tulema.” Kümmekonnaülem kummardas uuesti.
Siin polnud midagi müstilist, ilmselt oli kadumaläinud jagu sattunud kokku mõne meie lahingupaariga. Kahju, selles sõjas oli asjatuid ohvreid niigi piisavalt.
„Vabandamiseks pole põhjust. Kuninglik seadus ja lääniisandate käsuvõim kehtib kõigile. Oleme puhkusel ning käisime lõunapoolusel matkamas. Gort Ashrynil jääkatet pole ning mõtlesime, et oleks huvitav Suurt Jääd oma silmaga näha. Tõesti, muljetavaldav vaatepilt. Olime niikuinii tagasi pöördumas,” selgitasin.
„Te ületasite Suure Jää gravimootorite abil? Kahekesi? Gravimootor võib säärases külmas hõlpsasti üles öelda.”
Tõstsin korraks mõlemad käed üles. Žest vastas kohalikus kultuuris õlakehitusele.„Siis oleks jumal võtnud meie õlalt halastava käe.”
Tõusime kümmekonnaülema ja tema võitlejate järel õhku. Nende väeosa paiknes vaevalt viieteistkümne lennuminuti kaugusel maalilises orus. Tõesti, sõjaväebaase leidus sellel planeedil ohtralt.
Kasarmukompleks tundus kahtlaselt tuttav. Samasuguse terve kümmetuhatkonna eluks, teenistuseks ja väljaõppeks mõeldud rajatise pärast olime Sarrendozis võidelnud mitu päeva.
Kompleks rabas oma läbimõelduse ja funktsionaalsusega. Mõtlesin, et kuidas suudab tsivilisatsioon, kes meiega võrreldes pole kuigi palju sõdinud, midagi säärast välja mõelda?
Igas pisiasjas väljendus aastatuhandeid kestnud järjepidevus, mida polnud katkestanud revolutsioonid, järsud ühiskondlikud vapustused või sotsiaalsed katastroofid. Mis kord kogemustepagasisse talletatud, seda polnud enam unustatud või kaotsi minna lastud.
Selles peituski võimalus mõista Calad Faeli tegelikkust. Kui vanade sumerite või egiptlaste tsivilisatsioon oleks säilinud ja arenenud katkematult tänase päevani ning Maa oleks ühendatud mitte aastal 2262 välise surve ja äärmusliku häda sunnil, vaid kunagi enne meie ajaarvamist loomulikul teel, oleks meiegi tõenäoliselt olnud samasugused.
Kuid parem 2262. aastal kui mitte kunagi. Mul oli raske otsustada, mis on meie tsivilisatsioonis head, mis halba, kuid polnud keeruline mõista, et Maa Föderatsiooni valitsus suhtus Calad Faeli ja
Gort Ashryni elanikesse nagu konkistadoorid indiaanlastesse. Olime tagasi jõudnud keskaega, mil arvati, et tehnoloogiline progress tähendabki tsiviliseeritust.
Otsisime oma personaalsed identifikaatorid lagedale. Nendeks olid rohmakad poole peopesa suurused nanoplastist kattega latakad. Poetasin lahinguarvuti tasahilju rakmetesse, kui me end lahti riietasime. Asetasin isikutunnistuse bioskänneri pilusse ning astusin masinast läbi.
Algeline aparaat kontrollis meie geneetilise koodi ja muude isikuandmete vastavust identifikaatoril leiduvatega ning võrdles samal ajal mõlemaid kuninglike relvajõudude andmebaasi salvestatud infoga.
Samal hetkel, kui isikutunnistuse masinasse lükkasin, võttis sinna salvestatud viirus aparaadi kontrolli alla. Sealt kandus nakkus kohe edasi kuningliku kaardiväe personaliandmebaasi. See oli palju keerukam kui tapjaviirus, sest selle ülesandeks polnud infosüsteemide kahjustamine või hävitamine, vaid hoopiski nende loomine ja parandamine, mõistagi sissetungija huvides.
Viirus tekitas kuningliku kaardiväe kümmetuhatkonna „Alcallendë I” viiendale tuhatkonnale juurde veel ühe sadakonna. Formaalselt sai uus sadakond endale tuhatkonna kolmanda allüksuse numbri, kuid tegelikult olime mõistagi üleliigne libasadakond, üheteistkümnes sadakond.
Juhtumisi sattus see seik olema sümboolse tähendusega. Üheteistkümnes sadakond tähendas nimelt kohalikus kultuuris umbes sama, mis viies ratas vankri all.
Mõni sekund ootamist ning masina küljel süttis rohekas, kerge sinaka varjundiga tuluke. Siinse taimestiku värvus oli valdavalt sinakasroheline või rohekassinine. Huvitav, et kaks nii erineva arengulooga inimkooslust olid mõlemad valinud positiivseks värviks taimede ja looduse värvi.
