Kas see sobib? Kas olete näinud, mida teil siiamaani oli tarvis näha?”
„Oleme või, Hanna?” küsis Patrik, püüdes kolleegi töösse kaasata. Kindlasti polnud kerge uue inimesena tööle hakata ja ta kavatses anda endast parima, et see Hanna jaoks lihtsamaks teha.
„Jah, usun küll.” Nad mõlemad Patrikuga tõusid püsti ja astusid kõrvale, et tehnik ligi pääseks. Mees võttis ettevaatlikult ohvri õlgadest kinni ja toetas tema pea tahapoole, vastu peatuge. Alles nüüd nägid nad, et see oli naine. Lühikesed juuksed ja sooneutraalsed riided olid põhjuseks, miks nad esialgu olid teda meheks pidanud, ent nägu näitas selgesti, et hukkunu oli neljakümnendates aastates naine.
„See on Marit,” ütles Patrik.
„Marit?” ütles Hanna küsivalt.
„Tal on Affärsvägenil väike pood. Müüb teed, kohvi, šokolaadi ja muud taolist.”
„Kas tal perekond on?” Hanna hääl kõlas pisut kummaliselt, kui ta küsimuse esitas, ja Patrik heitis talle kiire pilgu. Aga naine nägi välja nagu tavaliselt, nii et ilmselt oli Patrik seda endale ainult ette kujutanud.
„Ma tegelikult ei teagi. Peame selle välja uurima.”
Tehnik oli nüüd pildistamisega valmis ja tõmbus tagasi. Patrik astus sammu ettepoole ja Hanna tegi sedasama.
„Ole ettevaatlik, ära midagi puutu,” ütles Patrik automaatselt. Enne kui Hanna jõudis vastata, jätkas ta: „Vabanda, ma unustan kogu aeg, et sa oled uus ainult meie juures, mitte politseinikuna. Palun ole minuga kannatlik,” ütles ta kohmetult.
„Ära ole nii ülitundlik,” naeris tema uus kolleeg. „Niiii õrnake ma ka ei ole.”
Patrik hakkas samuti naerma, kergendatult. Ta polnud mõistnud, kui harjunud ta oli töötama inimestega, keda hästi tundis; inimestega, kellest ta teadis, kuidas nad töötavad. On kindlasti kasulik natuke värsket verd juurde saada. Pealegi oli ju Ernstiga võrreldes ükskõik kes teine kasudega kaup. See, et mees oli eelmisel sügisel pärast – leebelt väljendudes – omavolitsemist töölt vallandatud, see oli, jah, ei midagi muud kui ime!
„Noh, mida sa näed?” küsis Patrik ja kallutas end ettepoole, Mariti näo juurde.
„Mitte niipalju mida ma näen, vaid mida haistan.” Hanna hingas paar korda läbi nina sisse. „Siin lausa haiseb viina järele. Ta oli ilmselt silmini täis, kui teelt välja sõitis.”
„Jah, paistab kahtlemata nii,” ütles Patrik. Ta hääl kõlas pisut mõtlikult. Murelik korts laubal, kiikas ta autosse sisse. Seal polnud näha midagi tavatut. Üks kommipaber põrandal, tühi plastist kokakoolapudel, paberileht, mis näis olevat raamatust välja rebitud, ja siis tühi viinapudel, kaasreisija pool, põranda kõige kaugemas nurgas.
„Tundub, et see asi pole kuigi keeruline. Ühe auto avarii purjus juhiga.” Hanna taganes paar sammu ja näis valmistuvat ärasõiduks. Kiirabiauto oli valmis laipa minema viima ja neil polnud enam suurt midagi teha.
Patrik vaatas ohvri nägu veelgi lähemalt. Uuris hoolikalt vigastusi tema näos. Seal oli midagi, mis ei tundunud päris õige.
„Kas ma võin vere ära pühkida?” küsis ta ühelt tehnikult, kes pakkis varustust kokku.
„Jah, võib vast küll, meil on kõik dokumenteeritud. Võtke, mul on lapp.” Tehnik ulatas Patrikule valge riidetüki ja see noogutas tänuks. Ettevaatlikult, peaaegu õrnalt pühkis ta ära vere, mis oli pärit peamiselt laubahaavast. Naise silmad olid lahti ja enne uurimise jätkamist vajutas ta need nimetissõrmedega korralikult kinni. Vere all oli nägu täis haavu ja siniseid plekke. Rool oli näkku täie jõuga sisse löönud, sest auto oli vanem mudel, ilma turvapadjata.
„Kas te ei saaks veel mõned fotod teha?” küsis ta mehelt, kelle käest oli lapi saanud. Tehnik üksnes noogutas ja võttis kaamera. Kiiresti tegi ta veel mõned pildid ja vaatas siis küsivalt Patrikule otsa.
„See on kõik,” ütles Patrik ja läks eemale Hanna juurde, kes paistis olevat hämmelduses.
„Mis see oli, mida sa nägid?” küsis ta.
