jäämata.
Õde oli vaadanud neid kadeduseta. Ta oli teadnud, et nägi midagi ainukordset. Midagi, millega polnud mõtet võistelda. Ja nad arvasid tema endi hulka. Mähkisid ta oma armastusse, lasksid tal samuti sellest osa saada. Polnud põhjust kadedust tunda. Vähestele oli antud niisugusest armastusest osa saada.
Sellepärast, et naine armastas neid nii lõpmatult, oligi ta nende maailma piiranud. Ja nad lasksid end tänulikult piirata. Milleks neile keegi teine? Miks pidi nad tõuklema kõige jubedaga, mis nende teada seal väljas oli. Mis naise sõnul seal väljas oli. Tema poleks seal väljas hakkama saanud. Naine ütles seda. Tema oli Murelind. Kaotas pidevalt asju, ajas neid ümber, asjad läksid tal katki. Kui naine oleks nad väljaspool asuvasse maailma lasknud, oleks koledaid asju juhtunud. Murelinnud ei saanud seal hakkama. Kuid ta ütles seda alati nii armastavalt. „Mu Murelind,” ütles ta. „Mu Murelind.”
Tema armastusest talle piisas. Ja sellest piisas ka tema õele. Vähemalt enamasti.
KOGU SEE PROJEKT sakkis. Jonna tõstis osavõtmatult kaupu lindile, et saaks koode lugeda. „Suur vend” oli sellega võrreldes olnud ju puhas rokifestival. See siin sakkis! Ehkki ta ei saanud tegelikult kurta. Ta oli ju näinud varasemaid hooaegu, mistõttu ta teadis, et nad hakkavad nii elama kui ka töötama selles urkas, kuhu nad satuvad. Aga mingi kuradi ICA-kaupluse kassas istuda! Sellega polnud ta tõesti arvestanud. Ainus lohutus oli, et ka Barbie oli siia maandunud. Ta istus Jonna taga asuvas kassas, silikoonrinnad punase põlle sisse pitsitatud, ja kogu hommikupooliku oli Jonna tema lolli loba kuulnud. Ta oli pidanud kuulama, kuidas kõik, alates peenikese häälega pubekatest kuni liiderliku häälega vastikute vanameesteni olid püüdnud Barbiega jutuotsa peale saada. Kas nad siis ei mõistnud, et Barbie-sugustega ei räägita, neile pakutakse ainult üüratutes kogustes alkoholi, ja siis täie tambiga edasi. Idioodid.
„Oh, kui kena on teid teles näha. Ja meie väikest maakohta muidugi. Ma poleks kunagi osanud ette kujutada, et meie siin Tanumshedes saame kogu riigis tuntuks.” Nõme väike tädike seisis eputades kassa ees ja naeratas aeg-ajalt vaimustatult lakke kinnitatud kaamera poole. Ta oli nii loll, et ei taibanud, et see oli äärmiselt efektiivne viis, kuidas täiesti kindlalt mitte ühtegi saatelõiku sattuda. Pilgud otse kaamerasse olid absoluutne no-no.
„Kolmsada viiskümmend ja viiskümmend senti,” ütles Jonna tädikesele ainiti otsa vaadates tüdinult.
„Ahah, ah soo, jah, kaart on siin,” ütles telehimur tädike ja tõmbas VISA-kaardi läbi kaardilugeja. „Oih, aga nüüd on vaja koodi varjata,” sädistas ta.
Jonna ohkas. Ta mõtles, kas ta pääseks, kui hakkaks juba praegu poppi tegema. Tülid personalijuhiga ja muu taoline olid asjad, mida produtsendid tavaliselt armastasid, aga ehk oli veel liiga vara sellega juba praegu alustada. Kõigepealt tuleb ilmselt paar nädalat hambad risti pigistada, seejärel oli tavaliselt vaba voli hakata oma jonni ajama.
Ta mõtles, kas ema ja isa istuvad esmaspäeval teleri ees. Arvatavasti mitte. Sääraste lihtlabaste tegevuste jaoks nagu telerivaatamine polnud neil kunagi aega. Nad olid arstid ja sellepärast oli nende aeg pisut kallim kui kõigi teiste oma. Selle aja, mis oleks kulunud „Robinsonide” vaatamise või isegi temaga suhtlemise peale, võis kasutada hoopis südame pärgarterite šunteerimiseks või neerusiirdamiseks. Jonna oli lihtsalt isekas, kui seda ei mõistnud. Isa oli ta isegi haiglasse kaasa võtnud, et ta saaks ühe kümneaastase lapse südameoperatsiooni juures olla. Ta tahab, et Jonna mõistaks, miks nende töö nii tähtis on, oli ta öelnud. Miks nad ei saa temaga nii palju aega veeta, kui tahaksid. Neil emaga oli anne, anne teisi inimesi aidata, ja nad olid kohustatud seda kasutama, nii palju kui võimalik.
Mihuke jura. Milleks endale lapsed muretseda, kui nende jaoks aega pole? Oleks võinud siis lapsesaamise peale kõige täiega sülitada, et saaks kakskümmend neli tundi ööpäevas käsi kellegi rinnakorvi sisse toppida.
