„Aga Pedersen ei leidnud mingit selgitust vigastustele suus ja suu ümber, nii et minu arvates oleks põhjust seda natuke lähemalt vaadata. Võib-olla on see tavaline roolijoodiku juhtum, aga võib-olla mitte. Mis sina arvad?”
Martin mõtles hetke. „Noh, sul oli selle kohta juba algusest peale midagi vastu väita. Arvad, et saad selle mõtte Mellbergi juures läbi suruda?”
Patrik ainult vaatas talle otsa ja Martin hakkas naerma.
„Kõik sõltub sellest, kuidas asja esitada, kas pole?”
„Aga muidugi, kõik sõltub sellest, kuidas asja esitada.” Patrik naeris samuti ja tõusis püsti. Siis muutus ta jälle tõsiseks.
„Arvad sa, et ma teen vea? Võib-olla teen ma sääsest elevandi? Pedersen ei leidnud tegelikult midagi konkreetset, mis oleks viidanud, et see polnud õnnetusjuhtum. Kuid samal ajal on selles,” ta lehvitas faksiga saadud lahanguprotokolli, „samal ajal on selles siin midagi, mis paneb kellukese helisema, aga ma ei oska eladeski …” Ta tõmbas käega läbi juuste ja sasis neid.
„Nüüd teeme nii,” ütles Martin, „et hakkame ringi käima ja küsimusi esitama, et natuke rohkem üksikasju teada saada. Siis näeme, kuhu see viib. Võib-olla aitab see sul aru saada, mis sulle kärbseid pähe ajab.”
„Jah, sul on õigus,” ütles Patrik. „Tead, ma räägin kõigepealt Mellbergiga, aga äkki pärast seda sõidame Mariti elukaaslase poole ja vestleme natuke temaga?”
„Kõlab hästi,” ütles Martin ja seadis end jälle oma pooleli jäänud raporteid kirjutama. „Tule lihtsalt siit läbi, kui valmis saad.”
„Hästi.” Patrik oli juba uksest välja minemas, kui Martin teda peatas.
„Kuule …” ütles ta kõheldes. „Ma olen juba tükk aega tahtnud küsida, kuidas sul nüüd kodus asjad on? Naiseõega ja nii edasi.”
Patrik naeratas lävel seistes. „Meil hakkab tegelikult lootus tekkima. Paistab, et Anna on hakanud oma sügavast august välja ronima. Paljuski tänu Danile.”
„Danile?” ütles Martin üllatunult. „Erica Danile?”
„Excuse me, mis Erica Danile? Ta on nüüd meie Dan, kui tohib paluda.”
„Jajah,” naeris Martin. „Teie Dan. Aga mis temal asjaga pistmist on?”
„Noh, Ericale tuli esmaspäeval geniaalne mõte paluda tal läbi astuda ja Annaga rääkida. Ja see õnnestuski. Nad on kohtunud, teinud pikki jalutuskäike ja rääkinud, ning tuleb välja, et just seda ongi Annal vaja olnud. Ta on paari päevaga täiesti teiseks inimeseks muutunud. Lapsed on üliõnnelikud.”
„Nii tore,” ütles Martin soojalt.
„Jah, see on megatore,” ütles Patrik ja lõi siis peoga vastu uksepiita. „Aga ma lähen siis nüüd Mellbergi juurde, et see asi tehtud saaks. Pärastpoole võime veel juttu ajada.”
„Okei,” ütles Martin ja tegi uue katse raportite kallale asuda. See oli teine ametiga kaasnev ülesanne, millest ta oleks meelsasti tahtnud vabaneda.
PÄEVAD OLID MÖÖDUNUD teosammul. Oli tunne, nagu reede koos kokkusaamise ja õhtusöögiga ei jõuaks kunagi kätte. Tegelikult oli see küll kohtamine. Tundus kummaline tema vanuses taolistes terminites mõelda. Aga vähemalt õhtusöök tuleb küll. Rose-Mariele helistades polnud tal kindlat plaani, mistõttu ta oli ise äärmiselt üllatunud, kui kuulis end tegevat ettepanekut õhtusöögiks Gestgifverieti restoranis. Veelgi suurema üllatuse osaliseks pidi saama tema rahakott. Mellberg lihtsalt ei suutnud mõista, mis temaga toimub. Esiteks poleks talle ealeski pidanud pähe tulema mõte sedavõrd kallisse kohta nagu Tanumi Gestgifveriet sööma minna, ja tagatipuks veel see, et ta oli valmis kahe eest maksma – ei, see polnud küll üldse tema moodi. Ometi oli ta sellest üllatavalt vähe häiritud. Kui päris aus olla, siis ootas ta seda pikisilmi: paluda Rose-Marie tõeliselt heale õhtusöögile ja näha küünlavalguses naise nägu üle hõrkude roogadega kaetud laua.
