ka siin ja noh vaja koju „asja” ajama minna.” Nagu mind kepiks, et sina seda tšikki panema lähed, mõtlesin selle info peale. Vastasin tüübile uuesti: „Ei võta peale. Ma ootan veel.”
Samal ajal ilmus maja nurga tagant poliisi-buss nähtavale. Tõenäoliselt tulid nad oma rutiinsele ringile, sest Mäki ümbrus tundus sel hetkel Kerava kõige elavam koht olevat. Libedikust tüüp aga ei teinud poliisi’st välja ja muudkui kauples minuga edasi. Mentidele tundus meievaheline vestlus Libedikuga aga kahtlane. Korravalvurid tulid mu auto juurde uurima, kas mul on kõik korras. Vastasin, et „Jaa, kõik on hästi, meil on siin vaid väike vestlus pooleli.” Selle peale politsei lahkus.
Vaatasin siis, et ei tule mu auto tellinud klienti ikka kuskilt, et okei, võtan siis selle kaupleva klouni peale ja viin ära. Saan mingigi raha veel siit, sest Hesasse tühjalt tagasi sõites ei teeniks ma üldse midagi.
Küsisin siis klouni käest, et mis nende aadress on, kuhu nad tahavad minna. Tüüp vastas selle peale, et ta ise juhatab, kuhu sõita. Vastasin talle, et „Okei, väga hea.”
Libedik ja tšikk istusid autosse tagaistmele. Järsku sisenes kõrvaluksest veel üks töll, parajalt purjus. Vaatasin tagaistmele istunud kiimas noorpaarile otsa ning küsisin: „Kas see on mingi teie sõber või?!” „Jajaa, ta on meiega, ta tuleb ka sõidab edasi,” vastas Libedik.
Keerasin siis Mäki hoovist tänavale. Sõitsime paarsada meetrit edasi, jõudes ristmikule. Kuulsin järsku, et keegi tagant ütleb mulle, et paremale keeraksin. Ja siis tuli kohe uus suunis: „Vasakule ikka,” ning siis lisandus veel käsklus „Pööra ümber!” „No mis mõttes?!” küsisin ma selle peale. Küsisin uuesti: „Kuhu ma nüüd sõidan siis, paremale, vasakule või keeran ümber hoopis?” „Eiei, keera ringi ikka,” juhatas Libedik. Ise vandusin vaikselt, et alati hakkab mingi jama pihta, kui lased sellistel purjus töllidel teed juhatada.
Pöörasin siis auto ringi ja sõitsime Libediku juhatatud suunas. Äkki hakkas Libediku tšikk tagaistmel kiunuma: „Miks me ikka nii kaugele sõidame?” Libedik seletas talle siis, et „viime kõige pealt oma sõbra koju ning siis tuleme tagasi.” Tibi ajas vastu ikka ning sõnas mulle: „Eieiei, aitab küll, pea kohe siin kinni! Me lähme siin maha. Me elame siinsamas.”
Pidasin siis auto tänava ääres kinni, et okei, no vittu, minge siis maha. Mul ongi ühe klouniga lihtsam kui kolmega asju ajada. Taksomeetris näitas sõidetud maa eest arveks täpselt 10 eurot. Ehk siis olime sõitnud ca 660 meetrit. Küsisin seltskonnalt: „Kes teist arve maksab?” mille peale tšikk vastas, nad maksavad pooleks. No mida vittu – 10 euri ja pooleks veel. Küsisin, et „Mis teil on igav ja pole muud teha, kui et sõidate 10 euri eest ja siis tahate selle ka pooleks veel maksta?!” Ise muidugi kirusin ka ennast, et vittu võta veel selliseid troppe peale.
Tegin siis „jagatud maksu”. Tšikk maksis KAARDIGA 10eurisest arvest viieka ära … Maksmise ajal oli muidugi Libedik autost välja roninud ning tagumise ukse lahti jätnud. Ise seisis ülbelt käed taskus keset sõiduteed. See äratas aga jälle tänaval patrulliva poliisi huvi. Need sõitsid uuesti meie juurde küsima: „Kas kõik on korras?” Vastasin taas jaatavalt ning hakkasin ainukese autosse jäänud klouniga selle onni juurde liikuma.
Kohe sõitu alustades hakkas see kloun pärima: „Palju taksomeetris ees on juba?” Vastasin talle, et „5.70. Ära muretse, su sõber maksis poole arvest ära juba.” „Ahah,” rahunes kloun mu vastuse peale.