Ka Heinz läbis kontrolli puhtalt. Ega ma muretsenudki meie baasidentiteedi, vaid nelja-aastase ajanihke pärast. Polnud kindel, kas viirus suudab meie identiteeti vastavale muutunud olukorrale mugandada ja kohandada. Nanosekundi jooksul oli vaja ju leida ja kaaperdada vajalikud lähteandmed, neid analüüsida ning selle põhjal meie ellu neli puuduvat aastat juurde lisada.
Sinakasroheline tuli tähendas,et oleme nüüd legaliseerunud.Panime kiirustamata riidesse, nagu on Kuningliku Koja sõdalastele kohane.
Mu teadvusse jõudis info, et olime vahepeal tervelt pool ajatsüklit ehk umbes neli aastat olnud Gort Ashrynil. Meie ülesanne oli aidata Ongašhrai lääniisandal kuninganna seadusi kehtestada.
See oli Rrafšh Dörrëräšhile juba kolmas samalaadne lähetus koduplaneedile. Kuninganna palee ja teiste tähtsate objektide valvamine Äilëndozis oli kuninglikule kaardiväele tegelikult üsna teisejärguline kohustus.
Pärismaalased elasid oma tavaõiguse järgi. Kuninglikust seadusest või lääniisanda käsuvõimust polnud neil sooja ega külma. See polnud ei sõda ega rahu, mis saarel valitses.
Päeval õpetasime välja pärismaalastest sõdureid, kuid öösiti varitsesid meid tihti teised pärismaalased, kelle teenistusaeg oli lõppenud ning kes olid koju lastud. Õnneks ei tahtnud nad meiega tõsimeelselt sõdida, kuningliku kaardiväe kimbutamine kuulus neil lihtsalt meheks pühitsemise riituse juurde.
Meie meessoost sõdureid oli hoiatatud, et nad jumalapärast mõne kohaliku tüdrukuga kahekesi ei jääks. Tõenäoliselt jäi säärane mees teadmata kadunuks.
Kohalikel olid relvad ja varustus kodus nagu kõigil Gort Ashryni elanikel. Igal aastal käisid sõjaaja üksused õppekogunemistel ning viimasel suurel mobilisatsiooniõppusel läks viiskümmend kaheksa tanki kaotsi. Pärismaalased panid need pihta. Lääniisand ütles, et pole mõtet juuksekarva lõhki ajada ning maksis tankid omast rahast kinni. Tema arvates polnud põhjust muretseda, sest sõja korral pidid need nagunii välja ilmuma.
Pärast seda hakati meie tugipunkte vahetevahel tulistama kineetilise energia relvadest. Pidime sellega leppima, sest lääniisand oli mõistlik mees ega soovinud olukorda liiga teravaks ajada. Ta ei tahtnud jagada oma eelkäija saatust, kellest olin meid varitsenud maakaitseväelastele rääkinud.
Sõjast oli kogu aeg juttu olnud, kuid ühel päeval võttis kümmetuhatkonnaülem tuhatkonna- ja sadakonnaülemad kokku ning tegi teatavaks, et masininimesed on koondanud meie lähiruumi suure laevastiku. Nende nukuvalitseja oli küll rääkinud korralistest õppustest, kuid nad olid toimetanud oma hiigelimpeeriumi kaugematest nurkadest kohale invasioonijalaväe üksusi ning paigutanud need Europe Kolmel transpordilaevadele.
Europe tähesüsteem polnud kaugel. Jumalik valgus jõudis Gort Ashrynilt sinna vähem kui kahe ajatsükliga. Laevad, mis umbes veerandiku ajatsükli jooksul hoidsid kurssi hoopis mujale, pöördusid Gort Ashryni suunas.
Sõda masininimestega, mida oli kardetud planeedi taasavastamisest saadik ning milleks oli üle viiekümne ajatsükli ettevalmistusi tehtud, oli jõudmas kuninglike valduste lähiruumi ning lähenes valguse kiirusega. See oli nüüd kõigest umbkaudu kahe ja veerandiku ajatsükli kaugusel.
„Milleks säärased erakorralised julgeolekuabinõud?” küsisin meid kinni pidanud kümmekonnaülemalt.
Mees osutas käega taevasse. „Masininimesed oskavad valmistada niivõrd inimesega sarnaseid masinaid, et neid pole võimalik mingite nähtavate tunnuste järgi inimestest eristada. Isand, kas olete sääraste jumalavallatute masinatega kokku puutunud?”
„Ei ole. Oma teenistuse jooksul pole ma neid kordagi kohanud. Miks peaksid masininimesed meile inimesesarnaseid masinaid saatma? Neil on inimesigi küllaga. Oskad sa öelda, on teil minemas lähemal ajal konvoid või sõjaväetransporti Äilëndozi suunas? Oleme oma säästud annetanud koduplaneedi kaitseks, nagu on teinud kõik Gort Ashryni patrioodid. Me ei saa planetaarlaineriga sõitu endale lubada. See, et Tema Tähehiilgus on mind isandaseisusse tõstnud, ei ole mind rikkamaks teinud,” tunnistasin.
Enne, kui kümmekonnaülem jõudis vastata, kuulsin hõiget: „Hei, sina seal! Pea kinni!”
Kõnetada