Mart Kivastik

Presidendi lapsed : lugu kahes vaatuses, 17 pildis proloogi ja epiloogiga


Скачать книгу

ge target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000001.png" alt="pilt"/>

      I VAATUS

      Proloog

      Kunst

      Kui ma kooli läksin, võeti meid millegipärast kähku pioneeriks ja seoti kaelarätid kaela, hoolimata sellest, kas oli vanne peas või ei olnud. Vist sellepärast, et olime pioneerid, räägiti meile kogu aeg tuumasõjast ja varjenditest. Õpetaja ütles, et kui tuumasõda tuleb, siis poeme me kõik varjenditesse ja jääme ellu, kui kasutame gaasimaske ja kaitseriietust. Hiljem räägiti seda tsiviilkaitses ja sõjalise tunnis, siis kui me olime juba kommunistlikud noored. Siis muutus ka vaenlane selgemaks, see, kes meile pommi viskab.

      Alguses räägiti hiinlastest ja ameeriklastest, pärast lihtsalt kapitalistidest, kes nimetavad end ameeriklasteks, kes kasvatavad gangstereid ja saadavad meile spioone ja valgeid laevu, et täpsemalt teada saada, kuhu aatompomm visata. Telekast näidati Hiroshimat ja Nagasakit. Kui oli tuumarünnaku aastapäev, tuletati seda meelde ja öeldi, et praegu on ainuüksi ameeriklastel miljon sellist pommi, millega need linnad hävitati. Kui me tahame tuumasõja ajal ellu jääda, siis tuleb meil ära õppida, kuidas ameeriklased on pommi ehitanud. Nõukogude teadlased ehitasid oma pommi ainult selleks, et ameeriklased ei julgeks meid rünnata.

      Pommiõpetuses kukkusin ma mitu korda läbi. Keskkoolis sain sõjalises aatompommi ehitamise vastamisel „kahe” ja ülikoolis ei saanud algul arvestust, hiljem tegin mitu korda eksamit. Lõpuks ütles vene onuke, kellele ma pommi vastasin, et mitte keegi ei usuks, kui ta mu läbi lennutaks, sest lihtsamat kui aatompomm pole olemas – kõigepealt tuleb lööklaine, mis purustab linnad, majad, pilvelõhkujad ja lennuväljad, ning seejärel kiirgus, mis hävitab kõik elava. Need, kes alguses pääsevad, surevad hiljem radiatsioonitõppe. Onuke pani mulle „kolme”.

      Paar aastat tagasi lugesin ma lehest organisatsioonist Ülim Tõde. Mulle meeldis nende viis ennast kutsuda, vähemasti ei teinud nad nägu, vaid ütlesid otse välja, mis mõtlesid. Ma sain aru, et lõppude lõpuks pole meil tuumarünnakust pääsu. Ükskord saab kas Ülim Tõde või mõni teine veendunud partei või inimene või vaba mees endale need miljon pommi ja laseb neil lõhkeda, esialgu Tokyo metroos, Stockmanni kaubamajas ja Tallinna turul, pärastpoole tapetakse juba rohkem inimesi – üks linnatäis korraga.

      Või juhtub lõpuks nii, nagu vanasti arvati, et venelased viskavad oma pommid Ameerikasse ja Euroopasse ja võib-olla veel kuskile, kus elatakse paremini kui Venemaal, ja nemad omakorda loobivad vastu, ja hiinlased viskavad oma pomme Taivanile ja muule maailmale, kes tahaksid uurida nende poliitvangide olukorda. Kogu maailm pommitatakse sodiks – lööklained hävitavad Kremli, Valge Maja ja Pekingi. Osa pomme kukub ka meile, lööklaine tabab Viru hotelli, Toompea lossi, Lasnamäge ja Tartu linna. Seejärel tulevad kiirgused, mis põletavad kõik elava.

      Kui sõda on lõppenud, väljume varjenditest meie, need, kes ellu jäid. Maailm on tundmatuseni muutunud. Taevas on tumehall, sest on kaetud radioaktiivse tolmuga, tähti ega pilvi ega päikest pole näha. Lööklaine on linna hävitanud ja me teame väga hästi, et nüüd on maailma lõpp käes. Me teame, et kusagil maailmas turnivad varjenditest välja veel mõned õnnelikud, kes esialgu rõõmustavad, kuid näinud kohutavat vaatepilti, kahetsevad oma ellujäämist. Otsapidi on elu Maal lõppenud. Enamik ellujäänutest on kaotanud sugulased, autod, majad, kuid nad ise on mingitpidi alles. Enda lõbuks võib ju maamees veidi põldu künda, taksojuht saab huvilisi varemete vahel sõidutada. Neid on veel siiski millekski vaja, ja isegi kui neil on jäänud elada kuu või nädal või veel vähem, on sellel olemasolul mingisugunegi mõte.

      Aga! Tuha- ja rusuhunnikute vahel hulgub ka üks osa inimkonnast, kes on kaotanud elu mõtte üldse. Need on kunstnikud, kirjanikud, heliloojad, filmimehed, pillivirtuoosid ja installatsioonigeeniused. Tuumasõda on hävitanud raamatukogud, kontserdisaalid, kirjastused ja isegi televisiooni. Mis veel hullem – sõda on tapnud publiku! Ühtäkki pole enam kedagi, kes neile plaksutaks, vaimustusest karjuks, pole isegi kuradi kriitikuid, sest need on viimse naiseni surnud, ja kui polegi, siis ei suuda see viimne kiirgusest vaevatud kriitik enam kritiseerida, parem vaatab, kust leiaks hulkuva kassi, et suppi keeta.

