Kuhu põlev ollus sattus, sinna see sööbis.
Puitkonstruktsiooniga sõjavankrid, loomad ja inimesed põlesid. Uusi rakendeid kuhjus üksteise otsa. Kaos süvenes. Lahinguvälja kohale kerkis must lämmatav toss, mis mattis silmapiiri tontlikku hämusse. Nüüd oli tõesti jõudnud kätte aeg võidelda varjus. Vaevalt, et isegi kasvatajad suutsid aimata, et tõrjume selle rünnaku nii edukalt tagasi.
Mitte miski ei ole sõjas võrreldav võiduga, isegi kui see on kõigest väike ja ajutine edu, millel on määratud peagi käest libiseda. Meid haaras siiras vaimustusepuhang. Väsimus kadus ning oli tunne, nagu oleksin uuesti sündinud. Arvan, et mu kamraadid tundsid sama. Karjusime ja hõiskasime rõõmsas kooris nagu lapsed, kes me siis ju olimegi, samal ajal kui inimesed meie silme all elusalt põlesid.
Meie positsioonid olid suunatud mürsulehtritest segi pööratud tühermaa poole. Kunagi oli siin olnud tänav ja park ning maapinda oli katnud puna-kollane lehevaip, mida kirmetasid esimesed öökülmad.
Sellest oli jäänud vaid mälestus. Olime puud maha saaginud, sest need jäid meie laskesektorisse. Puutüvedega toestasime ruumide lagesid. Mürsud ja pommid olid hävitanud ülejäänu.
Samuti olime tõkkeid rajanud ja miine paigaldanud. Nendest oli palju abi. Tõkked tehti ogalisest metalltraadist ning toonased miinid olid primitiivsed lõhkeainega täidetud metallkobakad, mis lõhkesid ainult siis, kui keegi neile peale astus või otsa sõitis.
Pargis olid olnud ka mingist valgest kivist skulptuurid.Need kujutasid endist umbes meievanuseid lapsi, kes seisid ringis. Laste käes olid trummid, pasunad ja lipud ning nad kandsid kaelas kummalisi riidetükke.
Arutasime kamraadidega mitu korda, mis tähendus neil kujudel olla võiks, kuid ei jõudnud mingi mõistliku seletuseni. Ka lahinguarvuti ei teadnud vastust. Ta vaid oletas, et küllap kujutati nendega mingit religioosset tseremooniat.
Nüüd polnud midagi arutada, sest kujusid enam polnud. Ka maju enam polnud. Meie klassist moodustatud jalaväerühm oli positsioonidele asunud viiekorruselisse kivihoonesse. Maja neli ülemist korrust olid nüüdseks purustatud ja kokku varisenud. Staabiveebel Zaitsev oli käskinud meil ettenägelikult rajada põhipositsioonid keldrisse ja esimesele korrusele, nii et see ei lugenud.
Olime kindlustustöödega kõvasti vaeva näinud. Paksud kiviseinad pakkusid tolleaegsete laskerelvade tule eest korralikku kaitset, kuigi käsitsi, ainult raudkangide ja kirkadega laskepesi ette valmistada polnud kerge. Aknad tõmbasid vaenlase tuld ligi ega pakkunud varju, seepärast oli vaja raiuda seintesse laskeavad.
Lisaks vaenlase kaartulele lendlesid taevas primitiivsed lennumasinad, mis heitsid pomme ja tulistasid kuulipildujatest. Enamus pommidest läks sihtmärkidest mööda. Oli näha, et lennukeid ei juhtinud meie õhu- ja kosmosekaitse õppesuuna poisid. Nood oleksid kindlasti olnud hoopis täpsemad.
Lai linna poolitav jõgi oli siinsamas, mõnesaja meetri kaugusel. Vaenlane ei tohtinud jõeni jõuda. Pidime iga hinna eest positsioone hoidma.
Ega nad meie lõigus polnudki kusagile jõudnud. Sakslaste eesliin oli ikka siinsamas majavaremetes teispool tühermaad. Seal oli see olnud ka kolme nädala eest.
Paar viimast päeva olid olnud rahulikud. Peale mõne juhusliku mürsuplahvatuse, üksiku kuulipildujavalangu või öise valgustusraketi ei häirinud meid miski.
Võitlejad olid saanud täis magada unevõla, mis varasematest lahingutest oli jäänud.
Tõtt öelda polnud meid kuigi palju alles. Olime jäänud ainult kaheksakesi. Ma valetaksin, kui ütleksin, et kõik nad olid mulle nagu vennad. Igaüks neist oligi mu vend.
Langenud kamraadid olime matnud siiasamasse maja sisehoovi, sest neid polnud võimalik evakueerida. Võitlejate haudu tähistasid nüüd purustatud mööbli tükkidest tehtud viisteist tagasihoidlikku puuristi, sest nii oli selles reaalsuses kombeks.
Nende hulgas oli ka meie klassijuhataja. Meil oleks pidanud olema igas jaos oma kasvataja, aga ei olnud. Neid ei jätkunud isegi lahingukoolidesse.
