aga siis järelikult oledki sa nüüd oma patud lunastanud!” Justini toon on kogu mu nukra pihtimise peale hoopis naerune. “Mida sa põed! Kas sa arvad, et näiteks reisiv Ernest Hemingway oli truu oma kodus ootavale naisele või?! Sa olid sellel eluperioodil lihtsalt nagu naissoost Hemingway!”
Naissoost Hemingway! Naer vallandub meie seest ja haarab meid. Naer vabastab ja lunastab, isegi kui see on kerglane. Jaa, ma olen olnud naissoost Hemingway, hea küll! Nii, nagu Ernest maksis oma pattude eest ja sai samas tunnustust selle eest, kes ta oli, nõnda olen ka mina valmis maailma ees oma vastust andma.
“Naissoost Hemingway!” ütleb ta jälle ja me väänleme hüsteerilises naerus. Nagu vahel vilksamisi ikka, külastab mind korraks üks mälestus Djellah’st. Kuidas ta ütleski: mees, kellega sa suudad koos vabalt naerda, on sobilik koos elamiseks. “Vähemalt mõnda aega,” lisas ta, sest ta oli Djellah-kes-mehi-ei-usaldanud.
Oma südames tean, et nüüd oleme Justiniga päriselt, lõpuni, tõeliselt koos. Rohkem mul tema ees saladusi pole.
Ja kui tema usub, et see künklik üle südamete kulgev tee oligi just see, mis mind lõpuks armastama õpetas, siis miks mina selles kahtlema peaksin?
“Sa peaksid kirjutama kõigest sellest raamatu,” ütleb Justin mulle järgmisel hommikul, kui hotelli söögiruumis kohalikke pisikesi banaane koorime.
Ma ei hakkagi küsima, miks ta nii arvab. Järsku saan ma aru, et peopesades tuikab ja ma olen ka ise selle mõtteni jõudnud. Jutustaja tunneb ju ikka ära selle, kas tema suust voolab väike lugu või Suur Lugu. Kummalisel kombel oli kümme aastat laagerdumist teinud minu loo suureks, nägin seda eile öösel oma mehe silmist peegeldumas.
Naljakas, kuidas ma ise olen sellest kümne aasta tagusest tüdrukust distantseerunud. Nüüd olen ma valmis kirjutama sellest neljakuusest hullumeelsest reisist just nii, nagu see oli, sest häbeneda pole midagi.
Aga korralikuks meenutamiseks on mul – nüüd veel enam kui enne – vaja kätte saada oma selle perioodi päevikud! Need olid ainsad kohad, kuhu ma täiesti ausalt talletasin oma muidu valesid täis elu, ja talletasin lausa maniakaalse sagedusega.
Ma lasen end lõdvaks, istume nüüd lastega bussis ja keerutame kaljude ja mere vahel, Arguineguini poole.
Mul on vaja silmast silma kokku saada Marcoga.
Meenutan eilse päeva jooksul toimunud kummalisi sündmusi, mis algasid hetkest, kui ma sisenesin oma vanasse tuttavasse poodi.
Ma seisin leti ääres ja Jorge ulatas mulle poetelefoni.
“Epa? Kas see oled tõesti sina?” kostis kaugelt torust Marco tuttav hääl. “Conyo5, ma olen just sel päeval Las Palmases arsti juures, kui sina lõpuks taevast alla sajad!” Naer vallandab pinged ja ühendab meid. Jälle kord külastab mind korraks Djellah: jah, mees, kellega koos sa südamest naerda saad…
Puistasime telefoniliinidesse segamini ärevaid kohmetuid lauseid. Siis oli käes aeg peamiseks, mis mu siia ebamugavasse olukorda on toonud:
“Marco, ma tahaksin oma päevikuid tagasi saada! Mäletad ju küll, mu kott jäi siia sinu juurde.”
Hetkeline paus. “Aa, see kott!”
“See kott jah. Sa lubasid seda hoida, mäletad, meil oli kokkulepe, et kas või kümme aastat. Ja sel kevadel saabki kümme aastat täis.” Mu toon oli nüüd juba kramplikult naeruseks tehtud; oli võimatu mitte aimata halba.
Marco üritas samuti kerget tooni hoida, aga pinge kumas sealtpooltki: “Vaat, Epa, see kott! Selle andsin ma ju kolm aastat tagasi Harri kätte. Seitse aastat hoidsin seda oma käes.”
“Harri?!” hüüdsin ma telefoni. “Aga kus Harri on?! Ma pole Harrit näinud kümme aastat!”
“Vaat seda ma küll ei tea, kus ta on. Ta võttis tookord su koti ja läks.”
Juhul, kui Marco telefonis valetas selle kohta, et ta ei tea, kus Harri on, kui ta arvas, et ma lihtsalt löön käega – siis ei arvestanud ta ei internetiga ega minu agarusega.
