üle lugedes sain ma lehtede kaupa õpikust maha kirjutatud aastaarve, noodinäiteid, millest õpilased vaevalt midagi taipasid, ja ebaküpses eesti keeles üleskritseldatud eluseiku. Kuigi ma ei olnud rohkem lootnudki, pitsitas tol korral kibe tõmblus mu kurku, noorte pealiskaudsus ja hoolimatus muusika vastu tegid mulle siiralt haiget.
Kuid teiste tööde hulgas oli üks, mis oli kirjutatud vististi matemaatikavihikust välja rebitud ruudulisele lehele. Välimuselt oli see räpakam kõigist, mis ma kunagi olen õpilastelt vastu võtnud, vastand tüdrukutirtsude lõhnastatud valgetele lehtedele, millele universumi kõige hoolikamas käekirjas oli üles märgitud nende tühi vaim. Kuid see töö vapustas mind. Lehekesele oli joonistatud maestro portree ja tema juubelit tähistav number ning lisatud vaid napilt mõtteid, mis imekombel kõnelesid täiesti isiklikust, isegi võrdväärsest suhtest tuntud heliloojaga. Sel lehekesel ei olnud ainsatki rida õpikust ega ka sellest, mis ma tunnis oma raamatutest ette lugenud olin.
Ma pean tunnistama, et esimese hooga ma isegi vihastasin, sest pidasin portreed karikatuuriks ja tervet lehekest minu väärikuse pihta suunatud aktsiooniks. Kuid pidin endale tunnistama, et tegelikult olin ma kade – üks seitsmeteistkümneaastane inimene oli söandanud ja suutnud minust targem olla. Tema mõtted olid tema enda omad, mitte raamatust loetud, tema muusikatundmine oli sedavõrd isikupärane, millest mina, kes ma olen aasta- kümneid riigi erinevates ja isegi muusikale kalduvates õppeasutustes töötanud, võiksin vaid unistada.
Too õhtu oli mulle samavõrd kurnav kui rõõmus. Järgmisel päeval jagasin ma oma õpilastele tööd kätte. Ülejäänutele neljad, poisile, kes pildi joonistas, viis. Tema nimi oli Imat Suuman. Samal päeval andsin ma oma asjad direktorile üle – klassipäevikud, vihud pedagoogilise töö tähelepanekutega, ühesõnaga kõik, mis mind sidus kooli ja muusikaga. Ning lahkusin.
Sellest on aastaid mööda läinud. Minu muusika- ja kunstihuvi piirdus vaid näituseafiššide ja kontserdikuulutuste uurimisega, üritustele endile ei söandanud ma minna, kartes, et mälestus võib elustuda ja tekitada liigset hingepiina. Kuigi raadiost kuulasin ma oma meelismuusikat suure rõõmuga. Olin tol korral juba asunudki tööle piletikontrolörina Tartu-Tapa-Tallinn diiselrongile, mu töökaaslaste hulgas ei oleks mu muusika- ega kunstiharrastus mõistmist leidnud.
Niisiis, ükskord just rongilt tulnud, sattusin koduteel vastamisi tollesama noormehega, Imat Suumaniga, kelle nägu, pean tunnistama, oli mul aastatega ununenud, kuid mitte nimi ja sündmus, mis kaheksakümne kolmandal aset leidis. Ta peatas mind käeviipega otse üliõpilasintri ees, mida ma olen kuulnud kutsutavat Uueks Päntriks. Sealt kostis sellist lärmi, et ma esialgu ei kuulnud Imati – tema see oli! – juttu ja pidasin kõike eksituseks.
Kuid Imat palus mul hetke oodata ja tutvustas ennast. „Me läheme kogu aeg teineteisest mööda ja ei ütle tere, nii on ju ebamugav olla, ega ma tahtnudki segada, ma tahtsin lihtsalt tere öelda!” ütles Imat. Ma vabandasin, et ei ole temast sihilikult mööda läinud, ja pakkusin lohutuseks ühe napsi, sealsamas, kust lärm läbi seina tungis, mis tundus küll kohutav, kuid mitte nii jube, et joomist oleks seganud. „Mina minu ja sina sinu kulul,” pidin ma küll ütlema. Jänesepüüdja palk on näruselt väike.
Päntri kohvik ei erinenud sisu ega välimuse poolest asukatest, kes seda külastasid. Enamik noori pidi millestki kinni hoidma, kas täissikerdatud seinast või katkisest uksest või paadist, mis lae alla oli riputatud. Häbi öelda, kuid mulle meeldis see kena nurgake esimesest hetkest, võis üsna kindel olla, ükstapuha kes või mis seal kohvikus ei käinud, järgmisel päeval ei mäletanud seda keegi.
Imat rääkis oma maalimisest, oma töödest, õigemini pidin ma selliseid asju küsima. Ta tuletas meelde üht vana Vilsandil käiku, kus ta kala oli püüdnud. Vilsandi ei saanud ometi õige olla, kuid piltidest olin ma kuulnud. Sest aastaid tagasi tuli mu ema ühelt sügis- või kevadnäituselt, nagu neid ikka korraldati, ja ta oli vaadanud pilte ja võis rahul olla, kunst nagu kunst ikka, ei sega mingil viisil saalist läbijalutamist. Kuid tema silma oli torganud pilt, mis seisnud tagumises saalis nagu Kafka portree suurte klassikute kõrval, kes end naela otsas hästi tunnevad, justkui tahtes öelda: te võite mu riputada lastetuppa, kuid ma ei nõua, et mind seal vaatamas käidaks.
