Camilla Lackberg

Murelind


Скачать книгу

Ajamullis. Ei mingit vastutust, ei mingeid nõudmisi peale selle, et olemas olla, reageerida. Ei mingit rügamist kusagil tõeliselt igavas töökohas, et mingi neetult igava korteri üüri jaoks raha kokku saada. Ei mingit argipäeva, mis varastaks tema elust ühe päeva teise järel, ilma et juhtuks midagi erilist. Ei mingit pettumust, et ta ei suuda selle vääriline olla, mida temalt oodatakse. Selle eest ta kõige rohkem põgeneski. Pettumuse eest, mida ta pidevalt nägi oma vanemate silmades. Nad oli talle nii suuri lootusi pannud. Haridus, haridus, haridus. Seda mantrat oli ta pidanud kuulma kogu oma kasvamise aja. „Mehmet, sa pead hariduse saama. Sa pead siin kenal maal oma võimalusi kasutama. Rootsis saavad kõik õppida. Sa pead õppima.” Isa oli seda ikka ja jälle korrutanud, sellest peale, kui ta väike oli. Ja ta oli üritanud. Tõesti oli. Kuid tal polnud õppimiseks pead. Tähed ja numbrid ei tahtnud sinna pidama jääda. Aga temast pidi saama arst. Või insener. Või halvemal juhul haritud majandusmees. Tema vanemad olid täielikult selleks valmis. Sest Rootsis oli tal ju võimalus. Teatavas mõttes oli see neil õnnestunud. Mehmeti neli vanemat õde olidki õppinud neid kolme eriala. Kaks olid arstid, üks insener ja üks majandusteadlane. Ent tema oli pesamuna, kellest oli kuidagi saanud perekonna must lammas. Ja ei „Farm” ega „Fucking Tanum” polnud perekonnas mingil moel tema aktsiaid tõstnud. Ega ta seda uskunudki. Televiisoris enda täis joomine polnud asi, mida oleks saanud võrrelda arstiks olemisega.

      „Näita pigi-baguette’i, näita pigi-baguette’i,” jätkas Uffe ja püüdis oma itsitavat puberteetikutest publikut kaasa tõmmata. Mehmet tundis, kuidas ärritus hakkab varsti üle keema. Ta jättis oma tegemised pooleli ja läks Uffe suunas.

      „Lõpeta nüüd, Uffe.”

      Simon tuli pagaritöökoja siseruumidest, käes suur plaaditäis värskelt küpsetatud saiu. Uffe vaatas trotslikult tema poole ja kaalus, kas ta peaks kuuletuma või mitte. Simon ulatas plaadi tema poole. „Võta. Paku parem tüdrukutele natuke värskelt küpsetatud saiu.”

      Uffe oli endiselt kahevahel, kuid võttis siis plaadi. Tõmblus suu ümber näitas, et tema käed polnud harjunud nii hästi kuumi plaate käsitsema kui Simoni omad, aga tal polnud muud valikut kui hambad kokku pigistada ja plaat tüdrukute poole sirutada.

      „Noh, kuulsite küll. Uffe pakub saia. Võib-olla saaks aitähi asemel ühe musi?”

      Simon pööritas Mehmeti poole silmi, see naeratas talle tänulikult. Mehmetile meeldis Simon. Ta oli pagaritöökoja omanik ja neil oli otsekohe klapp tekkinud, juba esimesel tööpäeval. Simonis oli midagi erilist. Midagi, tänu millele neil piisas vaid teineteisele otsa vaatamisest, et mõista, mida teine mõtles. Kuradima äge tegelikult.

      Mehmet vaatas pikalt Simonile järele, kui see tagasi oma tainaste ja koogiküpsetamise juurde läks.

      ALGAV ROHELUS OKSTEL akna taga äratas Göstas valusa igatsuse. Iga pung tõi endaga kaasa lubadusi kaheksateistkümnest august ja Big Berthast. Varsti ei saa enam miski tulla mehe ja tema golfikeppide vahele.

      „On sul õnnestunud juba viiendast august edasi saada?” Ukselt kõlas naisehääl ning Gösta sulges kiiresti ja süüdlaslikult mängu. Kurat, ta kuulis tavaliselt alati, kui keegi lähenes. Ta istus mängides pidevalt, kõrvad kikkis, mis paraku mõjus mõnikord halvasti keskendumisele.

      „Ma … ma tegin ainult pisikese pausi,” kogeles Gösta kohmetult. Ta teadis, et ülejäänud kolleegid ei lootnud nüüdsel ajal eriti tema töövõimele, aga Hanna meeldis talle ja ta oli lootnud vähemalt lühikeseks ajakski tema usalduse võita.

      „Äh, pole hullu,” naeris Hanna ja istus tema kõrvale. „Mulle meeldib golfimäng. Samuti mu mehele Larsile. Mõnikord me kakleme selle pärast, kumb arvutisse saab. Aga viies auk on keeruline, kas oled sellega hakkama saanud? Ma võin sulle nõksu näidata. Mul kulus mitu tundi, et selle peale tulla.” Vastust ootamata nihutas ta tooli Göstale lähemale. Gösta suutis vaevu oma kõrvu uskuda, kuid pani siiski mängu uuesti käima ja ütles hardalt: „Ma olen maadelnud viienda auguga eelmisest nädalast saadik, aga kuidas ma ka ei teeks, läheb pall ikka kas liiga kaugele paremale või vasakule. Ma ei saa aru, mida ma valesti teen!”