„Ma ei tea,” vastas Patrik ausalt. „On lihtsalt midagi, mis … ma ei tea …” Ta lõi käega. „Ah, see pole kindlasti midagi. Sõidame nüüd tagasi, et teised saaksid siin oma töö lõpetada.”
Nad istusid autosse ja sõitsid Tanumshede poole. Terve tagasitee oli auto täis kummalist vaikust. Ja selles vaikuses nõudis miski visalt Patriku tähelepanu. Ta lihtsalt ei teadnud, mis see oli.
BERTIL MELLBERGI SÜDA tundus kummaliselt kerge. Niisugune tunne oli tal vaid siis, kui ta veetis aega Simoniga, pojaga, kelle olemasolust ta polnud viisteist aastat isegi teadnud. Kahjuks ei käinud Simon tal kuigi tihti külas, aga ta ikkagi käis ja mingisugune suhe oli neil õnnestunud luua. See polnud ülevoolavalt südamlik, väliselt ei olnud see kuigi nähtav ja elas õige varjatud elu. Ent see oli olemas.
Praegune raskesti seletatav tunne oli tingitud sellest, et laupäeval oli juhtunud temaga midagi märkimisväärset. Pärast kuid kestnud nuiamist ja sundimist hea sõbra Steni poolt – või pigem ainsa sõbra, ja ehk võis tedagi nimetada pigem tuttavaks –, oli ta nõustunud temaga Munkedali tantsupeole kaasa minema. Kuigi Mellberg pidas ennast suurepäraseks tantsijaks, oli sellest palju aastaid möödas, kui ta oli sagedasti tantsusaale külastanud, ja tantsupidu maal – see tundus mingil moel nagu … tuttidega põlvikud ja polka. Aga Sten käis seal regulaarselt ja lõpuks oli tal õnnestunud Mellbergi veenda, et need tantsupeod ei pakkunud mitte ainult sedasorti muusikat, mida nende põlvkonna inimesed hindasid, vaid olid ka suurepärased jahimaad. „Nad istuvad seal reas ja lihtsalt ootavad, et nad üles nopitaks,” oli Sten seda väljendanud. Mellberg ei saanud eitada, et see kõlas hästi; naisterahvastest oli viimastel aastatel pisut puudus olnud, nii et muidugi tahtis ta pisikest väheke luhvtitada. Kuid tema skepsis tulenes sellest, et ta kujutas endale väga hästi ette, mis sorti naisterahvaid neil tantsupidudel leidus. Meeleheitel koledad vanad öökullid, kes himustasid rohkem mõnele hea pensioniga vanamehele küüned lõplikult sisse lüüa kui niisama väheke voodilinade vahel nahistada. Aga kui ta midagi oskas, siis oli see abiellumishimulistest mooridest vabanemine, oli ta arutlenud, nii et viimaks oli ta otsustanud kaasa sõita ja jahiõnne proovida. Kindluse mõttes oli ta parema ülikonna selga pannud ja piserdanud siia-sinna natuke head lõhna. Ning Sten oli läbi astunud ja nad olid enne teeleasumist üht-teist hinge alla võtnud. Sten oli taibanud neile küüdi korraldada ja seega polnud neil vaja kainuse pärast muretseda. Mitte et Mellberg muidu selle pärast liigselt muretsenud oleks, aga poleks ju tore olnud, kui ta oleks purjuspäi juhtimisega vahele jäänud. Pärast intsidenti Ernstiga hoidis juhtkond tal silma peal, mistõttu tuli korralikult käituda. Või vähemalt lasta välja paista, et ta käitub korralikult. See, mida nad ei teadnud, ei saanud neid ka murelikuks teha …
Niisiis polnud Mellbergil ettevalmistustest hoolimata suuremaid ootusi, kui ta astus avarasse saali, kus tants juba täie hooga käis. Ja tema eelarvamused leidsidki kinnitust. Ainult tema enda vanused vanamoorid, kuhu ta ka ei vaadanud. Selles oli ta laulja Uffe Lundelliga täiesti sama meelt: kes kurat tahaks keskealist, kortsus ja lõtva keha enda kõrvale voodisse, kui saadaval on nii palju prinki, kena ja noort. Mellberg oli sunnitud, tõsi küll, möönma, et Uffel oli sel rindel pisut rohkem edu kui temal endal. Tänu kogu sellele rokitähevärgile. Paganama ebaõiglane.
Ta pidi just minema joogitagavara täiendama, kui kuulis, et keegi kõnetas teda.
„Milline koht. Seisad siin ja tunned end vanana.”
„Jah, mina olen siin hoolimata sellest, et ma ei tahtnud tulla,” vastas Mellberg ja heitis pilgu naisele, kes oli tema kõrvale tulnud.
„Sama siin. Bodil vedas mind siia,” ütles naine, osutades ühele daamile, kes oli juba põrandal ja vihtus tantsida.
„Minu puhul oli see Sten,” ütles Mellberg, viidates samuti tantsupõranda poole.
„Mina olen Rose-Marie,” ütles naine ja ulatas käe.
„Bertil,” vastas Mellberg.
Samal