See pilt olevat olnud kummaline. Pealkiri oli „Mälestusi Marokost”. Ema ei leidnud maalilt ainsatki objekti, mida oleks saanud nimetada kas tänavaks või laternapostiks või koeraks või kuuks, kõik, mida pildil oli kujutatud, oli „justkui”. Kuid oli niivõrd kindlalt just see või miski, millest pealkiri olevat rääkinud, see pilt oli oma sisu inimeseni hinganud, isegi kui vaataja seisis meetrite kaugusel. Nõidus?
Mäletan, et tookord, kui mu ema koju jõudis, oli ta ühtaegu vapustatud ja rõõmus. Ma ei saa aru, mis see oli, ütles ta meie vanast hiina portselanist tassist kohvi juues, aga see meeldis mulle väga. Kui ma räägin hiina portselanist, siis ainult seepärast, et lisada ema sõnadele kaalu, tema tuttavad ja lähedased hindavad tema kunstimaitset üheks paremaks Lõuna-Eestis, nii et üllatada on teda väga-väga raske.
Ah jaa, kaladest. Ma olen Vilsandil vaid paar korda käinud, imeilus saareke meres, eraldatud mandrist just sedavõrd veega, et kes väga tahab, saab ka jala minna. Väga noorest ja uljast peast olime me sellel Balti mere pärlil, mida Vilsandiks kutsutakse, lausa nälga suremas. Juba nädalaid olime söönud vaid leiba soolaga. Teadlastelt, kes lähedal tuule mustust mõõtsid, õnnestus näpata ka tükike hapukurki, et leib seedeelundeisse kinni ei kuivaks. Me aitasime Heino Välil kiviaeda ehitada ja kuulasime noorusliku õhinaga Sootsi linnujutte ja Väli jutte Eesti vabadusest ja õhtuti laulsime nii kaua ja tõime keldrist kogu aeg pudeleid, mis õhutasid vabaduslaule üha enam ja enam lõkkele, kuni kelder tühjaks sai ja Väli naine ülalt alla tuli ja ütles nii kenasti kui oskas: hakkame lõpetama, noormehed.
Süüa tuli püüda meie oma armsast merest, sest see oli ainuke institutsioon okupeeritud Eestis, kes selle eest raha ei küsinud. Meile anti spinningud ja Vilsandi parim lant, mis kuulus Azarovile, kes lubas uputada mehe, kes uputab ta landi. Lisaks anti kaks spetsialisti, üks oli Imat ja teine oli sama valge peaga ja sama vana, ta nime ei oska ma öelda, kuid ta oskas kala püüda.
Me saime viie peale poolekilose havi, millesse me nii palju marju ja võsa sisse toppisime, kui kalakesse mahtus. Õhtul, kui me koju või endisesse kasarmusse jõudsime ja havi koos luudega ära sõime, rääkis Imat talust, milles ta elab. Seal kummitab nüüd vana meremees, kes ei lase magada ega süüa. Loobib nõusid, kui on halb tuju. Kui on hea, siis ainult liigutab natuke, maha ei viska. Tegelikult, nagu ma hiljem kuulsin, lõppes Suumanite Vilsandi-elu just selle kiusliku meremehe tõttu, sest ta ajas kõik ümber: lusikad, kausid, äsja valminud söögi, ja kui Imat ja Sass juba tükk aega kannatanud olid, kui supp ja praad ja isegi suitsetatud haug põrandale loobiti, olid nad lõpuks nii kõhnaks jäänud, et neil ei jäänud muud üle kui saarelt lahkuda.
Ühel vihmasel päeval, kui rongi pidurid hästi ei võtnud, otsustasin Imati ateljeest läbi lipsata, kosutada vaimu, sest polnud, millega keha. Aeg-ajalt aitab üks teise poole välja. Imati ateljeest kostis muusika. Mängiti klaverit, see ei olnud puhas improvisatsioon, oli midagi improvisatsiooni ja lõpetatud kompositsiooni vahepealset, haarates jupikesi ja isegi põhimõttelist aluspinda džässist, millesse oli segatud veel võõralt modernseid helikombinatsioone, mida ma liigitada ei mõistnud.
Pianist paistis olevat tehniliselt ehk pisut ebaküps, kuid nooruslikkus ja elurõõm tasandasid tehnilised vajakajäämised. Passaažid kõlasid kergelt ja puhtalt, akordid olid läbipaistvad, muusika hõljus õhus. Oletasin, et Imati juures harjutab mõni konservatooriumi pianismikoolkonnast, lootsin näha peatset diplomanti, keda ootab suur tulevik muusikas. Kuid toas ei olnud kedagi peale noore kunstniku enda. Ta istus keskendunult klahvide taga, heitis mulle üheainsa sooja pilgu, kuid sukeldus siis uuesti muusikasse, sest kompositsioon oli saavutamas haripunkti.
Ma istusin toolile ja kuulasin. Seinad olid täis maale, mis sarnanesid muusikaga, mida kunstnik mängis. Need olid tulvil õhku ja hingasid. Eriti paelus mind üks õrnpunane akt, mis kujutas aknasse vaatavat tüdrukut. Ma jäin seda vaatama ega suutnud arvata aega. Kui Imat mängu lõpetas, ärkasin unest. Keith Jarrett, ütles Imat, mulle ta meeldib. Ta oli napisõnaline, rääkis vähe ja pakkus vahelduseks tassikese teed. Ta ei olevat kunagi klaverit õppinud. On ise sõrmitsenud seda