Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade
ei suutnud ära imestada, kuidas nende sõber takso suutis ikka nii kiirelt defka-ajal sebida.
Tüübid läksid Matinkyläs ühel põiktänaval autost välja ja mina hakkasin autot põigi peal ringi keerama.
Vaatasin, kuidas kuked üle tee minema hakkasid. Kuna alko oli sellidega oma töö teinud ning pakane tänavaga oma, siis libeda lumevalli otsas võttis loodus ka oma – üks tüüp, kes hakkas üle jäätunud lumevalli ronima, käis sellel käed kõrval kõhuli nagu kumminukk. Ta ei ka jõudnud käsi ette panna. Mulle kangastus sellega pilt kui visata kanuu põhjaga lumevalli otsa – nina käib vastu maad ja ahter õhku. Ma niimoodi naersin seda pilti nähes autos ja kutid tegid sedasama tänaval. Lootsin ainult, et kukkunud tüübil vastu jäätunud lund käinud moll terveks jäi. Aga vist jäi. Abi tüübid igal juhul ei küsinud minult. Nii ma ka siis heatujuliselt nende seltskonnast lahkusin.
Ühel märtsikuu nädalavahetusel, kui olin kliendi Helsingisse viinud, pöördusin tagasi Espoo, Westendi suunas. Ca 400 m enne Länsiväyläle keeramist, Hietalahdenkatu otsas lehvitas mulle üks suuskadega tüüp!
Pidasin auto kinni. Toppisime ta spordivarustuse kahe istme vahele nii, et ühed suusaotsad puudutasid tagaistme kohalt lage ning teised otsad raadionuppe auto armatuurist. Hea, et automaatkastiga auto oli, muidu olnuks keeruline käike vahetada.
Tüüp oli muidugi vähe burjuz ka – nädalavahetus ju ikkagi. Küsisin siis, et „Kas ta käis suusatamas veel sel kellaajal?!” Mille peale ta näitas Länsiväyläle jõudes näpuga meist paremale poole jäävale lahele ning sõnas: „Jah, seal all lahe peal. Seal on hea rada.” Uurisin lisaks, et „Kui palju siis kilomeetreid ka tuli.” „No umbes 10,” vastas kohalik Kirvesniemi. Sellega meie vestlus lõppeski.
Haukilahti 21 kohale jõudes, kuhu ta läbi kõrvalasuva Niittykumppu Mäkkari tahtis sõita, hakkas ta Länsiväylä peal juba mingit jama ajama, et ta tahaks maha minna. Küsisin, et „Kas siin, keset kiirteed või?” „Einoh, et kuskil, kus sa peatuda saad,” pakkus ta välja. Ütlesin, et „Oot, aga sa tahtsid ju läbi Mäki koju minna.” Tüüp vastu ikka, et ei, ta tahaks juba kohe maha minna. No vot saa aru mõnedest kodanikest. Ajupuudulikkust ikka esineb. Tahaks kohe keset 4–5realist kiirteed maha minna keskööl.
Keerasin Länsiväylält maha Nittykumppu22 poole. Sõnasin tüübile, et „Ma võin kohe kinni pidada, siin tuleb üks teeots,” ise samal ajal kiirust maha pidurdades. Küsisin üle veel, et „Kas sobib siin?” „Eeeee, eieiei, sõida ikka edasi veel,” pakkus Suusakunn. Küsisin siis täpsustuseks: „Kuhu edasi, kas Mäki poole või?” „Nojah, sõida sinnapoole, ma ütlen, kui peatu,” soigus tüüp vaevaliselt. Tundus, et talle hakkas vist auto soe õhk mõjuma. Ühesõnaga õhuvahetus hakkas koos alkoga pähe.
Umbes minuti pärast jõudsime Mäki juurde. Seal teatas tüüp: „Pea nüüd kinni!” Pidasin auto kinni. Suusakunn maksis arve ära ja läks oma Visudega teadmata suunas. Ju siis oli mehel ka kindel eelarve taksosõiduks, millest ta korralikult kinni pidas nagu Jürgen Eesti Vabariigi omast.
Aprill. Argipäeva keskööst oli möödunud umbes pool tundi. Istusin Tapiola23 postil ja sain tellimuse lähedalasuvasse hotelli.
Küüti tuli inglise keelt rääkiv ülikonnas härra, kes oli päris „väsinud” olemisega. Oli näha, et ta oli päriselt ka väsinud ja lisaks oli teda ka alkohol uimastanud.
Härra tahtis Hesa taha Itäkeskusesse24 (ca 23 km) saada. Enne, kui me liikuma saime hakata, hüppas keegi ta soomlasest purjus kompanjon esiistmele, öeldes, et nüüd võime sõita. Vaatasin klounile imestunult otsa ja siis küsivalt tagaistmel istuvale härrale, et kas ta tunneb seda klouni. Selgus, et tunneb. Kloun lisas selgituseks, et tal on vaja sõbraga juttu ajada, küsimata väsinud sõbralt, kas tema tahab üldse oma soomlasest kompanjoniga rääkida.
