jõuda?”
„Noh, see oligi üks neid asju, mille üle alguses palju tülitseti. Marit kolis otse minu juurde ja kuigi ta ei öelnud välja, mis sorti suhe meil oli, siis küllap Ola kahtlustas. Ta oli väga selle vastu, et Sofie siin elab. Püüdis seda ära rikkuda, et ta meie juures oli, tuli ja viis ta palju varem ära, kui oli kokku lepitud, ja muud taolist.”
„Aga hiljem see rahunes?” küsis Martin.
„Jah, selles küsimuses seisis Marit, jumal tänatud, enda eest ja viimaks taipas mees, et see ei tasu ära. Marit ähvardas ametivõimud asjasse segada, teha kõik, mis võimalik, ja siis andis Ola järele. Kuid ta polnud sellest kunagi vaimustatud, et Sofie siin käis.”
„Ja kas Marit üldse rääkis, mis sorti suhe teil oli?”
„Ei.” Kerstin raputas ägedasti pead. „Selles punktis oli ta väga järeleandmatu. Tema arvates polnud mitte kellelgi teisel sellega pistmist. Isegi Sofiele ei tahtnud ta rääkida.” Kerstin naeratas ja vangutas jälle pead, ehkki aeglasemalt ja viivitamisi. „Aga seal oli Sofie targem, kui Marit uskus. Ta ütles täna, et ei uskunud silmapilgukski meie katseid seda varjata. Issand jumal, me muudkui kolisime oma asju ühest toast teise, püüdsime salaja köögis musitada nagu mingid teismelised.” Ta naeris ja Patrikut hämmastas, kuidas naise nägu naeratades leebus. Siis aga muutus ta jälle tõsiseks.
„Aga mul on siiski raske uskuda, et Olal oleks midagi Mariti surmaga pistmist. Sellest on ju tükk aega möödas, kui nad kõige rohkem tülitsesid, ja … jah, ma ei tea. See tundub lihtsalt uskumatu.”
„Ja teil pole aimugi, kes see võiks olla, kes kirjutab ja helistab? Kas Marit ei rääkinud mõnest kliendist kaupluses, kes oleks kummaliselt käitunud, või midagi taolist?”
Kerstin mõtles kaua ja hoolikalt, kuid raputas siis aeglaselt pead. „Ei, ma ei suuda küll midagi meenutada. Võib-olla veab teil rohkem.” Ta tegi peanõksu kirjakuhila poole.
„Jah, loodetavasti,” ütles Patrik ja ajas kirjad ettevaatlikult kilekotti tagasi. Mõlemad Martiniga tõusid. „See siis sobib, et me kirjad kaasa võtame?”
„Jah, pagan võtaks, ma ei taha neid enam iialgi näha.” Kerstin saatis nad ukseni ja sirutas siis hüvastijätuks käe. „Kas annate teada, kui olete kindlalt teada saanud, kas …” Ta ei lõpetanud lauset.
Patrik noogutas. „Jah, ma luban, et võtan ühendust, niipea kui oleme rohkem teada saanud. Tänan, et leidsite aega meiega sel … raskel ajal rääkida.”
Naine ainult noogutas ja sulges nende järel ukse. Patrik vaatas oma käes olevat kotti. „Kuidas oleks, kui saadaksime täna kesklaborisse väikse saadetise?” küsis ta.
„Näib olevat suurepärane idee,” ütles Martin ja hakkas jaoskonna poole liikuma. Nüüd oli neil vähemalt midagi, millest alustada.
„MEIL ON SEOSES selle projektiga suured lootused. Kas esmaspäeval lähete eetrisse?”
„Jah, siis lükkame asja täie hooga käima,” ütles Fredrik ja naeratas Erlingile laialt.
Nad istusid volikogu esimehe suure kabineti väikeses nurgakeses, kus olid laua ümber mõned tugitoolid. See oli olnud Erlingi jaoks üks esimesi asju: vahetada volikogu igav mööbel korraliku vastu. Asjade vastu, millel on klassi ja kvaliteeti. Saatelehe salaja raamatupidamisse sokutamine ei tekitanud suuremaid probleeme – kontorimööblit tohtis ju ometi osta.
Nahk krabises pisut, kui Fredrik tugitoolis asendit vahetas ja jätkas: „Me oleme siiani tehtud salvestustega väga rahul. Põnevust pole vast kuigi palju, aga see-eest head materjali osavõtjate tutvustamiseks, üldiseks häälestamiseks. Edaspidi tuleb meil endil selle eest hoolitseda, et tekiks intriige ja saaksime mõned head pealkirjad. Homme toimub siin ju mingisugune õhtune üritus, mis võib olla hea koht alustamiseks. Kui ma osavõtjaid õigesti tunnen, siis panevad nad korraliku peo püsti.”