      „Siis ma näitan sulle,” ütles Hanna ja võttis tema käest hiire. Vilunult klõpsas ta õige koha ette, tegi arvutis mõned manöövrid ning … pall läks teele ja peatus griinil, asetatud täpselt nii, et ta võis selle järgmise löögiga auku saada.

      „Wow, ah nii oli vaja teha! Aitäh!” See avaldas Göstale sügavat muljet. Tema silmad särasid nii, nagu need polnud juba palju aastaid säranud.

      „Jah, see siin pole mingi lapsemäng,” naeris Hanna ja nihutas tooli tagasi, Göstast pisut kaugemale.

      „Kas te mehega pärisgolfi ka mängite?” küsis Gösta värske innuga. „Sel juhul võiksime edaspidi ehk ühe ringi teha?”

      „Kahjuks ei,” ütles Hanna kahetseval ilmel, mis oli Gösta meelest sümpaatne. Tema isiklikult pidas seda üheks suuremaks müsteeriumiks elus, et mitte kõik ei armastanud golfi niisama palavalt kui tema ise.

      „Aga me oleme mõelnud sellega alustada. Paistab, et me ei suuda lihtsalt kunagi aega leida,” ütles naine õlgu kehitades. Göstale hakkas ta iga minutiga järjest rohkem meeldima. Ta oli sunnitud möönma, et ka tema, nagu Mellbergki, oli tundnud teatavat umbusku selle suhtes, et uus kolleeg on vastassugupoolest. Kombinatsioon rinnad ja politseivorm tundus kuidagi … jah, vähemalt pisut kummaline. Kuid Hanna Kruse kummutas tõesti kõik tema eelarvamused. Üks õige tubli naisterahvas tundus ta olevat ja Gösta lootis, et ka Mellberg seda näeb ega tee tema olemist siin liiga raskeks.

      „Millega sinu mees tegeleb?” küsis Gösta uudishimulikult. „Kas tal on ka õnnestunud siin tööd leida?”

      „Jah ja ei,” ütles Hanna ja noppis oma vormiseelikult nähtamatuid ebemeid. „Tal vedas tegelikult niipalju, et sai siin vähemalt ajutiselt tööd. Eks näis, mis edaspidi saab.”

      Gösta kergitas küsivalt kulme. Hanna naeris. „Ah jaa, õige küll, ta on psühholoog. Ta hakkab sarja filmimise ajal töötama „Fucking Tanumi” osavõtjatega.”

      Gösta vangutas pead. „Jah, mõni siin on liiga vana, et aru saada, mis selle spektaakli mõte on. Teki all tonksutada, maani täis ringi tuiata ja endale kogu Rootsi rahva ees häbi teha. Ja sealjuures on see veel vabatahtlik. Ei mina säärast asja mõista. Minu ajal peeti heaks meelelahutuseks Hylandi jutusaadet ja Nils Poppe teatrilavastusi. Väheke viisakamaid asju, kui nii võiks öelda.”

      „Milline Nils?” küsis Hanna. Gösta nägu muutus selle peale morniks. Ta ohkas.

      „Nils Poppe,” ütles ta. „Ta tegi suveteatri lavastusi, mis …” Ta jäi vait, kui nägi, et Hanna naerab.

      „Gösta, ma tean, kes on Nils Poppe. Ja kes on Lennart Hyland. Sa ei peaks nii löödud olema.”

      „Aitäh sellegi eest,” ütles Gösta. „Ma tundsin korraga, et olen saja-aastane. Täielik igand.”

      „Gösta, sa oled igandist nii kaugel, kui üldse olla saab,” naeris Hanna ja tõusis. „Ma näitasin sulle, kuidas viiendast edasi saab. Mängi nüüd edasi. Sa võid endale kindlasti lubada asja natuke aega rahulikult võtta.”

      Mees naeratas talle soojalt ja tänulikult. Milline naine.

      Seejärel naasis ta mängu juurde, et püüda kuuendast august jagu saada. Paar-kolm auku. Tühiasi.

      „ERICA, KAS OLED hotelliga menüüst rääkinud? Millal teil proovimaitsmine on?” Anna istus, Majat süles kiigutades. Ta vaatas nõudlikult Ericale otsa.

      „Pagan, selle olin ma unustanud.” Erica lõi käega vastu laupa.

      „Ja kleit? Kas kavatsed jooksudressis abielluda või? Ja Patrik kannab pulmas võib-olla oma koolilõpu-ülikonda? Sel juhul peaks kindlasti külgedele kiilud vahele panema, ja kummipaelad pintsaku nööpide ja nööpaukude vahele.” Anna naeris südamlikult.

      „Ha-haa, nii lahe,” ütles Erica, tundes samal ajal oma õde vaadates paratamatult rahulolu. Anna oli nagu uus inimene. Ta rääkis, naeris, sõi hea isuga