Erica. „Ma pole … jõudnud,” ütles ta.
Anna muutus korraga tõsiseks. „Sa pole jõudnud, sest oled pidanud tegelema kolme lapsega. Vabanda, Erica, sul pole ilmselt viimastel kuudel kerge olnud. Soovin, et ma …” Ta jättis lause lõpetamata ja Erica nägi, et õe silmadesse olid hakanud kogunema pisarad.
„Tsss, kõik on hästi. Adrian ja Emma on olnud inglid ja päeviti on nad ju lasteaias, nii et see pole nii väga raske olnud. Aga oma emast on nad puudust tundnud,” ütles ta.
Anna naeratas kurvalt. Dan flirtis Majaga ja püüdis vestlusest kõrvale jääda. See siin oli Erica ja Anna vaheline asi.
„Lasteaed, appi!” Erica lendas toolilt püsti ja vaatas suurt köögikella. „Ma olen kohutavalt hilinenud, pean neile järele minema, kasvataja Ewa läheb hulluks, kui ma kähku ei tee.”
„Täna lähen mina neile järele,” ütles Anna ja tõusis. „Anna mulle autovõtmed, ma sõidan sinna.”
„Oled sa kindel?” küsis Erica, õele otsa vaadates.
„Jah, olen kindel. Sa oled neil iga päev järel käinud, täna sõidan mina.”
„Nad rõõmustavad väga,” ütles Erica ja istus tagasi köögilaua äärde.
„Jah, kindlasti,” ütles Anna naeratades ja võttis laualt võtmed. Esikus pööras ta ringi.
„Dan … aitäh. Mul oli seda vaja. Oli nii hea end tühjaks rääkida.”
„Ah, see oli lihtsalt lahe,” ütles Dan. „Me võime ju homme ka jalutuskäigu teha, kui ilm lubab. Ma olen tööl kella kolmveerand kolmeni. Kuidas oleks homme tunniajalise jalutuskäiguga, enne kui on aeg lastele järele minna?”
„Kõlab hästi! Aga nüüd pean ma kiirustama. Muidu läheb Ewa hulluks, või mida sa ütlesidki …” Veel viimane naeratus ja seejärel kadus Anna uksest välja.
Erica pöördus Dani poole.
„Mida paganat te seal jalutuskäigul tegite? Tõmbasite koos hašišit või?”
Dan naeris. „Ei, ei midagi taolist. Annal oli lihtsalt vaja kellegagi rääkida ja tundus, nagu oleks tal kuidagiviisi kork pealt ära tulnud. Kui ta juba rääkima hakkas, polnud teda enam võimalik peatada.”
„Mina olen püüdnud temaga mitu kuud rääkida,” ütles Erica ega saanud sinna midagi parata, et tundis end pisut haavunult.
„Sa tead ju küll, kuidas teie kahega on, Erica,” ütles Dan rahulikult. „Teil on omavahel palju vanu lahendamata jamasid, nii et Annal pole võib-olla kuigi kerge sinuga rääkida. Te olete liiga lähedased, nii heas kui kurjas. Aga kui me väljas kõndimas olime, ütles ta, et on ääretult tänulik, et te Patrikuga teda niivõrd palju olete aidanud, ja ennekõike selle eest, et te olete lastega nii fantastilised olnud.”
„Kas ta tõesti ütles seda?” küsis Erica ja kuulis ise ka, kuivõrd kiitusenäljaselt see kõlas. Ta oli nii harjunud Anna eest hoolitsema ja tegi seda meelsasti, aga ükskõik kui isekas see ka ei paistnud, tahtis ta ometi, et Anna seda mõistaks ja hindaks.
„Ütles jah,” vastas Dan ja pani käe Erica käele. See tundus mõnus ja kodune.
„Aga see pulmaasi kõlas pisut murettekitavalt,” jätkas Dan. „Kas te jõuate selle asja kuue nädalaga kokku traageldada? Sa võid ju öelda, kui sul millegagi abi vaja on.” Ta tegi Majale lõbusaid grimasse ja tüdruk naeris, nii et hing kinni.
„Mida sa siis teeksid?” turtsatas Erica ja valas neile veel natuke kohvi. „Valiksid mulle pruutkleidi või?”
Dan naeris. „No see oleks kindlasti ilus. Aga ma võiksin näiteks enda juures mõned voodikohad teie külaliste käsutusse anda, kui vaja peaks olema. Mul on palju ruumi.” Ta muutus järsku tõsiseks ja Erica teadis väga hästi, millele Dan mõtles.
„Kuule, küll see laheneb,” ütles ta. „Läheb paremaks.”