„Noh, meie tahaksime, et Tanumi nimi esineks meedias vähemalt sama palju, kui esinesid Åmål ja Töreboda.” Erling tõmbas sigarit ja vaatas läbi suitsu produtsendile otsa. „Kindel, et ma ei või pakkuda üht sigarit?” Ta osutas peaga laual seisvale karbile. Humidor, nagu tal oli alati kombeks öelda, rõhuga o-l. See oli oluline. Ainult amatöörid hoidsid oma sigareid mingisuguses tavalises karbis. Tõelistel asjatundjatel oli humidor.
Fredrik Rehn raputas pead. „Tänan, ei, ma jään oma tavaliste nikotiinipulgakeste juurde.” Ta võttis taskust paki Marlborot ja süütas sigareti. Laua ümber hakkas heljuma tihe suits.
„Jah, ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui tähtis see on, et me lähemate nädalate jooksul tõesti laiema avalikkuse ette jõuame.” Erling tõmbas veel ühe mahvi. „Åmål oli ju salvestamisperioodil vähemalt kord nädalas pealkirjades ja Töreboda ei jäänud palju maha. Ma loodan meie puhul vähemalt samasugust sagedust.” Ta viipas sigariga.
Produtsent ei lasknud ennast hirmutada, ta oli harjunud enesekindlaid telebosse kohtlema ega löönud põnnama ühe endisaegse tähtsa tegelase ees, kes nüüd oli pisike kuningas ühes kääbusriigis.
„Küll need pealkirjad tulevad, küll nad tulevad. Kui asi kulgeb liiga loiult, tuleb meil lihtsalt natuke rohkem tuld alla panna. Uskuge mind, me teame täpselt, milliseid nuppe vajutada, kui asi neid inimesi puudutab. Nad pole kuigi keerulised.” Ta naeris ja Erling liitus temaga. Fredrik jätkas: „Võrrand on tegelikult paganama lihtne. Me viime kokku mõned rumalad, ennast näidata tahtvad noored inimesed, toimetame kohale ohtralt alkoholi ja pidevalt nende ümber töötavad kaamerad. Nad saavad liiga vähe magada, toituvad halvasti ja tunnevad kogu aeg survet pingutada, nähtav olla – nii meie kui ka televaatajate poolt. Kui see neil ei õnnestu, ei saa nad veeta aega baarist baari käies, ei saa ööklubides järjekorras ette, ei leia ohtralt pruute ega tekita huvi erootikaajakirjades. Uskuge mind, nad on motiveeritud pealkirju tekitama ja suuri vaatajanumbreid saama, ja meil on õiged tööriistad, mis aitavad neil seda energiat kanaliseerida.”
„See kõlab tõesti nii, nagu te teaksite, mida teete.” Erling kallutas end laua poole ja koputas pika jupi tuhka tuhatoosi. „Ehkki ma pean ütlema, et ma ise nende saadete võlu ei mõista. Ma ei tuleks ilmaski selle peale, et neid vaadata, kui meil just selle saate suhtes erilist huvi poleks. Mina kiidan saateid, mida tehti vanasti. See oli kvaliteetne televisioon … Pole enam niisuguseid saateid ega saatejuhte nagu siis.”
Fredrik Rehn surus maha soovi silmi pööritada. Alalõpmata pidid need vanad mullad korrutama, et vanasti oli televisioon parem. Aga kui panna nad vaatama lõiku nende kiidetud saatejuhtide saatest, siis jääksid nad kümne sekundiga magama. Suurepärane unerohi. Ent Erlingile ta ainult naeratas, nagu oleks temaga täielikult nõus. Erling oli mees, kellega tuli häid suhteid hoida.
„Aga me ei taha loomulikult, et kellelgi halvasti läheks,” jätkas Erling, murekorts otsaees. Tippjuhiks olemise ajal oli tal sellest kortsust palju kasu olnud. Pärast ohtrat treenimist nägi see välja peaaegu siiras.
„Muidugi mitte,” ütles produtsent ning püüdis samuti murelik ja osavõtlik välja näha. „Me hoiame osavõtjate meeleolul hoolega silma peal ja oleme hoolitsenud isegi selle eest, et nad siin veedetava aja jooksul saaksid professionaalset tuge psühhoterapeudilt.”
„Kelle poole te siis pöördusite?” küsis Erling ja pani käest sigari, millest nüüd oli järel vaid pisike jupp.
„Meil vedas nii väga, et saime ühendust psühholoogiga, kes oli just siia Tanumisse kolinud. Tema naine oli siinsesse politseijaoskonda tööle tulnud. Mehel on väga soliidne ametialane taust, nii et meil vedas tõesti, et tema leidsime. Ta räägib osavõtjatega paar korda nädalas, nii ühekaupa kui rühmana.”
„Hästi, hästi,” ütles Erling noogutades. „Me oleme ju väga huvitatud, et kõik end hästi tunneksid.” Ta naeratas Fredrikule isalikult.
„Selles punktis oleme täiesti ühel meelel.” Produtsent naeratas vastu. Ehkki mitte niisama isalikult.
CALLE STJERNFELT VAATAS vastikustundega taldrikutel olevaid toidujäätmeid. Ta seisis nõutult, ühes käes voolikuotsik