arutasid toimunut omavahel.„Kuradi tõprad! Topivad oma türa igale poole,” kuulsin vanemveebel Beli Hassan VII-ndat vanduvat.
„Need raisad tuleks üldse stsenaariumist välja jätta. Tekitavad ainult mõttetut segadust. Nende eksistentsil ei ole mingit õigustust,” oli staabiveebel Zaitsev temaga sama meelt.
„Kui kohalikud NKVD-lased juhtunust oma ülemustele ette kannavad, tekib oht, et peame hakkama endale lahingutega Stalingradi suunas teed murdma. Situatsioon kalduks põhistsenaariumist täiesti kõrvale. Kuid ühes asjas sa eksid. Pole olemas olukorda, mida ei saaks õppe-eesmärgil ära kasutada…” lausus ülemveebel Singh.
Ma ei kuulnud lause lõppu, sest ei söandanud kasvatajate lähedusse liiga kauaks passima jääda.
Mõne minuti pärast tõsteti meie lahinguvalmidus tasemele beeta. Järgnes lühike lahingukäsk. Jalastusime, liikusime rännakukolonnis läbi linna, hargnesime ning ründasime käigult, ilma tuletoetuseta, hoonet, kus siniste lõkmetega libasõdurid olid end sisse seadnud.
Rünnak oli ootamatu ning nad ei suutnud kuigi tugevat vastupanu osutada. Mulle tundus, et ega nad poleks osanudki seda teha.
Kammisime maja ruum ruumilt läbi. Neile, kes vastu hakkasid, tegime lõpu peale, kuid enamik libasõdureist eelistas alla anda.
Maja keldrist leidsime paarkümmend kohalikku elanikku, keda oli seal vangis hoitud. Nad olid kõik tsiviilisikud. Mõned neist nägid välja, nagu oleks neid väga robustsete meetoditega piinatud. Kõige kummalisem oli see et, vabastamine ei paistnud neid rõõmustavat. Nad käitusid nii, nagu poleks neil edaspidise elu suhtes mingeid ootusi.
Kasvatajad olid meile õpetanud, et sõjavange tuleb hästi kohelda.
Nõnda pidi alati talitama, isegi juhul, kui teine pool samaga ei vastanud. Need NKVD-lased olid just säärased, kuigi kaugeltki mitte ainukesed. Harva olime kohanud hololahingusimulatsioonides kedagi, kes oleks vangidega inimväärselt käitunud.
Meid oli seal terve kompanii, kuus klassitäit kümneaastaseid poisse. Seisime rühmade kaupa rivis värsketest kuuliaukudest täksitud räämas kivimaja hoovis, ning jälgisime, kuidas kasvatajad allaandnud libasõdureid maha lasevad.
Hukatavaid oli kokku kakskümmend kaheksa, nende hulgas kaks naist. Vanemveebel Hassan konvoeeris nad ühekaupa kohale ja käsutas põlvili, näoga seina poole, mille ääres ülemveebel Singh nende elu umbes poole meetri kauguselt kuklalasuga lõpetas.
Ülejäänud libasõdurid nägid seda pealt, kuid ei teinud katsetki vastu hakata. See poleks olnud raske, sest staabiveebel Zaitsev oli ainuke, kes neid valvas, püstolkuulipilduja hooletult kaenlas. Kaheksa või kümne langenu elu hinnaga oleks nad temast kindlasti jagu saanud.
Paraku ei üritanud neist keegi oma elu eest seista, välja arvatud üks noorem naine, kes pakkus välja, et on valmis kõigi kasvatajatega seksima, kui ta ellu jäetaks.
Kasvatajad ei pidanud ettepanekut vastuse vääriliseks ning ülemveebel Singh lasi naisele kuuli pähe nagu kõigile teistelegi.
Jälgisime toimuvat kangestunult. Keegi ei söandanud iitsatadagi. Ühe inimese hukkamiseks ei kulunud kuigi palju aega. Lasud plaksatasid umbes pooleminutiste korrapäraste vahede järel ning näoli kukkunud laipade lasu üha pikenes.
Kõige õudsem oligi see, kuidas hukatavad saatusega leppinult ja kuulekalt ühekaupa seina äärde põlvili laskusid. Säärane tardumus ja apaatia olid täiesti mõistetamatud. Näis, nagu oleks nende tahe ja tegutsemisvõime täielikult halvatud. Kas säärased olidki vanaaegsed rituaalsed kombetalitused, kus inimesi ohverdati muistsetele kurjadele jumalatele vältimaks nende viha?
Pärast libasõdurite hukkamist pidas ülemveebel Singh meile lühikese kõne:
„On õiglane, et need, kes kaasinimesi piinavad ja ilma kohtuotsuseta hukkavad, surevad ise samal kombel. Kuid see ei ole tänase päeva õppetund. Õigupoolest pole see üldsegi õppetund, sest meie võimuses ei ole heastada ajaloo ülekohut ega muuta seda, mis kunagi olnud.