Mellberg raputas hämmeldunult pead, nii et pesaks seatud juuksed vajusid kõrva peale. Ta ei suutnud tõepoolest iseennast mõista. Ehk on ta haige? Ta keerutas juuksed pealaele tagasi ja katsus käega otsaesist. Aga ei, see oli jahe ega vihjanud millegagi palavikule. Kuid murelikuks see tegi, enesetunne oli lihtsalt iseäralik. Võib-olla oleks abi väikesest magusast suutäiest?
Käsi oli juba teel alumises sahtlis olevate kookosepallide poole, kui ukselt kostis koputus.
„Jah?” ütles ta ärritunult.
Kabinetti astus Patrik. „Vabanda, kas ma segan?”
„Oh ei,” ütles Mellberg endamisi ohates ning heitis viimase igatseva pilgu alumise sahtli poole. „Tule sisse.” Ta ootas, kuni Patrik istet võttis. Nagu tavaliselt, tundis Mellberg, et tal on selle tema silmis väga noore komissari suhtes vastuolulised tunded. Seda, et Patrik de facto hakkas lähenema neljakümnele, oli ta otsustanud mitte tähele panna. Patriku plusspoolel seisis, et ta oli tegutsenud viimaste aastate mõrvajuurdluste ajal väga otsusekindlalt. Mehe suurepärane töö oli andnud Mellbergile mitmete meetrite pikkusi veerge ajakirjanduse lehekülgedel. Miinuspoolel oli aga see, et Mellbergil tekkis alati tunne, nagu peaks Patrik ennast temast paremaks. Seda ei öeldud küll kunagi lausa välja – Patrik käitus tema suhtes austusega, mida alluvalt oodati –, see oli pigem tunne. Aga noh, senikaua kui Hedström oma tööd nii hästi teeb, et Mellberg paistab meedias asjatundliku juhina, mida ta ka on, polnud tal tarvis sellest välja teha. Kuid ta hoidis mehel silma peal.
„Meile teatati esmaspäeval ühest autoavariist.”
„Jah?” ütles Mellberg tüdinult. Autoavariid kuulusid igapäevase töö juurde.
„Aga … paistab, et seal on mõningaid ebaselgusi.”
„Ebaselgusi?” Nüüd oli Mellbergis ärganud huvi.
„Jah,” ütles Patrik ja vaatas paberitesse, täpselt nagu enne Martini juureski. „Ohvril on teatavaid vigastusi, mida ei saa pidada avarii juurde kuuluvaiks. Lisaks oli ta surnud juba enne avarii toimumist. Alkoholimürgistus. Tal oli veres 6,1 promilli.”
„6,1 – nalja teed või?”
„Kahjuks mitte.”
„Ja vigastused? Milles need seisnevad?” Mellberg kallutas end ettepoole.
Patrik kõhkles. „Tal on vigastused suus ja suu ümber.”
„Suu ümber,” ütles Mellberg skeptiliselt.
„Jah,” ütles Patrik kaitsesse asudes. „Ma tean, et seda pole just palju, aga arvestades seda, et ta kõigi sõnul ei tarvitanud üldse alkoholi ja samas oli tal vere alkoholisisaldus nii kohutavalt kõrge, tundub asi kahtlane.”
„Kahtlane? Kas sa nõuad, et me peaksime alustama juurdlust põhjusel, et sinu arust tundub asi kahtlane?” Mellberg kergitas Patrikut silmitsedes kulme. Talle see asi eriti ei meeldinud. See tundus liiga ebamäärane. Teisalt aga olid Patriku mõttevälgatused varem õigeteks osutunud, nii et võib-olla tuleks lasta tal edasi tegutseda. Ta mõtles natuke aega järele ja Patrik jälgis teda pingsalt.
„Okei,” ütles ta siis. „Tegele sellega mõned tunnid. Kui te – ma oletan, et sa vead Molini endaga kaasa – leiate midagi, mis viitab, et miski pole õige, siis uurime edasi. Aga kui te kohe midagi kõlblikku ei leia, siis ma tahan, et te selle peale rohkem aega ei raiskaks. Kas see sobib?”
„Sobib küll,” ütles Patrik ilmse kergendusega.
„Nojah, eks mine siis tööd tegema,” ütles Mellberg parema käega lehvitades. Vasak käsi oli juba teel sahtli poole.
SOFIE ASTUS ETTEVAATLIKULT uksest sisse. „Halloo! Kerstin … oled sa kodus?”
Korteris oli kõik vaikne. Ta oli kontrollinud, töö juures Extra Filmis Kerstinit polnud, ta oli võtnud haiguslehe. Polnud ka ime. Asjaolusid arvesse võttes oli Sofie ise samuti koolist puudunud. Aga kus ta siis võiks olla? Sofie käis korteris ringi. Nutt tuli suure lainena, ta laskis seljakoti