paistis köök alati olevat kodu kõige kindlam koht, kui politseinikud külla tulid.
„Millega me saame siis teile abiks olla?” Ola istus Sofie kõrvale, politseinikud võtsid istet nende vastas. Ola hakkas kohe laudlina narmaid kohendama. Sofie heitis talle ärritunud pilgu. Et ta ka ei suuda oma igavest korrastamist ja näppimist jätta, isegi nüüd mitte.
„Me …” See, kes oli tutvustanud end Patrik Hedströmina, näis kõhklevat, ja Sofiel hakkas kõhus tekkima imelik tunne. Ta oleks tahtnud käed kõrvade peale panna ja ümiseda, nagu oli teinud siis, kui oli väike ning ema ja isa tülitsesid, aga ta teadis, et seda ta teha ei saa. Ta pole enam väike.
„Meil on kahjuks kurbi uudiseid. Marit Kaspersen hukkus eile õhtul autoavariis. Me avaldame kaastunnet.” Patrik Hedström köhatas jälle, kuid ta pilk ei põigelnud kõrvale. Õõnes tunne Sofie kõhus kasvas ja ta pingutas, et äsja kuuldut mõista. See ei saanud tõsi olla! See pidi olema mingisugune viga. Ema ei saanud olla surnud. See oli lihtsalt võimatu. Nad pidid ju järgmisel nädalavahetusel Uddevallasse poodidesse sõitma. Nii olid nad otsustanud. Ainult nemad kahekesi. Selline ema ja tütre ettevõtmine, millest ema oli terve igaviku heietanud ja millele Sofie oli teeselnud vastu olemist, ise selle üle tegelikult rõõmustades. Mõtleks, kui ema ei teadnudki seda. Et ta tegelikult oli rõõmustanud. Peas surises ja ta kuulis, kuidas isa tema kõrval õhku ahmis.
„See peab olema eksitus.” Ola sõnad olid nagu Sofie mõtete kaja. „Peab olema mingi viga. Marit ei saa surnud olla!” Ta lõõtsutas, nagu oleks jooksnud.
„Kahjuks pole selles mingit kahtlust.” Patrik jäi vait, kuid jätkas siis: „Ma … ma ise tuvastasin ta. Ma tundsin ta ära, kauplusest.”
„Aga, aga …” Ola otsis sõnu, kuid need paistsid tema eest põgenevat. Sofie vaatas teda imestades. Niikaua kui ta mäletas, olid tema vanemad karvupidi koos olnud. Et tema isas oli mingisugune osa, mis veel endiselt hoolis, seda poleks ta osanud ette kujutada.
„Mis … mis juhtus?” kogeles Ola.
„Ühe auto avarii, kohe Sannäsist põhja pool.”
„Ühe auto avarii? Mis asja?” ütles Sofie. Tema käed hoidsid kramplikult lauaservast kinni. Oli tunne, et praegusel hetkel oli see ainus, mis teda reaalsuses hoidis. „Kas ta keeras mõne metskitse eest kõrvale või mida? Ja ema sõitis ju autoga umbes kaks korda aastas? Miks ta eile õhtul sõitma läks?” Ta vaatas politseinikele risti üle laua otsa ja tundis, kuidas süda rinnus kloppis. See, kuidas mehed pilgu maha lõid, näitas täie selgusega, et oli midagi, mida nad ei rääkinud. Mis see võis olla? Ta ootas vaikides vastust.
„Me usume, et asjasse oli segatud alkohol. Ta võis olla joobnuna roolis. Aga me ei tea täpselt, uurimine näitab, kas oli nii.” Patrik Hedström vaatas otse Sofiele otsa. Sofie ei uskunud oma kõrvu. Ta pööras pilgu isa poole ja siis tagasi Patrikule.
„Te teete vist nalja? See peab olema eksitus. Ema ei joonud ju tilkagi. Mitte iialgi. Ma pole teda kunagi klaasi veinigi joomas näinud. Ta oli absoluutselt alkoholi vastu. Räägi neile!” Sofie tundis meeletut lootust tõusmas. See ei saanud olla ema! Ta vaatas lootusrikkalt isa poole. See köhatas.
„Jah, see peab paika. Marit ei joonud mitte kunagi. Kogu selle aja, kui me abielus olime, ja niipalju kui ma tean, siis ka mitte pärast seda.”
Sofie otsis tema pilku, et leida kinnitust sellele, et isa tunneb sama lootust, mis temagi, kuid isa vältis tema pilku. Ta ütles seda, mida tütar ootas; seda, mis Sofie silmis kinnitas, et kogu asi peab olema eksitus, kuid ometi tundus miski olevat … valesti. Ent ta raputas selle tunde endalt maha ning pöördus Patriku ja Martini poole.
„Kas kuulete, te olete ilmselt eksinud. See ei saa olla ema! Kas te Kerstini käest olete kontrollinud – võib-olla on ta kodus?”
Politseinikud vahetasid pilke. Punapäine võttis sõna. „Me käisime Kerstini pool. Arvatavasti oli neil Maritiga eile õhtul mingisugune tüli. Su ema tormas välja ja võttis autovõtmed kaasa. Pärast seda teda enam ei nähtud. Ja …” Martin vaatas oma kolleegi poole.