„Arvad või?” ütles mees mornilt ja rüüpas kohvi. „Kurat seda teab. Ma igatsen neid nii kohutavalt, et on tunne, nagu ma läheksin katki.”
„On need lapsed, keda sa igatsed, või Pernilla ja lapsed?”
„Ma ei tea. Mõlemad. Ma olen, tõsi küll, sellega leppinud, et Pernilla on eluga edasi läinud. Aga ma suren sisimas sellest, et ei näe tüdrukuid iga päev. Ei saa olla juures, kui nad ärkavad, kooli lähevad, ei saa koos nendega õhtusööki süüa ega kuulata, kuidas neil päev läks. Kõike seda. Selle asemel istun ma üle nädala tühjusest kõmisevas majas. Tahtsin ju selle alles hoida, et nad ka oma lapsepõlvekodu ei kaotaks, aga nüüd ma ei tea, kas mul jätkub selleks raha. Arvatavasti pean maja poole aasta jooksul maha müüma.”
„Ma mõistan. Been there, done that,” ütles Erica, viidates sellele, kui lähedal oli olnud võimalus, et Lucasel oleks õnnestunud maha müüa see maja, kus nad praegu istusid, tema ja Anna lapsepõlvekodu.
„Ma lihtsalt ei tea, mida ma oma eluga peale hakkan,” ütles Dan ja lükkas käed läbi oma lühikeste heledate juuste.
„Mis naljahambad need siin siis istuvad?” Neid katkestas Patriku hääl välisukselt.
„Me räägime sellest, mida Dan majaga teeb,” ütles Erica ja tõusis, et minna oma tulevasele mehele musi andma. Ka Maja oli märganud, et tema elu kõige tähtsam mees oli uksest sisse astunud, ja vehkis meeletult kätega, et teda sülle võetaks.
Dan vaatas teda ja laiutas teatraalselt käsi. „Mis nüüd siis on? Ma mõtlesin, et meil sinuga on midagi! Ja siis kukud sa silmi tegema esimesele ettejuhtuvale mehele, kes uksest sisse tuleb! Jah, tänapäeva noorus. Nad ei tunne kvaliteeti ära, kui seda näevad.”
„Terekest, Dan,” ütles Patrik ja patsutas teda naerdes õlale. Seejärel tõstis ta Maja üles. „Jah, selle tüdruku puhul on küll issi edetabelis esikohal,” ütles ta, andis Majale musi ja sügas oma habemetüükaga tütre lõuaalust, mis pani tüdruku karjuma, samavõrd hirmust kui vaimustusest.
„Muide, Erica, kas sa ei peaks lapsi lasteaiast ära tooma?” küsis ta.
Erica tegi demonstratiivse pausi. Seejärel ütles laia naeratusega: „Anna toob nad ära.”
„Mida? Anna toob nad ära?” Patrik nägi välja jahmunud, ent samas ka rõõmus.
„See kangelane siin viis Anna jalutama ja siis nad suitsetasid kahekesi natuke hašišit, nii et …”
„Seda me küll ei teinud, lõpeta nüüd!” naeris Dan ja pöördus Patriku poole. „Asi oli nii. Erica helistas ja küsis, kas ma ei võiks teha proovi Anna korraks välja viia, et teda väheke elule äratada. Ja Anna tuligi kaasa ja me tegime äärmiselt meeldiva pika jalutuskäigu. Paistis, et väike väljas käimine tegi talle palju head.”
„Jah, võiks öelda küll,” ütles Erica Dani juukseid sasides. „Mis sa arvad, kas tahad veel natukeseks imetlusesärasse jääda, meiega koos õhtust sööma?”
„Oleneb. Mida pakutakse?”
„Issand, kui ärahellitatud sa oled,” naeris Erica. „Aga noh, laseme siis tulla. Pakutakse pajarooga kana ja avokaadoga ja sinna kõrvale jasmiiniriisi.”
„Olgu, heaks kiidetud.”
„Kena kuulda, et me vastame sinu kõrgele standardile, mister gourmet.”
„Jah, eks siis ole näha, kui ma olen maitsta saanud.”
„Äh, lõpeta,” ütles Erica ja tõusis, et hakata süüa tegema.
Tal oli sisimas soe tunne. See oli olnud hea päev. Tõeliselt hea. Ta keeras ringi, et küsida Patrikult, kuidas temal oli läinud.
Hea oli halva üles kaalunud. Või kas oli? Mõnikord öösiti, kui ta luupainajate käes vähkres, polnud ta nii kindel. Aga sedasi päevavalgel oli ta täiesti kindel, et hea oli olnud ülekaalus. Halb oli tunda vaid sügavates soppides varitsevate varjudena, mis ei julgenud oma koledaid lõustu näidata. Ja ta tahtis,