Klouni maja juurde jõudes maksis see ka oma meeletu 8.80 arve ära. Tropp ise oli aga sellise näoga nagu miljoniline arve oleks maksta olnud.
Kloun läks autost maha ja sain taas uue tellimuse. Tellimuskohta jõudes ei olnud aga kedagi mind seal ootamas. Taas tühi sõit. Siis otsustasin, et aitab tsirkusest ja sõitsin Hesasse tagasi. Mõttetu sõita siin 10euroseid otsi ja siis veel vaielda mingite lollidega. See raha ei ole neid kulutatud närve väärt. Kuradi klounide küla ikka!
Jaanuaris, ühel õhtul umbes kella 10 ajal sain tellimuse Lõuna-Espoos, Westendi kõrvalt Haukilahtis ühe eramaja juurde.
Sõitsin kohale ja autosse tulid kohe üks ca 40ne tüüp ja umbes 10 aastat noorem tütarlaps. Mõlemad meeldivalt napsused. Üks tšikk jäi veel välja. Küsisin autosse istunud paarilt, et kuhu sõidame. „Noh, lähedale, Olarisse, Kuutamo baari (ca 3 km) juurde,” vastas tüüp.
Okei. Panin aadressi navisse ja ootasin teist tšikki, et see ka autosse tuleks ja sõitma saaks hakata. See tegi aga rahulikult väljas suitsu. Lisaks sellele arvas ta äkki, et peaks veel hoovist lund ka rookima hakkama. Eit võttis maja seina najalt lumelabida ja hakkas mu auto kõrvalt lund lükkama.
Lõpuks, kui olin paar minutit teda oodanud, küsisin läbi autoakna ta käest: „Täna tuled või?” Selle peale pani kana labida garaaži seina najale ja tuli autosse … Istus ette minu kõrvale ja hakkas kohe omavoliliselt raadionuppe näppima. Leides helinupu, keeras muusika kohe valjusti mängima. No ikka nii, et kõrvadel valus hakkas. Kannatasin ära. Ei öelnud talle selle peale midagi, vaid tõmbasin salaja rooli pealt nuppe näppides muusika taas vähe vaiksemaks. Mõne aja pärast aga eit märkas seda ja lülitas raadio taas valjult mängima. Ma ei öelnud ikka midagi. Lülitasin tasapisi muusika jälle vähe vaiksemaks.
Edasi arvas Kana, et ta peaks ennast enne baari jõudmist ikka oma suled ka puhevile lööma. Kodus ei jõudnud ta ju seda teha, sest vaja oli lund lükata.
Broiler üritas end siis ilusaks teha, tahtes huuli värvima hakata. Selleks oli tal muidugi peeglit vaja. Kana tõmbas päikesesirmi aga nii kõvasti alla, et see vastu laia tahavaatepeeglit läks ning selle autolakke laksuga viltu surus. Vaatasin Kana tegevust taas kõrvalt vaikselt pealt ja ei öelnud ikka midagi. Mõtlesin vaid endamisi, et kas ma ikka peaksin talle midagi ütlema või pole mõtet debiilikut veel viimase kahe minuti jooksul harima hakata. Otsustasin, et olen vait. Kana vist märkas mu pinguletõmbunud näolihaseid ja küsis minult täiesti süüdimatu näoga: „Kas kõik on korras ikka?” Vaatasin talle küsiva ilmega otsa „Mis sa ise õige arvad,” kuid ütlesin siiski: „Jaa, kõik on suurepärane!” Sellega meie vestlus ka lõppes. Mis sa sellisele ajudeta kanale muud ikka oskad öelda. Nagu ta aru saaks su jutust, eksole.
Viisin seltskonna baari juurde kohale. Kana maksis arve ning kõik lahkusid autost, nagu midagi kummalist ja ebameeldivat polekski vahepeal juhtunud.
Ühel veebruarikuisel ööl istusin Lõuna-Espoos, Matinkyläs Ompu postil. Ootasin oma viimast head keikka’t, et saaks selle ära teha ning siis puhkama minna.
Pärast ca pool tunnist ootamist sain viimaks tellimuse ühe Matinkylä baari juurde. Sealt tuleb ainult ühtsorti kaadrit ja nii läks ka seekord.
Kohale jõudes ootas õue peal mind vanas, väsinud, kergelt rasvunud (ju siis peab paremini sooja talvel) jopes purjus, kilekotiga ca 55–60ne töllakas.
Vana Istus siis taksosse ja mina küsisin oma standardküsimuse: „Kuhu lähme?” mille peale vana jorises vastu: „Matinraitti.” Okei.
Kuna mul ei löönud