Kasvatajate noorusaeg jäi kuuenda maailmasõja lõpuaastatesse, mil meie eelkäijad võitlesid nelja tsivilisatsiooni alliansi vastu, mille olid organiseerinud hallinäolised tulnukad.
Kaks kolmandikku föderaalarmeest hukkus. Mitmest planeedist jäi järele asteroidipilv. See oli minevik, kuid ühtlasi ka tulevik, milleks meid ette valmistati.
Kasvatajad ütlesid, et nemad said lahinguarvutid alles kaheteistaastaselt, kui nad lahingukooli läksid. Me olime saanud need juba kuueaastaselt, esimesel koolipäeval. Võib-olla ei olnudki mu tõeline kasvataja mitte isa, kool ega lahingukool, vaid hoopis lahinguarvuti?
Lamasin katkisel madratsil ja lehitsesin mingit raamatut. Piltide järgi otsustades oli see mõeldud lastele. Olime tassinud keldrisse kõik raamatud, mis majas leidusid. Need sobisid hästi laskepesade kindlustamiseks, sest liivakotte polnud piisavalt.
Sakslastelt sõjasaagiks saadud kuulipilduja oli siinsamas minu kõrval. Meil oli veel teinegi säärane, lisaks kolm kettaga kergekuulipildujat ja raske maksim. Vintpüssidest olime loobunud, sest püstolkuulipildujaid oli nüüd rohkem kui küll.
„Anton, sa haised nagu siga,” lausus Toshio.
Puhkesin naerma.„Olen põrsas põrsaste seas.”
Toshio oli vormipluusi seljast võtnud ja tappis täisid. Meil polnud vähimatki võimalust hügieeni eest hoolitseda. Kogu vesi, mis toodi, kulus janu kustutamiseks. Maksimi, millel oli vesijahutus, jahutasime kusega.
„Need täid ei ole kuigi rammusad. Verduni all olid palju suuremad,” kommenteeris mu lahingupaariline oma tegevust.
„Nood olid kaevikutäid. Need siin on linnatäid,” irvitas õppur Gu Zidi VII selle peale.
Verduni lahing oli Stalingradi lahinguga võrreldes käkitegu. Lahing kestis kõigest nädal aega ning ma ei saanud isegi haavata.
Kui olime positsioonidele asunud, pommitasid prantslased meid kõigepealt terve päeva suurtükkidest ja miinipildujatest. Sellest polnud suuremat kasu, sest punkrid olid korralikud, lahingukooli teise kursuse poiste ehitatud. Siis ründas vaenlane meid kolme ööpäeva jooksul kokku kaheksa korda, ikka ühtviisi päise päeva ajal tihedate ahelikena.
See oli tõesti hullumeelsus. Vaenlasi langes nagu loogu ning lõpuks polnud laipadel tõesti enam kohta, kuhu kukkuda. Mu kuulipildujal läks jahutusvesi mitu korda keema. Pärast iga rünnakut võisime jälgida, kuidas haavatud ja vähesed ellujäänud, kes eikellegimaale lamama olid jäänud, püüavad vaevaliselt omadeni tagasi roomata.
Me ei tulistanud kordagi, aga sellele vaatamata oli pilt ängistav.
Meie suuremeelsus ei jäänud tasumata. Kui neljanda päeva lõuna paiku hakkasid positsioonidele kukkuma mürsud, mis ei plahvatanud tavalisel moel, sain aru, et see ei saa olla muud kui gaasirünnak.
Gaasirünnaku korral ei tohtinud ilmaasjata rabelda, pidi maski kiiresti pähe panema ja rahulikult ootama, kuni mürgine pilv haihtub. Paaril meie klassi poisil olid kas gaasitorbikud lahingutegevuses kannatada saanud või ei saanud nad neid korralikult pähe, ning kamraadid tõmbasid sinepigaasi kopsudesse. Nägin, kuidas õppur Lin Li XI kõrist kinni hoides kaevikust välja tormas ning eikellegimaa suunas levivasse mürgisesse uttu kadus.
Me ei näinud teda enam kunagi. Staabiveebel Zaitsev ütles mälestustseremoonial, et õppur Lin Li läks hulluks ja ta pandi magama. Nii võis juhtuda igaühega, kes sattus surema liiga õudsel kombel.
Järgmisel ööl läksime ise pealetungile. Ilma suurtükitule, kisa ja lärmita. Käratult nagu maod, roomasime jagude kaupa üle eikellegimaa, kaasas teravaks ihutud äärtega labidad ja ranitsatäite kaupa käsigranaate. Võtsime kuulipildujad massiivsetelt kolmjalgalustelt maha ning lohistasime need ühes lindikastidega eelvõitlusliinile.
Tulistasime leekkuulidega otse kamraadide ette, kui nad kaevikuid ja punkreid puhastasid. Tuli ja manööver pidid käima koos nagu valgus ja vari. „Lahingu saatust ei otsusta mitte pataljonid ja brigaadid, vaid lahingupaarid, pooljaod ja jaod,” õpetasid kasvatajad.
Säärast võitlusviisi kutsuti saksa keeles