välja mõned hõbeeküüd. Pilt jäi sinnasamasse, kus ta seisis. Ma ütlesin, et kui raudteel palka tõstetakse, siis panen osa kõrvale, kogun, ja kunagi, kui pilt alles on, ostan ära. Imat oli sellega lahkelt nõus. Ta vist ei kujutanud ette, et vaevalt võib see juhtuda enne sajandi lõppu. Võib-olla mu lapselapsed, mõtlesin ma kahetsusega ateljeest lahkudes.
Sellest ajast saati sai mul kombeks ateljeesse sisse astuda. Ma kuulasin klaverimängu ja vaatasin pilte, mis vahetusid, mida tuli juurde, millest kõik mulle isegi korda ei läinud, kuid mille sekka aeg-ajalt sattus pärleid, mis mu südant rõõmustasid. Kas või kolm põõsast, mida Imat nimetas tagasihoidlikult koolitööks. Muud ei midagi, suur kollane põld, sinine taevas ja põõsad, üksikud nagu Wiiralti tiiger.Loomulikult ei olnud mul plaanis nende käikudega kuidagiviisi endale kasu hankida. Kuid juhtus nii, et ta kinkis mulle punase akti, pildi, mille ma arvasin tulevikus asuvat Louvre’i kogudes, Mona Lisa veeres, karabinjeeride ja kuulikindla klaasi kaitse all. Ta müüs mulle selle raha eest, mis mul rahakotis oli. Võite isegi arvata, et ta ei saanud peaaegu midagi. Ma püüdsin vastu ajada, keelduda, ära öelda, aga ta viskas mu pildiga ukse taha. Vana mehe jõud ei käi ju noorele musklile vastu. Või ei tahtnudki ma nii väga. Sest kui ma koju lippasin, just nimelt lippasin, unustasin ma kasutada oma vanainimese karku, läksin punase tule alt läbi ja jõudsin oma üheksandale korrusele kiiremini liftiga naabervenelastest. Ime!
Teinekord olen ma selle kingituse pärast häbi tundnud, justkui oleksin ma maali varastanud, kuid rõõm, mis teda vaadates tekib, on suurem kõikidest muudest häältest, ka sellest süütundest, mis mu kohe maha jätab, kui ma maalile pilgu olen heitnud. Ma olen teda vaadanud õhtuti küünlavalgel, päeval päikese ja halli taevaga, talvel, kevadel, suvel, sügisel, ja ma ei ole siiamaani aru saanud, mida see tüdruk näeb. Ta toetub küünarnukile ja vaatab aknast välja, kuigi akent seal pildil ei ole, ta vaatab kuhugi ja sealt tuleb õrn valgus silmadesse. Ma ei tea, mis see on. Võib-olla on see kunst.
Ühel õhtul, kui ma jäneste tõttu magama ei saanud jääda – nad lipsasid viimasest vagunist välja – läitsin küünla ja jäin maali vaatama. Ma oleksin õige pea uinunud, kui poleks tekkinud imelik muutus – maal teisenes, muutus päevalilledeks Lõuna-Prantsusmaal, ma nägin nüüd seda valgust, see tuli üle päevalillevälja, kus töötas Vincent. Ma olin hämmingus. Tundsin just samasugust tunnet kui ema toona Tartu kevadnäitusel, kui ta Imati pildi ära tundis, kus tuhandete kunstnike hulgast oli meelde sööbinud üksainus, mis tõmbas enda poole seletamatu jõuga, see oli Goya… vaevalt jõudsin ma aru saada, mida see tähendab, kui päevalilled muutusid tüdrukuks voodil, hertsoginna Alba vaatas mulle häbenemata otsa, ma sulgesin silmad ja kummardasin, pildile ilmus allkiri – Maja.
Kui ma hommikul ärkasin, arvasin, et see on uni, ma ei tõusnud voodist, ei läinud tööle, vaid mõtlesin ja ei saanud rahu, mu pea otsis teid, mille kaudu kunstnik sadu, võib-olla tuhandeid aastaid on uuesti sündinud, uude riiki, uude aega, uude kehasse, kuid siiski säilitanud saladuse, mida minu ema, veel vähem mina ja ju siis ka kunstikriitikud oskaksid lahti seletada. Sest kes ütleb, et Goya oli algus?
See oli lühike öö.
Ma pole seda pilti veel lõpuni vaadanud ja seetõttu otsustasin senikaua, kuni asi teadmata on, lihtsalt vaikida.
4. pilt
Viimane mohikaanlane
Ja nüüd ei jää mul midagi muud üle, kui mõnd nõksu kasutada või midagi sõrmest välja imeda. Sest ükstapuha, kui palju ma ka oma niru pead ei vaeva, ei tule sealt ikkagi muud välja kui tühipaljas keerutamine, kuigi – kõigile on selge, et Varblane on kümme korda enam väärt. Siis on häbi ja halb ja kahetsed, nagu sa oled seda juba sada või viis tuhat korda enne oma elus teinud, kui oled igasugu lubadusi jaganud, mille täitmine käib ilmselgelt üle jõu.