Tahan, et te teeksite juhtunust neli järeldust. Esiteks, iga föderaalarmee sõdur ja üksus täidab oma lahinguülesande, olenemata mis tahes segavatest asjaoludest. Kui meie ülesandeks on jõuda Stalingradi lahingusse, siis sinna me ka jõuame. Kui meie teele tekib takistusi, siis kõrvaldame need.
Teiseks, mitte kellelgi peale sõjaväepolitsei või ülema käsku täitvate kaasteenijate ei ole õigust föderaalarmee sõdurit kinni pidada.
Kolmandaks, föderaalarmee sõdur ei lase ennast kinni võtta isikutel, kellel puuduvad selleks volitused. Iga sõduri kohus on osutada taolisele ebaseaduslikule tegevusele vastupanu, kasutades selleks vajaduse korral jõudu.
Lõpuks kõige tähtsam. Vastutus on alati kollektiivne. Kui sõdur paneb toime kuriteo, vastutab kogu kompanii. Kaks meie kamraadi mõrvati. See on raske kuritegu, mille eest karistatakse kuriteo toime pannud allüksuse hukkamisega. Karistus on määratud ja täide viidud,” tegi ta teatavaks.
Seejärel kutsuti Toshiot ja mind rivist välja. Siunasin mõttes oma rumalust. Oleksin pidanud taipama, et oleme saanud hakkama nii ränga distsiplinaarsüüteoga, et karistus määratakse rivi ees.
„Õppurid Irv ja Kodama, avaldan teile tänu otsustava tegutsemise eest ebaseadusliku kinnipidamise tõkestamisel! Teie käitumine on eeskujuks kogu pataljonile!” kuulutas ülemveebel Singh hoopiski.
Olin nii suures hämmingus, et mul ei tulnud pähe pataljoniülemat isegi määrustikupäraselt tänada. Seda ei juhtunud just sageli, et mõnele õppurile rivi ees tänu avaldati.
„Astuge rivvi!” vabastas ülema käsk mind lõpuks kimbatusest.
„Kui kivi vette visata, ei jää veepind siledaks. Pinnavirvendus võib kanduda väga kaugele. Sinu otsus koos kamraadidega hüppesse minna oli vettevisatud kivi. Kas näed, kuidas lainetus levib?” küsis tasane hääl mu peas.
„Jah, näen,” möönsin.
„Kas sa seda tahtsidki? Neli õppurit on langenud, seitse haavata saanud ning terve meie poolel võitlev allüksus hukatud.”
„Meie poolel? Tõesti, need värdjad võitlevad kuradima hästi tagalas omaenda tsiviilelanikkonnaga,” kähvasin vastu.
„See ei puutu asjasse. Kivi vette viskamisel ja sinu otsusel on siiski üks põhimõtteline erinevus. Lainetus sumbub varem või hiljem ning veepind rahuneb uuesti. Sinu otsus on aga käivitanud kiires tempos progresseeruva sündmusteahela, mis võib kogu Stalingradi lahingu põhistsenaariumist kõrvale kallutada.”
„Kuidas nii? Mis nüüd saab?” pärisin kohkunult.
„Ilma õppuste juhtkonna sekkumiseta puhkeksid NKVD üksustega uued kokkupõrked, mis kahe-kolme ööpaeva jooksul eskaleeruksid täiemastaabiliseks omavaheliseks sõjaks. Kuue kuni kaheksa ööpäeva pärast oleks kõik operatsioonialal paiknevad NKVD väed ja neid kontrolliv struktuur hävitatud. Kohalik elanikkond hakkaks mässama ning tekiks kaos, mille tagajärjel variseks rinne kokku. Venemaa kaotaks Stalingradi lahingu.”
„Kas sa tahad öelda, et olen kogu Stalingradi lahingu persse keeranud?”
„Anton, palun ära ropenda. Olen sind juba mitu korda keelanud. Mul ei jää muud üle, kui teatada sinu käitumisest isale ning paluda, et ta sind korrale kutsuks.”
„Oled ikka üks kuradi koputaja küll! Nii kui midagi on, kohe kaebama! Olen sinu pärast juba miljon kätekõverdust teinud. Kasvatajad vannuvad ju kogu aeg ja keegi selle peale ei köhi ka!”
„Mõned kasvatajad kahjuks ropendavad, sest nende isad, kasvatajad ja lahinguarvutid on neid halvasti õpetanud. Mul ei ole kavas nende viga korrata. Sa eksid. Sa ei ole teinud kasvatuslikul eesmärgil mitte miljon, vaid kõigest kolmkümmend kaks tuhat kuussada kaheksakümmend kätekõverdust.
Mõnikord juhtub, et kasvatajate tehtud otsused võivad hololahingusimulatsiooni etteantud põhistsenaariumist kõrvale kallutada. Meiega juhtus see viimati Thermopylae lahingus. Need juhused, mil mõnel õppuril on õnnestunud põhistsenaarium vankuma lüüa,