Järgmisel päeval pärast külaskäiku haiglasse oli ta hakanud ennast lõikuma. See oli nii mõnus. Juba esimese lõikega, mille nuga tema nahka tegi, oli ta tundnud, kuidas ängistus järele annab. Oli tunne, nagu oleks ängistus käehaava kaudu välja voolanud. Kadunud koos aeglaselt välja nõrguva punase ja sooja verega. Talle meeldis verd näha. Ta armastas tunnet, kuidas nuga või žilett või kirjaklamber või ükskõik mis kuradi käeulatuses olev asi temast ängistuse, mis muidu võinuks kõvasti rinda kinni jääda, välja lõikas.
Ta avastas ka, et see oli ainus kord, kui nad teda märkasid. Veri pani neid pilku tema poole pöörama, teda nägema. Aga laks oli olnud iga järgmine kord nõrgem. Iga haava, iga armiga jäi mõju ängistusele väiksemaks. Ja selle asemel, et vaadata teda murelikult nagu alguses, vaatasid nad nüüd teda ainult resigneerunult. Nad olid temast lahti lasknud. Otsustanud selle asemel päästa need, keda nad suutsid päästa. Katkise südamega, sooltevähiga, tegevuse lõpetanud ja väljavahetamist nõudva sisikonnaga inimesed. Temal polnud midagi taolist välja käia. Temal oli katki hing ja seda ei saanud skalpelli abil korda teha. Ja nii nad olid loobunud üritamast.
Nüüd on ainus võimalik armastus see, mis tuleb kaamerate kaudu inimeste käest, kes õhtu õhtu järel teleri ees istuma ja teda vaatama hakkavad. Näevad teda.
Ta kuulis selja tagant, kuidas üks kutt küsis Barbielt, kas ta võiks natuke silikooni katsuda. Publikule see meeldib. Jonna tõmbas meelega käised pisut kõrgemale, et armid välja paistaksid. See oli ainus, mis tal oli vastu panna.
„KUULE, MARTIN, KAS ma võiks korraks sisse tulla? Me peaksime ühest asjast rääkima.”
„Muidugi, tule sisse, ma lõpetan siin ainult mõningaid raporteid.” Martin viipas Patriku sisse.
„Milles asi? Sa paistad pisut murelik.”
„Noh, ma ei tea õieti, mida sellest arvata. Hommikupoolikul tuli Marit Kasperseni lahanguprotokoll ja seal ongi midagi, mis näib imelik.”
„Mis nimelt?” Martin kallutas end huvitatult ettepoole. Talle meenus, et Patrik oli pomisenud midagi sellesuunalist juba avariipäeval, kuid ausalt öeldes oli ta hiljem selle unustanud ja ka Patrik polnud seda sestsaadik maininud.
„Noh, Pedersen oli kõik kirja pannud, mis ta leidis, ja ma olen temaga ka telefoni teel vestelnud, aga me ei saanud sellest ikkagi päris hästi aru.”
„Räägi.” Martini uudishimu kasvas iga sekundiga.
„Esiteks ei surnud Marit avariis. Ta oli juba enne surnud.”
„Mida? Mis moodi siis? Millest? Südamerabandus või midagi taolist?”
„Ei, mitte päris.” Patrik kratsis protokolli uurides pead. „Ta suri alkoholimürgistusse. Veres oli 6,1 promilli.”
„Nalja teed või? 6,1 promilli, kurat võtaks, see tapaks ju hobuse!”
„Jah, täpselt. Pederseni arvates pidi ta ära jooma koguse, mis vastab pudelitäiele viinale. Üsna lühikese aja jooksul.”
„Ja tema lähedased ütlevad, et ta ei joonud üldse.”
„Just. Tal polnud alkoholi kuritarvitamise tunnuseid, mis arvatavasti tähendab, et tema organismis polnud välja kujunenud alkoholitaluvust. Seetõttu pidi ta Pederseni arvates küllalt kiiresti reageerima.”
„Nii et ta tõmbas mingil põhjusel endal nina korralikult täis. See on kahtlemata traagiline, aga kahjuks seda juhtub,” ütles Martin, olles Patriku ilmse mure pärast segadusse aetud.
„Jah, nii see paistab. Aga Pedersen leidis ühe asja, mis teeb kõik pisut keerulisemaks.” Patrik tõstis jala üle teise ja uuris protokolli, otsides õiget kohta. „Siin see ongi. Püüan tõlkida võhikute keelde, Pedersen kirjutab ju alati nii pagana keeruliselt. Niisiis, Maritil oli imelik sinine plekk suu ümber. Oli ka teatud vigastusemärke suus ja neelus.”
„Ja mida sa sellega öelda tahad?”
„Ma ei tea.” Patrik ohkas. „Sellest ei piisa, et Pedersen saaks midagi täie kindlusega öelda. Ta ei saa öelda täiesti kindlalt, et Marit ei kallanud endale autos pudelitäit sisse, ei surnud alkoholist ega sõitnud siis teelt välja.”
„Kuid