labürintkala: isakala ajab kaks päeva vahtu suust välja ja teeb pesa. Siis läheb naksab emast, naksti, naksti!” räägib ta valjul häälel eesti keeles, kiirel sammul mööda tänavat kõndides. “Oota, las ma näitan!” Põmm, lööb ta oma ehtekoti õlalt maha ja asub õhtusel tänaval näitemängu tegema, mida paar mööda kõndivat inimest huvitatud lõbususega korraks vaatama jäävad. “Nii, see käsi on emane, tema passib ja tuleb siis tasakesi natuke lähemale. Kui isane naksab ja emane ei lähe ära, siis võtab isane emasel vaat niimoodi ümber kinni…” Harri hakkab ühe käega teist suruma, “Ja vaat… vajutab väikese võbinaga marja välja, ise laseb samal ajal spermat peale… Kui emane on marjast tühjaks pressitud, siis on ta natuke aega kangestuses, siis ujub ära võssa peitu ja isane korjab ettevaatlikult marjad pesasse. 24 tunni järel tulevad maimukesed! Hea küll, astume edasi!”
“Mis selles kalade paljundamises ikkagi nii rasket on?” hüüan ma täistuules kõndima asunud Harri poole. Ma ei saa sellest aru: miks oli Harri Venemaa ainuke tõsiselt võetav kalaaretaja, vähemasti oma sõnutsi, miks keegi teine uusi ilusaid kalu ei kasvatanud ja spordikottidega raha koju ei viinud?
“Miks ta siis raske pole!” hüüab ta vastu. “Sa võid muidugi suvalised kalad kokku lasta ja järglased mingi hinnakese eest maha müüa, aga see ei ole ju kalade aretamine.”
“Et siis… see valik, millised kalad sa kokku paned, on väga tähtis?”
“Muidugi, ja inimeste puhul on see samamoodi, sa võid oma geenid ära rikkuda, kui vale mehega lapsed teed! Mina ikka keskendun, mediteerin ja arvutan, millised kalad kokku panna. Ma pean teadma: värvus, kehakuju, pean teadma, millised olid selle kala ema-isa, vanaema ja vanaisa ja nii edasi. Kui ostan uusi kalu, siis üritan ka nende sugupuud teada saada. Otsustan, millised kalad peaks järglasi saama!”
“Aga kas seal akvaariumis ongi siis ainult üks emane ja üks isane paljundamiseks kokku pandud? Vaesed kalad ei saa siis ise endale kaasat valida?” küsin ma sammu lisades, aga Harri ignoreerib mu küsimust ja jätkab omasoodu, hasartselt enda ette rääkides ja kiirkõndides: “Parem on panna kokku kolm sarnaste tunnustega emast ja üks isane. Sellises olukorras tekib emaste vaheline konkurents ja see on hea! Et kes siis saab kudema? Kui on konkurents, siis nad ei ole nii pirtsakad, igaüks tahaks isasega kokku saada. Ja kui isane võtab ümbert kinni, siis nad ei hakka seal ära vingerdama. Kui on vaid üks pirtsakas emane, siis võib juhtuda selline asi, et isane vahutab mitu päeva pesa teha, aga emane mängib oma mänge ega anna kätte – ja asi võib lõppeda sellega, et isane tapab emase südametäiega lihtsalt ära!”
“Seda juhtub inimeste elus ka!” itsitan ma veidi kohatult.
“Nojah! Aga kui on mitu emast, siis läheb kõik hästi, nad lasevad isasel kordamööda endast marja välja pressida ja siis ma saan kokkuvõttes mitu pesakonda järglasi. Näiteks kui isane on sinine kala ja emased punased, siis ma saan kokku huvitavad kombinatsioonid, mitu tuhat pisikest maimu, kelle hulgast valima hakata…”
“Missugused need järglased tulevad ka, kui sa lased sinise ja punase kala kokku?”
“Noh! Osa järglasi tulevad muidugi sinised, osa punased, ja osa on kirjud. Mind huvitavad aretamiseks need kirjud! Hakkan valima: võibolla on mõned väga ilusad, näiteks et kõik uimed on sinised, muidu aga punane kala. Ahaa, otsustan, tahan sellist liiki aretada. Nüüd tuleb rangelt valima hakata: kõige inetumad lähevad esimesena müüki, siis natuke vähem inetud, lõpuks jääb kümme kala järele, kelle ma endale jätan ja kellega ma hakkan järglasi tegema.”
“Selge. Aga sellegipoolest ei saa ma aru, mis selles paljundamises nii rasket on?” julgen ma välja öelda. “See, mis sa rääkisid, kõlas täitsa lihtsa ja loogilisena.”
“Tead, mis on keeruline! Enamik inimesi on ju absoluutselt fantaasiapuudega! Vaatan oma klientidele silma, nad on ju enamjaolt täiesti tuimad tükid. Märkasid, nad ei oska kahe sõlmega kaelakeed kasutama hakata, tulevad järgmisel päeval tagasi ja kurdavad, et ei saa hakkama!” Harri raputab jälestuses pead. “Ja vaat sellepärast ei saagi enamik inimesi kunagi kalu paljundama hakata, nad lihtsalt ei oska fantaseerida! Tühine osa inimkonnast suudab seda!”
