ütles Martin toolil kiikudes murelikult. „Aga praegusel hetkel on ilmselt parem oodata, mida ekspertiisil öelda on. Kohe, kui tehnikud ja lahkaja on asja vaadanud, saame rohkem teada. Võib-olla saavad nemad aru, miks miski tundus mõistatuslik.”
„Jah, sul on õigus,” ütles Patrik ja kratsis mõtlikult pead. „Aga … ei, sul on õigus, pole mingit mõtet spekuleerida, enne kui me pole rohkem teada saanud. Nüüd tuleb keskenduda sellele, mida me saaksime teha. Ja kahjuks tähendab see praegu, et tuleb sõita Mariti omakseid informeerima. Kas sa tead, kas tal perekond on?”
Martin kibrutas laupa. „Tal on teismeline tütar, nagu ma tean, ja ta jagab korterit ühe sõbrannaga. Taolise elukorralduse kohta on natuke sosistatud, aga ma ei tea …”
Patrik ohkas. „Me peame lihtsalt tema juurde koju sõitma ja püüdma tunnetada, kuidas asi on.”
Mõni minut hiljem koputasid nad Mariti korteri uksele. Telefoniraamatust kontrollimine oli näidanud, et ta elas korrusmajas mõnesaja meetri kaugusel politseijaoskonnast. Nii Patrik kui Martin hingasid raskelt. See siin oli kõige vihatum tööülesanne politseiniku ametis. Alles teiselt poolt ust samme kuuldes mõistsid nad, et see polnud sugugi endastmõistetav, et sellisel pärastlõunasel ajal keegi kodus on.
Ukse avanud naine teadis otsekohe, milles asi. Seda nägid Martin ja Patrik kahvatuvalgest toonist, mille tema näovärv omandas, ja viisist, kuidas õlad alistunult alla langesid.
„Asi on Maritis, eks? Midagi on juhtunud?” Naise hääl värises, kuid ta astus kõrvale, et Patrik ja Martin esikusse lasta.
„Jah, meil on kahjuks halbu uudiseid. Marit Kaspersen sattus autoavariisse. Ta … hukkus,” ütles Patrik vaikselt. Naine seisis nende ees täiesti liikumatult. Nagu oleks ta sellesse asendisse külmunud ega suudaks sundida end signaale ajust lihastesse saatma. Selle asemel oli aju hõivatud just saadud info töötlemisega.
„Kas te kohvi soovite?” ütles ta viimaks ja liikus nende vastust ära ootamata robotlike liigutustega köögi poole.
„Kas on kedagi, kellele me võiksime helistada?” küsis Martin. Naine paistis olevat šokis. Tema pruunid juuksed olid praktilises paažisoengus ja ta pani neid kogu aeg kõrva taha. Ta oli väga sale, jalas teksad ja seljas tüüpiline kootud Norra kampsun, ilusa keerulise mustri ja suurte kunstipäraste hõbepannaldega.
Kerstin raputas pead. „Ei, mul pole kedagi. Kedagi peale … Mariti. Ja Sofie muidugi. Aga tema on oma isa juures.”
„Sofie – see on Mariti tütar?” küsis Patrik ja raputas pead, kui Kerstin, olles kolme tassi kohvi valanud, tõstis küsivalt üles piimapaki.
„Jah, ta on viisteist. See nädal on Ola nädal. Ühe nädala elab ta Mariti ja minu juures, järgmise Ola juures Fjällbackas.”
„Te olite Maritiga lähedased sõbrannad?” Patrik tundis end pisut ebamugavalt viisi pärast, kuidas ta küsimuse esitas, ent ta ei teadnud, kuidas teemale läheneda. Vastust oodates võttis ta lonksu kohvi. See oli hea ja kange, täpselt nagu talle meeldis.
Kerstini sunnitud naeratus näitas, et ta teab, mida Patrik küsib. Naise silmad täitusid pisaratega, kui ta ütles: „Me olime sõbrannad neil nädalail, kui Sofie siin elas, kuid armastajad neil nädalail, kui ta oli Ola juures. Sellepärast me …” Hääl murdus ja pisarad hakkasid mööda põski alla jooksma. Ta nuttis natuke, kuid pingutas siis, et hääl jälle kontrolli alla saada, ja jätkas: „Sellepärast me eile õhtul tülitsesimegi. Sajandat korda. Marit tahtis kapis edasi olla, mina aga olin seal lämbumas ja tahtsin välja. Ta tõi põhjuseks Sofie, kuid see oli vaid ettekääne. Tema ise polnud valmis juttude ja pilkude objektiks saama. Ma püüdsin talle selgitada, et neist ei pääse ta niikuinii. Praegu räägitakse ja vaadatakse ju samuti. Ja isegi kui alguses oleks päris palju klatšitud, kui oleksime oma suhte avalikuks teinud, siis arvan mina kindlalt, et hiljem oleks see vähenenud. Kuid Marit ei julgenud seda kuulda võtta. Ta oli nii palju aastaid elanud tavalist keskmise rootslase elu: mees ja laps, maja ja puhkused haagissuvilas ning muu selline, ja selle, et ta võiks midagi tunda naiste vastu, oli ta kaugele oma salasoppidesse ära peitnud. Aga kui me kohtusime, siis langesid justkui kõik tükid oma kohale. Vähemalt nii ta seda mulle kirjeldas. Ta jõudis otsusele, mida teha: jättis Ola maha ja kolis minu juurde. Kuid ta ei julgenud siiski selle eest seista. Ja sellepärast me eile tülitsesimegi.” Kerstin küünitas salvrätikut võtma ja nuuskas häälekalt nina.
