Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

sündmusterikas ja tegevusrohke öö oli selles villas möödunud. Tüüp meenutas välimuselt natuke Ivar Viglat – heledate pikemate juuste ning prillidega.

      Umbes 5 minuti pärast vedas härra ka end autosse tagaistmele puhkama. Küsisin ta käest aadressi ning hakkasime liikuma.

      Sõita oli navi järgi ca 40 minutit! Mees parkis end korralikult ka kohe turvavöö vahele ära, mis edasist sõitu arvestades oli igati mõistlik otsus.

      Jõudsime kilomeeter-paar sõita, kui kuulsin tagaistmelt mingit lörinat. Kiirelt üle õla vaadates nägin, kuidas härra pea oli vastu ukseklaasi vajunud ning ta löristas läbi suu hingata.

      Pärast ca 20 km läbimist, kui Länsiväylält pidin Kehä 2 peale keerama, nägin tahavaatepeeglist, kuidas härrasmees paremalt küljelt vasakule vajus. Ta ärkas korraks, kontrollides aknast välja vaadates, kus ta parasjagu viibib ning siis uinus uuesti. Kuna ma pidin samal hommikul veel Tallinna laeva peale ka jõudma, siis aeg pitsitas tagant. Pidin 40minutilise tripi vähe „lühemaks” sõitma.

      Turunväylält Kehä 1le ja Tuusuläväylält Tapanila57peale keerates juhtus sama – mees ärkas korraks ja siis uinus jälle. Kogu ülejäänud tee vend lihtsalt magas norsates. Tuusulanväylält Tapanila peale maha keeranud, tervitasid mind ka kolm jackass’i, kes trussikute väel tee ääres suitsu tegid. Ju siis inimesed tundsid suvehommikust ja märjast murust mõnu.

      Kliendi maja juurde jõudes, kui selleni oli sõita veel ca 50 meetrit, ajasin vana üles. Küsisin, et kas see on õige koht, kuhu pidime jõudma. Vana vaatas uimaselt ümberringi, kuid midagi ei vastanud. Sõitsin päris tänava lõppu ja siis küsisin uuesti, „No kas nüüd on tuttav koht?” „Jaaah, jajaaa, nüüd on jahaaa,” tuli uimane vastus.

      Vana ulatas mulle pangakaardi pärast paariminutilist otsimist ja tasus arve. Küsisin, et „Kas sa tšekki ka vajad ja kas peale ka kirjutan, kust kuhu sõit toimus?”„Jaaaah, anna jah,” vastas härra.

      Vana vaatas tšekki ja siis vaatas mind ning küsis: „Kui palju see reis nüüd maksma läks?” Vastasin: 92.80 euri,” ja lisasin igaks juhuks, et „Matk oli 57 km pikk.” „Ahah,” vastas Vana, vaatas veel mõne hetke tšekki, pistis selle taskusse ning läks autost välja, soovides mulle veel head päeva jätku.

TULE OKSENDA MUIDUGI AUTOSSE! EGA MUJAL JU RUUMI POLE SELLEKS

      Juuni. Argipäeva õhtu. Olin just ühe kena preili Helsingisse Galle ööklubisse viinud. Sama ööklubi eest sain kohe auto peale uue kliendi.