Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade
ka varem vist tema tõstmisega jõudu teinud, sest aitas vanamehe maast püsti ja talutas trepikoja ukseni. Mõlki auto küljele sellest kontaktist siiski ei jäänud. Seekord oli Hyundai kere tugevam kui soome mehe oma.
Maikuu lõpus ühel reede õhtul ca kl 10 ajal sain Edela-Espoost,Riilahtist hea keikka ja kliendi.
Sõitsin ühe eramaja ette. Peatusin tänaval ning jäin auto tellinud klienti ootama. Umbes minuti pärast nägin paremalt küljelt autole lähenemas suure hooga mingit „tornaadot”. Selleks osutus purjus, ca 30ndates naiskodanik. Lükkasin talle igaks juhuks varakult seestpoolt tagumise autoukse lahti, et ta hooga vastu auto külge ei jookseks.
Kodanik lendas tagaistmele kõigepealt külili. Kui ta oli end püsti ajanud istme keskele, ütles ta mulle tahavaatepeeglist minuga silmkontakti otsides pehmel keelel: „Oollarizze dahakz.” „Kuhu Olarisse?” küsisin kohe vastu ning täpsustasin kohe ka oma küsimust: „Kas päris keskusesse tahad saada?” „Jjjaaaa, bäriz gezguzesse dahakz zaada,” vastas daam mulle. Edasi päris ta: „Ballljuu ziit Olarizze lähheeb?” „No siit on umbes 6 kilomeetrit ehk vast 18 euriga saab hakkama,” pakkusin omalt poolt. Selle peale võttis kodanik oma rahakoti ja uuris selle varalist hetkeseisu ning näitas mulle selle sisu. Seal olid ainult üksikud mündid sees. Selle peale pakkus mutt, et mina ära loeks, palju tal raha seal sees on. Vastasin selle peale, et „Ei, mina ei vaata sinu rahakotti. Vaata ise, palju sul on seal.” Selline vastus tekitas vist mutis hetkelise kainushetke. Mutt vaatas veelkord oma rahakotti ja siis tõdes: Glee, ma bean igga juurde dooma.” Tädi väljus autost ning tuigerdas taas ca 30–35 m eemal oleva maja poole.
Tornaado oli ca 3 minutit ära ja siis nägin, kuidas ta vänderdavalt sörkis jälle auto poole. Lõpumeetritel sööstis ta lõpuks pea ees taas tagaistmele, põrgates peaga kergelt vastu teist tagumist ust. Ennast püsti ajanud, vaatas ta jälle mind tahavaatepeeglist ning lausus: „Nnüüüüd võime zõita. Nüüüüüdd on mmmul biisavalt rraha gaazas.” Selle peale ütlesin talle, et „Äkki paned ukse ka siis kinni, enne kui sõitma hakkame. Tuleb ehk vähe turvalisem nii.” Mutt tõmbas mu palve peale ukse niimoodi kinni, nagu tahtnuks seda teistpidi käima tõmmata. Kommenteerisin ta ukse sulgemist vaid: „Kuule, ega see Opel ei ole, et niimoodi ust kinni tõmbad.” „Oiiiivvvabbanduzd-vvabbandduzd,” tuli ainult kogelev vastus rahunenud Tornaado suust.
Hakkasime siis Olari poole sõitma ja mutt ikka muretsema jälle: „Guiiiballju iggga lllähebb Olarizze ja gaz mmul igga duleb rraahhazd vvällja?” Rahustasin teda, et „Küll me hakkama saame. Ainult 18 euri läheb vast.” Siis hakkas mutt pärima täitsa uuel teemal, et kas ma ikka usklik olen ja mis rahvusest ma olen. Vastasin viisakalt ta küsimustele, mille peale tal kuul täiesti kinni jooksis ja minutiks vait jäi. Siis hakkas ta uuesti seletama, et „Ddegggeld mma izee ga ei dea, mmida mma bäriz mmõddlen, öeeelda vvõi güzida nnnüüd dahan.” Tädi oli ikka suht segaduses omadega.
Edasi tekkis tal uus huvitav teema, mille ta üles võttis. Ta küsis minult: „Gleee, mmiz auto zee on?” Vastasin, et „Paku.” „Aaa, gui mma zedda mmärggi nnüüd eezvvaaddan, zziiz nnaggu mmerzu vvä?“ pakkus mutt. „Tubli, õige vastus!” kiitsin daami. Viimane jätkas aga ikka autoteemal: „Hhuvittavv, edd zee auuto ülldze eei hübba ddee beal.” Kommenteerisin selle peale, et „No muidugi ei hüppa. See on ju mersu, mitte Opel.” Selle teemaga oli minutiks jälle vaikus.
Kui Olarini oli veel ca 5 minutit sõita, hakkas preili Tornaado uuesti rääkima: „Ddead, zeal (Olaris) llaulabb däna Rami56.” „No selge,” oskasin ma vaid sellise info peale vastata ning küsisin täpsustuseks, et „Kus täpselt ta laulab,” mida mutt aga ei teadnud. „Lljähme vvaaddame gezguzesse jja ziiiiz ssellgub, guz däbzeld,” pakkus Tornaado oma plaani välja.