      Heakene küll, tühja sest publikust, kriitikust ja televisioonist, ka nendeta saaks hakkama, kui kunstnikel oleks võimalus töötada surematu tuleviku nimel, mis saabuks kunagi hiljem, kuid… seda tulevikku ei ole. Kunstnikelt on ühe hoobiga varastatud igavik ning koos sellega ka elulood. Nad ei käi enam, pisut jalad õhus, aura asemel säriseb juustes aatomikiir. Pole vahet, oled sa kodanik Tamm või Stravinski. Pole tulevikku, pole minevikku ega igavikku ega elulugusid! Pole kunstnikke! Pole kunsti.

      Ülejäänud inimesed alustavad ülesehitustöid, nagu neid on kirjeldatud filmides, mis on tehtud pärast viimast sõda. Keldritest roomab välja veel vigaseid ellujäänuid, neid koguneb kogu Eesti peale mõnikümmend, kogu maailma peale paar tuhat, võib-olla rohkem. Inimesed töötavad üheskoos ja loodavad, et ei ole liialt haavatud radiatsioonitõvest. Üldiselt on Maa muidugi nii saastatud, et midagi erilist loota ei ole, kuid ometi koristatakse rususid, maetakse surnuid, ehitatakse isegi mingid ajutised telgid mere äärde.

      Ja ühel õhtul, siis, kui tööaeg on läbi saamas, tulevad järelejäänud mererannale ja etendavad mingisugust teatrit. See on praeguses mõttes täielik taidlus, mida enne maailma lõppu poleks iial lavale lubatud. Selle teatri on välja mõelnud endine raudteeinsener, kes on pommirünnakus ellu jäänud. Insener on nõusse saanud veel mõne huvilise, endise kokaplika ja mingi nolgi, kes on kutsekoolis õppinud automehaanikuks. Nad esitavad armastusloo – primitiivse, naiivse ja ebaprofessionaalse. Raudteeinsener saab sellest isegi aru, sest enne maailmalõppu on ta käinud naisega nii linna- kui draamateatris. Ka publiku hulgas on endisi intelligente, kes mäletavad, milline päris kunst oli. Nad aplodeerivad.

      Järgmisel õhtul toimub uus etendus. Ja nii õhtust õhtusse. Kuigi inimesi jääb veelgi vähemaks, sest iga päev sureb keegi saasta ja radiatsiooni kätte, kogunevad need, kes veel alles on, ikka õhtuti mere äärde ja etendavad rahvateatrit. Mängitakse lugusid, mis räägivad maailmalõpust või siis elust enne seda, kui kõik oli hästi. Ja see jääb kestma kuni viimase inimeseni, kes käib üksi rannal ka siis, kui kedagi teist enam ei ole. Süda läheb kergemaks. Siis ongi kunst.

      1. pilt

      Surematud

      Sel päeval Toomas tööle ei läinud. Ta lesis kauem voodis, käis duši all ja istus siis töötuppa arvuti ette. Kirjutuslaua kõrval seisis meetrikõrgune kuhi täiskirjutatud paberit – Toomas ei suutnud isegi meenutada, mis ajast oli ta hakanud alumist otsa ära viskama, et paberimägi kogu tuba endale ei võtaks.

      Ta lülitas arvuti sisse. Ekraanile ilmusid särisevad numbrid, tark masin piiksus ja ennustas, et hakkab kohe tööle. Lõpuks rahunes ekraan tabeliks, kust Toomas mõtlikult otsis omanimelist faili, mille tagant oleks näpuliigutusega võinud esile manada tema kahekümneaastase töö. Või rohkem? Ta ei ole ometi jõudnud punktini, millest Linnar Priimägi Goethe puhul rääkis! Kaheksakümne kahe aastane Goethe tunnistas oma kirjas sõbrale, et näeb omaenda elu üha enam ajaloona. Aasta ja sajand on sel puhul võrdsed, punktid graafikus, millel me arvame teadvat algust, kuid ei oska aimatagi või ei julge näha ta lõppu. Aastane inimene peab kevadet igavikuks, sest kolm kuud – jääminekust kuni lühima ööni – võrduvad neljandikuga tema elust. Viiekümnesena on see kõigest kahesajandik sinu olemasolemisest, mis möödub kiiremini, kui sa seda jõuad tähele panna. See lendab sust püüdmatult mööda ja elab mälus hetkena ja minevikuna.

      Goethe „Noore Wertheri kannatused” olid Toomase raamaturiiulis, mis ulatus maast laeni, otse Toomase silmade kõrgusel, otse Kundera „Surematuse” kõrval. Nii võis Goethe Toomase kujutluses kõndida ühest raamatust teise, olles esimeses iseenda kujutlus ja teises Kundera oma. Nii sai ta ehk paremini põgeneda Bettina eest, kes varitses teda „Surematuses”, kuid puudus „Wertheris”.

      Toomas oli Kunderast kirjutanud Postimehele. Nii sai ta raamatu endale, poes oleks tulnud selle eest maksta sada kakskümmend krooni, millest tal oleks kahju olnud. Raamatute ostmine oli just viimasel ajal muutunud pööraseks luksuseks. Raamatute hinnad ületasid mitmekordselt tema võimalusi neid endale osta.

      Kirjanik? Kirjanik temas põlgas seesugust olemisviisi või püüdis mitte välja teha, et arvustuse kirjutamise ajendiks on raamatu hankimine. Kirjanik