„Mis kell ta välja läks?” küsis Patrik.
„Kaheksa paiku. Veerand üheksa, arvan ma. Ma sain aru, et midagi on juhtunud. Ta poleks kunagi öö otsa ära olnud. Aga ei julge ju kohe politseisse helistama hakata. Ma mõtlesin, et ehk ta sõitis kellegi poole või oli väljas ja kõndis kogu öö ringi või … ei, ma ei tea, mida ma tegelikult mõtlesin. Kui te tulite, olin ma just hakanud haiglatesse helistama. Kui ma sealt poleks teda leidnud, oleksin teile helistanud.”
Nutust oli nina jälle vesiseks läinud ja ta pidi veel kord nuuskama. Patrik nägi, kuidas naises segunesid lein, valu ja iseendale tehtud etteheited, ning soovis, et oleks midagi, mida ta saaks öelda, mis vähemalt etteheitedki ära võtaks. Kuid selle asemel oli ta sunnitud asja vaid hullemaks tegema.
„Me …” Ta kõhkles viivu, siis köhatas ja jätkas: „Me kahtlustame, et ta oli avarii ajal tugevas alkoholijoobes. Kas tal oli … millegagi probleeme?”
Ta jõi veel lonksu kohvi ja soovis sekundiks, et ta oleks kusagil mujal, kusagil kaugel. Mitte siin, mitte selles köögis neid küsimusi esitamas ja seda leina nägemas. Kerstin vaatas talle imestunult otsa.
„Marit ei tarvitanud üldse alkoholi. Vähemalt mitte sel ajal, kui mina teda tundsin, ja seda on üle nelja aasta. Talle ei meeldinud alkoholi maitse, nagu ta ütles, ja ta ei joonud isegi siidrit.”
Patrik vaatas tähendusrikkal ilmel Martini poole. Veel üks kummaline detail, mis lisandus tollele seletamatule asjale, mida ta oli tundnud paar tundi varem avariikohal.
„Ja te olete selles täiesti kindel?” Küsimus kõlas rumalalt, sest naine oli sellele ju juba vastanud, kuid miski ei tohtinud jääda ebaselgeks.
„Jah, täiesti! Ma pole kunagi, mitte kunagi näinud teda midagi alkohoolset joomas, ei õlut, veini ega midagi muud taolist, ja kujutada ette, et ta oleks joonud ja siis rooli istunud … ei, see kõlab täiesti absurdselt. Ma ei mõista …” Kerstin vaatas segaduses kord Patriku, kord Martini poole. Selles puudus justkui igasugune mõte. Marit ei joonud, see lihtsalt oli nii.
„Kust me võiksime tema tütre leida? Kas teil on Mariti eksabikaasa aadress?” küsis Martin, võttes välja ploki ja pastaka.
„Ta elab Fjällbackas Kullenområdeti piirkonnas. Siin on täpne aadress.” Naine võttis teadetetahvlilt ühe lipiku ja ulatas Martinile. Ta tundus endiselt segaduses olevat ja saadud kummaline info oli hetkeks nutu lõpetanud.
„Ja te ei taha siis, et me kellelegi helistaksime?” küsis Patrik lauast tõustes.
„Ei. Ma … Kõige parema meelega tahaksin ma nüüd üksi olla.”
„Hästi. Aga helistage, kui midagi on.” Patrik ulatas talle oma kaardi. Vahetult enne seda, kui korteri uks tema ja Martini järel sulgus, pöördus ta tagasi vaatama. Kerstin istus ikka veel köögilaua taga. Täiesti liikumatult.
„ANNIKA! KAS UUS tüdruk on juba tulnud?” Mellberg hõikas küsimuse koridori.
„Jaa!” hõikas Annika vastu, vaevumata vastuvõtulaua tagant lahkuma.
„Kus ta siis on?” jätkus valjuhäälne vestlus Mellbergi poolt.
„Siin,” vastas üks naisehääl ja sekund hiljem ilmus koridori Hanna.
„Ah nii. Noh, kui sa pole liiga hõivatud, siis võibolla sooviksid tulla end mulle tutvustama,” ütles Mellberg hapult. „Tavaliselt on kombeks, et esimene asi, mida uuel töökohal tehakse, on see, et tullakse ja tutvustatakse end uuele ülemusele.”
„Palun väga vabandust,” ütles Hanna tõsiselt ja läks väljasirutatud käega Mellbergi poole. „Kohe, kui ma tulin, võttis