Jõudsime siis Olari keskusesse. Uurisin uuesti daamilt, et kummale poole tänavat ta baaridesse tahab minna, et kuspool see Rami laulab. Sest baarid on seal mõlemal pool tänavat. Daam vastas endiselt, et ta ei tea ja pakkus välja, et lähme vasakule. Keerasin siis vasakule taksopeatusesse ja jäin kahe pubi vahelisele alale seisma ning mutt küsis jälle uuesti: „Guuule, guzbbubis zzee Rami dänaa laulaab, gazza ddead vvõi?” Vastasin uuesti, et „MA EI TEA. Mine välja ja hüüa RAMI-RAMI, KUS SA OLED!?”
Mutt maksis arve ära, läks autost välja ning kukkus kohe midagi kätega keset õue vehkima ning küsivalt hüüdma: „Ramiiii, guzz zaa oleeedd?”
Juunikuu. Nädalavahetus. Kell oli hommikul 6. Istusin Kivenlahti postil ja ootasin hommikust ETLi, et lennujaama veel saada ning siis oma sõiduvoor lõpetada. Kuna aega ETLi tulekuni oli palju, tahtsin kiiremini mõne tasuva tellimuse saada. Otsustasin oma igavust ja und väikse seiklusega peletada.
Vaatasin Data pealt mitu korda, et üks täitmata tellimus on 11 km kaugusel Kivenlahtist läänes, Kirkkonummel üleval, mis läheb tagasi Hesasse raudteejaama. See oleks olnud ca 55eurine ots. Pisut vähem kui lennujaama, aga oleksin saanud varem puhkama.
Algul mõtlesin, et mul pole mõtet selle järgi sõitma hakata, sest see oli liiga kaugel. Kui aga see oli juba üle 20 minuti „täitmata tellimuste” listis rippunud, võtsin riski ja sõitsin Kirkkonumme poole.
Teel sinna tekkis veel samasse listi veel üks tellimus, aga Kirkkonummele jõudes olid mõlemad listist kadunud – järelikult oli keegi need ära võtnud. Siis mõtlesin küll, et nüüd läks hästi – sõitsin 11 km maha ja jäin mõlemast tellimusest ilma. Nii ma siis istusin Kirkkonumme raudteejaama postile, analüüsides oma arutut käitumist ning mõtlesin, mida edasi teha.
Kui olin rahustuseks ühe suitsu sisse imenud ja autosse istunud, vaatasin uuesti, mis Data’l toimub. Märkasin, et taas on minu lähedale, ca 15 min sõidu kaugusele tekkinud üks tellimus, milles oli ka ära näidatud, kuhu see läheb – ja see ots oli juba riski väärt. Samas oli see kilomeetritelt ja ajaliselt sellisel kaugusel, et oleksin võinud keskuselt ka sõimata saada, sest võib-olla oleks mõni sellele kliendile lähem takso ise selle ära võtnud. Tellimuskoht oli 14 km kaugusel …
Sõitsin posti pealt minema ja otsustasin, et kui jõuan üles sillale ja see tellimus on veel alles, võtan selle ära ja sõidan järgi. Sillal oleks mul olnud kaks varianti – kui tellimust poleks olnud, oleksin Kivenlahti poole tagasi keeranud. Ja kui tellimus oleks rippunud veel, oleksin veel rohkem lääne suunas sõitnud.
Jõudsin sillale, kust vasakult pääses tagasi Kivenlahti ja paremale alla keerates tellimuse järgi veel enam lääne suunas, Siuntio metsadesse.
Ootamatult viskas mulle tellimuse – ja sellesama, mis kuskil Siuntio metsades täitmata oli. Polnud kunagi varem selles piirkonnas käinud.
Tellimuses oli kliendi telefoninumber ka antud, aga mõtlesin seda siis kasutada, kui olen aadressile lähemale jõudnud. Igal juhul otsustasin kindlasti tellimuse järgi minna, et näha, mis koht see üldse on. Kui isegi sel korral seda ei saa, siis järgmine korral juba tean, millega tegemist on ning kuidas sinna jõuda. Midagi targemat mul nagunii enam teha polnud.
Sõitsin siis antud aadressi suunas, jõudes suurelt maanteelt väiksemale külateele ja sealt omakorda veel metsavahelisele teele, mis lõpuks üherealiseks kitsenes. Kirkkonummelt villa poole sõites võttis mind vastu ka udusein, mis läks iga kilomeetriga ka järjest tihedamaks ning nähtavus halvemaks.
Kui umbes 5 minutit oli veel navi järgi tellimuskohta sõita, võtsin tellimuse vastu ja helistasin ka tellimuses antud numbril, et küsida, kas autot veel vajatakse. Selgus, et vajatakse. Hea uudis! Vähemalt on kindel, et saan nüüd siit tundmatust metsast ja udukogust raha eest veel tagasi tsivilisatsiooni.
Lõpuks jõudsin metsatee lõppu, mis tipnes väikse villaga merelahe kaljusel kaldal. Kedagi väljas liikumas ega mind ootamas näha polnud. Niisiis otsustasin auto teele jätta ja minna ise majja vaatama.
Autost väljudes võttis mind vastu tihe uduvihm – nagu vahtu oleks mulle peale sadanud. Majale lähemale kõndides nägin, et