Siis tuligi meelde Varblase neljakümne neljas sünnipäev ja see, kuidas seal kõik oli. Päris kõik kindlasti ei tulegi, sest enne lõppu või enne hommikut muutus see suurepärane viinavõtmine veidi teistsuguseks, kui oli selle algus, aga siiski jõudsin ma ta raamaturiiuli enne üle vaadata, kui Varblane hõikas umbes samamoodi kui kuus kuud hiljem Tartu Kirjanike Maja üritusel, kui Leena Krohn rääkis ja kõigil olid lipsud, ja kui kohe pärast seda või õigemini pärast kolmandat korda väänas turvamees Varblase käed selja taha ja viskas ta sellesama tähtsa maja uksest välja – siis oli Varblane nagu Olev O’Brien Lillehammeris sada meetrit pärast kiirlaskumise starti. Igal juhul prillid jäid tal terveks, aga ta käis veel nädal aega hiljem mööda Tartu linna ringi ja kõikus, ma arvan, et pooleldi murest ja pooleldi sellest samast, mille pärast ta Leena Krohnile ei meeldinud, ja Tartu kirjanikkudele, ja mille pärast tal ka miskit meeles ei olnud. Igal juhul ei usu ma seda, justkui oleks turvamees ta liiga kõvasti vastu asfalti virutanud, nii kõvasti, et tal mälu kõrvust välja oleks karand. Kuigi tuli küll mõte pähe, et mille poolest siis teised eesti kirjamehed Varblasest paremad on või miks turvamees neile rusikat ei vibutanud.
Mis on siis Hannes Varblases teistmoodi kui teistes kirjanikes? Vaevalt et muud, kui et Varblane oli tol hetkel seal saalis kõige kergem asi, mida lennutada võis. Ta on meeter seitsekümmend pikk ega kaalu midagi, ja temast on päris hea kinni võtta – juustest ja habemest korraga. Vaevalt oleks turvamehele pähe tulnud samamoodi Remsust või Krossist kinni haarata, esimest oleks ta kindla peale pelgama hakanud ja teine on elav legend ja puha. Varblane on aga väikest kasvu ega näe õieti, pealegi pole tal lootustki eluajal müüdiks paisuda, sest selleks on ta liiga kaugel kohtadest, kus neid sepistatakse.
Tollel sünnipäeval jõudsin ma sealt raamaturiiulist võtta Faulkneri ingliskeelse eluloo, mida ma õieti tõsta ei jõudnud, ja „Ulyssese”, kui Varblane juba poest tagasi tuli, ja siis juhtus minuga samamoodi, kui Varblasega pärast kirjandussündmust kirjanike majas, kui ta mööda Tartut ringi kõndis ja palus: jutusta mulle midagi eilsest päevast. See Faulkner tuletas mulle meelde päeva viisteist aastat tagasi, kui me Kvissentali ehitasime, ja kui keegi tõi ehitustandrile uue mehe, kes olevat töölt lahti lastud sellepärast, et talle ei meeldinud vene võim. Ma olin siis just lugenud „Hälinat ja raevu” ja mõtlesin hoopis muu asja peale kui naelutamine, aga see mees pandi minuga paari. Kust mina teadsin, et ta sihuke on? Ta lõi esimese naela seina, keegi ei imestanud, ja siis võttis teise ja lõi oma näpu tulevase sauna külge kinni. Jestas! Küll oli sel inimesel kannatust. Ta tegi, nagu poleks tal seda sõrme vajagi, või ei ole tal valutunnet, aga ma arvan, et tal oli liiga vähe raha selleks, et karjuma pista. Aga kui ma talle hiljem laudu üles viskasin, siis tuli ikkagi kõik välja. See laud lendas talle täpselt vastu prille ja kukkus koos nendega alla, ta haaras kätega näost ja jäi imekombel sarika otsa pidama. Ma mõtlen, et eesti luule oli siis korvamatu kaotuse veerel. Mees klammerdus sarika külge ja jäi ellu. Mu isal polnud sest aimugi. Isa sõimas sõnadega, mida ta väidab, et ei kasuta: kurat, kes tõi selle siia, kurat, mis su nimi on? Too mees hoidis esialgu õrrest kinni ja sättis end kindlalt pidama ja vahtis alla udusse, kust see sõim tuli. Siis ta hoidis kogu oma elutahtega sarikast, kuid vastas jälle, nagu poleks midagi juhtunud, sest tundus, et tal on tõesti hädasti seda tööd vaja – Varblane, ütles mees. Mu nimi on Varblane.
Nagu ma ütlesin, jäi Varblane tollest hetkest saadik mulle igavesti meelde. Sest pole midagi naljakamat dissidendist, kes püüab kõigest väest mitte sarikalt kukkuda ja teeb näo, et kõik on okei. Talle meeldibki seal nii rippuda! Sellest ajast kuni Varblase neljakümne neljanda sünnipäevani juhtus muinasjutulisi asju, millest kõige märkimisväärsem on muidugi eestlaste järjekordne edukas vabadusvõitlus. Nüüd on mul hetkeks kahju veel õppivatest inimestest, ajalooeksami maht ei vähene sugugi, lihtsalt üks võitlus asendub teisega. Niisiis, pärast leedukate ennastsalgava vastupanu lõppu võis eesti rahvas oma lipu torni panna. Varblase sõbrad muutusid üleöö tähtsateks ja lugupeetud inimesteks – riigikogusse, valitsusse nõunikuks, aga Varblase elus ei muutunud midagi. Ta käis korra Belgias, et oma avaldamata luuletusi ette lugeda, ja oskas päevaraha Tartus imelühikese ajaga vedelaks vahetada. Kindlasti saab sellest saja või kahesaja aasta pärast rääkida kui elust, mis sünnitas luule, aga praegu on kõik veidi teistmoodi kui saja aasta pärast. Samal ajal, kui sõbrad ülikonna selga tõmbasid, muutus Varblase välimus veel kraadi võrra poeetilisemaks kui tiblade ajal. Kuidas siis