Kõnnime natuke aega vaikides, ma mõtlen omaette ja pean endamisi tunnistama, et ma ei saa sellest siiski aru, mis kalade aretamises nii rasket on.
“No vaat, mul on näiteks tulevikuplaan, kui rahaliselt paremasse olukorda vingerdan,” jätkab Harri omasoodu. “Tahan luua sinimustvalge gupi: seljauim sinine, keha must ja kõhuuim valge. Selleks läheb umbes kümme gupide sugupõlve ehk kaks aastat, ja kui liik täielikult kinnistada, siis viis aastat. See läheks väga kõrge hinnaga, võiksin selle kunagi müüa Eesti presidendile, et palun, siin on sulle kalad riigi esindusakvaariumisse!”
“Aa!” Nüüd hakkan mõistma, mida tähendab fantaasia kalade aretamises. “Siis sa võiksid ju kõigi maailma trikolooride kalakesed teha, ah?”
Harri heidab vilksamisi pilgu minu poole. “Kuule, sinust vist võiks tõesti kalaaretaja saada, sa mõtled õigesti! Ja vaat sellised kalad oleksid väga kallid!”
“Miks?”
“Sest neid ei saa mitte kusagilt mujalt, ma ei müü emaseid! Ainult minult saab osta seda kalaliiki ja ainult isaseid! See sobib inimestele tavaliselt kenasti, isased on ilusamad nagunii.”
Kiirustan pooljoostes Harrile järele, kes jälle liiga ruttu eest ära on kõndimas. “Vaata,” hüüab tema samal ajal. “Isased on alati ilusamad, ükspuha millise liigi puhul, inimestel ka! No vaata mind ja sind, kes on kohevam? Minul on habe, minul on karvad rinna peal. Mina olen nagu kukk! Või nagu sokk, uhkete sarvedega!”
“Aga mul on rinnad!” Kõkutan oma spontaanse ütluse peale ehmunult naerda.
“Need ei loe! See on ju paljunemisorgan, mitte kaunistus!”
Kõnnime vaikides edasi, uus küsimus ootab mul keelel: “Kuule, aga kas kaladel tohivad õed ja vennad järglasi saada, kas see järglasi nõrgaks ei tee?”
“Jajah, jajah.” Harri noogutab heakskiitvalt, nagu professor auditooriumi ees. “Tohivad küll! See teeb neid küll elujõuetumaks, samas kinnistab teatud omadusi, mida mul on vaja kinnistada. Aga iga teatud aja tagant tuleb tuua uut verd, et neil elujõudu hoida. Näiteks iga viie põlve tagant tuleb võtta üks ammustest esivanematest tulnud kauge sugulane, kel olid retsessiivsed tunnused – nii, et see ei hakka domineerima, aga tugevdab geneetikat.”
See jutt võlub mind. Esimest korda elus olen mõtlema hakanud ka inimeste peale kui paljundamist ja aretamist vajavate isendite peale. Harri näikse mu mõtteid lugevat. “Inimestel on ju sama lugu, kui nad elavad näiteks kusagil mägikülas, väikeses hõimus – neil oleks vaja umbes iga viie sugupõlve tagant tuua sisse keegi kaugemalt. Sellepärast vajubki mägiauulides elava rahva geneetika ära, sest kes satub sinna verd parandama, ah? Mereäärsetes riikides on käinud see vere parandamine kogu aeg, ikka tulevad mõned piraadid, kaupmehed või sõjad ja parandavad verd.”
“Sõjad on siis head?! Geneetika seisukohalt?”
“Jah, geneetika seisukohalt on sõjad päris head!” Harri kohendab sammu rütmis kotti ja jätkab: “Ma ikka vahel vaatan suvalisi inimesi ja ristan neid omavahel peas, otsin neile õiget partnerit, kellega järglased tuleksid paremad kui nemad ise. Vaata, huvitavad järglased võivad tulla, kui panna kokku kaks isendit, kes pole üldse omavahel sugulased ja kes on täiesti erinevate väliste tunnustega – välja võib tulla kehv järglane, aga võib tulla ka ülihea, see on paras risk, eksperiment! Ja samas tuleb kindlalt hea tulemus, kui kaks sarnaste heade tunnustega sugulast kokku panna.”
“Et siis… sugulastel tasuks abielluda?” küsin ma kohkunult.
“Nojah! Aga kõige parem tulemus on, kui emane ja isane ei ole sugulased, aga on väliselt täiesti sarnaste tunnustega! Või on näiteks sada sugupõlve tagasi sugulased, ammu-ammu, aga väliselt on sarnased. See on kindla peale minek järglaste suhtes!”
“Kas sa räägid nüüd kaladest või inimestest?”
“Vahet ei ole! Koerad, kassid, rotid,