„Ja ma olen täiesti kindel, et see on Marit,” täiendas teda Patrik. „Ma olen teda palju kordi näinud, muuhulgas kaupluses, ja ma tundsin ta otsekohe ära. Seevastu ei tea me ju, kas ta tegelikult oli midagi joonud. Meile jäi niisugune mulje ainult seetõttu, et auto juhiistmel oli tunda alkoholi lõhna. Kuid täpselt me ei tea. Nii et pole võimatu, et sellele on mõni teine seletus ja teil on õigus. Kuid pole kahtlust, et see on sinu ema. Mul on kahju.”
Ebamugav tunne oli kõhus tagasi. See kasvas ja kasvas, kuni sundis sapi üles kurku tõusma. Nüüd tulid ka pisarad. Ta tundis õlal isa kätt, kuid raputas selle ägedasti maha. Nende vahel oli aastaid tülitsemist. Kõik tülid, nii enne kui ka pärast vanemate lahkuminekut, kogu õelutsemine, tagarääkimine ja vihkamine. Kõik see kogunes üheksainsaks kõvaks punktiks keset leina. Ta ei jaksanud enam kuulata. Kolm paari silmi seljal, põgenes ta uksest välja.
KÖÖGIAKNA TAGANT KOSTSID kaks rõõmsat häält. Naerupahvakuid summutas välisuks, kuni see avanes ja naer levis majja. Erica ei uskunud oma kõrvu. Anna naeratas, mitte sedasi sunnitult ja kohusetundlikult, nagu ta oli mõnikord laste ees teinud, püüdes neid rahustada, vaid ehedalt, kõrvuni ulatuva naeratusega. Tema ja Dan vestlesid omavahel ülemeelikult ja neil olid kiirest jalutamisest ilusas kevadilmas põsed punaseks läinud.
„Tere, kas teil oli tore?” küsis Erica ettevaatlikult ja pani kohvimasina tööle.
„Jah, väga tore,” ütles Anna Danile naeratades. „Imehea oli natuke jalgu sirutada. Me kõndisime Bräckeni ja tagasi. Ilm oli kohutavalt ilus ja puudele on hakanud natuke pungasid tulema ja …” Ta oli sunnitud hinge tõmbama, sest oli pärast kiiret jalutuskäiku ikka veel hingetu.
„Ja meil oli lihtsalt pööraselt vahva,” täiendas Dan ja võttis jope seljast. „Noo, kas kohvi ka antakse või hoiad sa seda mõnede teiste külaliste jaoks?”
„Ära mängi lolli, ma mõtlesin, et võiksime kõik kolmekesi tassikese juua. Kui sa … jaksad,” ütles Erica Anna poole vaadates. Tundus endiselt, nagu käiks ta õega rääkides väga õhukesel jääl ja kardaks torgata auku sellesse rõõmumulli, milles Anna nüüd viibis.
„Jah, ma pole tegelikult ennast ammu nii reipana tundnud,” ütles Anna ja istus köögilaua taha. Ta võttis Erica ulatatud tassi, valas kohvi peale natuke piima ja soojendas siis tassi ümber käsi. „See oli täpselt see, mida doktor ette kirjutas,” ütles ta ja põskede puna pani ta näo särama. Miski võpatas Erica südames, Annat naeratamas nähes. Sellest oli nii palju aega möödas, kui ta teda sellisena oli näinud. Nii palju aega oli sellest, kui Annal oli silmis midagi muud kui see nukker, puruks löödud pilk. Ta vaatas Danile tänulikult otsa. Ta polnud täiesti kindel, et teeb õigesti, kui palub Danil läbi astuda ja Annaga rääkida, ent tal oli olnud vargne lootus, et kui keegi üldse Annani jõuab, siis on see Dan. Erica oli mitu kuud üritanud, kuid lõpuks taibanud, et tema ei saa olla see, kes õe puntrad lahti harutab.
„Dan küsis, kuidas pulmaplaanid edenevad, kuid mina olin sunnitud tunnistama, et ma ei tea. Sa oled ilmselt rääkinud, aga mina pole kahjuks olnud kuigi vastuvõtlik. Kui kaugel te siis sellega olete? Kas kõik on tellitud ja valmis?” Anna võttis lonksu kohvi ja vaatas huvitatult Erica poole.
Korraga nägi ta nii noor ja rikkumata välja. Nagu enne Lucasega kohtumist. Erica sundis kohe mõtted sellelt teemalt eemale. Tal polnud mingit himu rikkuda praegust hetke selle värdja peale mõtlemisega.
„Mnjah, neis asjus, kus on vaja broneerimist, oleme tempos püsinud. Kirikuga on korras, Stora Hotelletile oleme käsiraha ära maksnud ja … noh, see ongi enam-vähem kõik, mis on tehtud.”
„Aga kallis Erica, pulmadeni on ainult kuus nädalat! Millist kleiti sa tahad? Mis lapsed selga panevad? Millist pruudikimpu sa soovid? Kas te Stora Hotelletiga menüüst olete rääkinud? Külalistele toad broneerinud? Istekohtade paigutus lauas – kas see on valmis?”
Erica naeris ja tõstis tõrjuvalt käe. Maja jälgis neid rõõmsalt oma toolist, teadmata, kust see naer äkki tuli.
„Rahu,