Küsisin sommilt, et kas ta läheb oma sõbraga samasse kohta. „Jooojooo, kyllä-kyllä, me lähme Hesasse baari,” tuli üliveendunud ja – enesekindel vastus. Ta ei täpsustanud küll, millisesse täpsemalt. Tagaistmel istuv ja küljeaknast välja vahtiv apaatse olekuga sõber polnud just eriti vaimustuses kõrgetel alkotemperatuuridel keeva põhjamaalase ideest.
Somm hakkas siis mingist päevakoosolekust omapoolset kokkuvõtet tegema, mis kujunes monoloogiks. Ingliskeelne sõber vaid noogutas ja jaatas kaasa soomlase küsimustele. Neile küsimustele ja avaldustele jättis välismaalane reageerimata, kus somm oma mõningaid kolleege kirus ja üritas sõbralt oma kirumisele toetust saada.
Kehä 1 peal, Haaga25 mahasõidu juures, kui olime sõitnud ca 10 km, selgus klientide omavahelise arutelu käigus, et ingliskeelne sõber ikka ei taha soomlasest sõbraga baari minna. Tema soov oli hoopis koju puhkama minna. Somm oli äraütlevast vastusest muidugi pettunud. Siis ta sai aru, et sel juhul sõidab ta küll väga vales suunas. Somm lisas kohe, et ta peaks ida suuna asemel hoopis läände, Kirkkonummele26 (ca 35 km) sõitma.
Küsisin siis sommi käest, et „Kuidas me selle probleemi nüüd lahendame siis? Kas panen su siin tee ääres maha ja tellid ise omale takso?” „Eiiii, et kas sa ei saaks mulle ise talle teise takso tellida,” küsis selgelt murelikuks muutunud vennasrahva esindaja vastu. Vastasin, et „Saan ikka, aga peame mingi vähe asustatuma punkti otsima. Ma ei saa sind keset ööd kuskil Kehä 1 suvalisse bussipeatusse ka maha jätta ju.” Selgitasin talle edasi: „Esiteks ei leia sind uus taksojuht üles ja teiseks lähed sa võib-olla siin veel edasi seiklema. Pärast saan mina tellimiskeskusest pahandada, et su vabasse loodusesse hullama lasin.”
Selle jutu peale sõitsin järgmisest, Pakila27 ülessõidust üles ning keerasin vasakule bensuka poole. Lootsin, et see on lahti ja saan Klounile sinna takso kutsuda ning ise teise kliendiga edasi sõita.
Tyri, muidugi oli tankla kinni, sest enamik neist suletakse kella 23–24 ajal. Kell oli aga juba 1 öösel.
Sõitsin siis tankla juurest edasi esimese ristmikuni ning pidasin seal kinni. Helistasin tellimiskeskusse ja kirjeldasin hetkeolukorda. Teatasin, et oleks teist taksot vaja ühe kaveri veoks Kirkkonummele.
3–4 minuti pärast tuligi teine takso ja somm kolis läände sõitvasse autosse üle. Meie sõitsime inglise keelt kõneleva härraga aga tagasi ida suunas. Härra oli aga kogu õhtust nii väsinud, et see jäi sõidu algul kohe magama ning ärkas alles oma kodu ukse ees.
Välismaalase maha jätnud, sõitsin Itäkeskusest Tapiola poole tagasi. Kehä 1 peal, taas Pakila kohal, helises mu keikka-telefon28. Helistati tellimiskeskusest. Vaatasin telefoni ja mõtlesin, et mis nüüd siis lahti? „Kuule, sul oli üks klient peal ja sa tellisid talle teise takso, mis Kirkkonummele läks?” „Jaa, tellisin, mis sellega nüüd on siis?” uurisin vastu. „Nüüd see klient väidab, et tal jäi rahakott sinu autosse. Et kas on seal või?” uuris Kiisu mu käest. Vastasin, et „Oota, ma pean auto kinni, muidu ma siin 80–90 pealt vajan ise pärast otsimist.”
Pidasin auto esimeses bussipeatuses kinni. Vaatasin autos ringi, aga ei näinud midagi võõrast. Teatasin Kiisule, et „Mina küll ei näe siin ühtegi rahakotti. Siin pole ühtegi võõrast asja autos.” Selle peale ütles Kiisu ainult „Selge, ütleme kliendile edasi.” Sellega vestlus lõppeski. Ise sõitsin aga edasi Espoosse ning lõpetasin õhtu selle seiklusega. Vajasin ka ise väikest puhkust.
Ei kujuta ette, kuhu see Kloun oma rahakoti pani. Võib-olla jättis ta selle taksosse kiirustades juba hotelli. Igal juhul Espoosse tagasi jõudes vaatasin