Vaid pool tundi hiljem istusin internetikohvikus ja tulistasin foorumitesse-blogidesse abipalve, valguskaablite abiga lendas see ookeanide alt ja mägede pealt, läbi merede ja maade ning paari sekundiga oli kogu planeet minu küsimusega palistatud. Selle otsingu sõnastus kukkus välja samasuguses stiilis hoogne ja meeleheitlik, nagu oli mu esimene, kümne aasta tagune “kas te teate Harri Hommikut…”. Seekordki kõlas mu suur küsimus peaaegu samamoodi: “Kes teab midagi maailmaränduri Harri Hommiku kohta? Kes aitaks määratleda ta asukohta?”
Harri Hommik.
Jah, lendu tõustes meenutan ma alati meie esimest ühist lendutõusu, mis meid roosade pilvede väljale viis. Ja ilmselt meenutan ma teda hetkeks alati, kui mulle liha või alkoholi pakutakse või kui keegi räägib midagi sõjast või matkamisest või näiteks geneetikast… Ta vormis mu maailma selle nelja ühise kuu vältel. Aga ma ei olnud teda otsinud sellest peale, kui me oma inspiratsiooni- ja tülirikka rännaku lõpus uskumatult totralt ja peaaegu juhuslikult teineteist silmist kaotasime. Teadsin, et ta on elus ja varustab edasi Tallinna vanalinna väikesi ehtepoode. Aga kus ta praeguseks olla võiks?
Kõndisin pärast oma otsingu laia ilma tulistamist mööda päikeselist tänavat, jutustasin oma mehele ja lastele lugusid sellest, kuidas “emme on siin kunagi olnud, näete, siin teekäänakul müüsin ma ehteid”, ja mõtlesin: kus Harri võiks olla? Ilmselt on ta kusagil Ladina-Ameerikas oma turgusid testimas, sinna ta ju plaanis edasi minna…?
Tund hiljem istusin uuesti arvuti taha, et kontrollida, kas kellelgi on vihjet.
Oligi.
Ma lugesin saabunud kirju ega uskunud oma silmi.
Kaks inimest kirjutasid mulle seda, teineteisest sõltumatult: Harri Hommikut on hiljuti nähtud Puerto Rico linnakeses Gran Canaria saarekesel.
Siinsamas? Seda kausikujulist mägede vahel asuvat valgete majadega endist-kaluriküla-praegust-turistilõksu teadsin ma ju väga hästi, olime siin kunagi kümme aastat tagasi Harriga ehteid müünud.
Ma ei olnud midagi nii lihtsat ja lähedast kahtlustadagi osanud.
Miks ta ometi siia tagasi tuli? Tookord kümme aastat tagasi kirus ta siinseid turge ja müügivõimalusi ju maapõhja?
Ja kas on tõesti võimalik, et Marco ei teadnud, et Harri elab ja töötab siinsamas pisikesel saarel tema kõrvallinnakeses, veerand tunni kaugusel?
Puhun bussiakna uduseks. Kõik see on olnud liiga segane.
Eilsed sündmused rullusid mu ees lahti, just nagu vaip, mille peale ma pidin astuma. Juba pool tundi pärast uskumatut uudist astusingi eile Puerto Rico rannaallee poodide reas Harri ja tema müügileti juurde.
Ta nägi välja täpselt samasugune nagu kümme aastat tagasi, ainult et müügipind oli tal nüüd suurel uhkel riiulil, mitte prügikasti kõrvalt vinnatud vanal pappkastil.
“Tere, mina siin!”
Naljakas on vaadata inimeste reaktsiooni, kui aastatetagune vaim järsku nende ellu astub. Ent Harri auks peab ütlema, et ta silmgi ei värahtanud. Ta vaatas mind ja teatas oma teraval selgel häälel: “Tere ise ka! Kuidas läheb?”
“Mul läheb hästi… Vaata, siin on mu lapsed ja see on mu mees… Mu uus mees, Justin.”
“Tore!” teatas Harri oma terava pilguga mu lähedasi skännides, ilmselt pannes paika, kui ärksad nad mul on. “Justin? Mis maalane ta siis on?”
“Ameeriklane.”
“Ameeriklane küll, aga ma oskan eesti keelt, õppisin selle ära,” ütles Justin ja astus Harrile kätt ulatama.
“Ei noh, ameeriklane pole ju rohkem rahvus kui venelane!” tähendas Harri ja ulatas oma käe vastu. “Kas sa seda ka tead, kes sa tegelikult oled?!” Justin noogutas: “Muidugi tean!” ja pälvis selle eest heakskiitva mühatuse. Kui nad kätt surusid, üks turjakas tõmmu pikka kasvu noormees ja teine, lühikesemat sorti, liivakarva habemega