vaevalt kaks kilo ja pandi kollatõve kahtlusega kuvöösi. Lastehaigla hinnangu kohaselt oli ta kuu aega noorem kui dokumentides kirjas.
Reisikotis on veel dokumente ja ta teab kõiki neid peast. Üks neist on pärit Kopenhaageni laste ja noorte psühhiaatriakliinikust.
Seitsmes rida: „Tütarlapsel ilmnevad depressiooni tundemärgid.” Kaks rida allpool: „Tal on kaugelearenenud ennastvigastav käitumine ja võib kalduda vägivallale.” Järgmine lehekülg: „On korduvalt süüdistanud oma isa seksuaalses ärakasutamises, aga süüdistusi ei peeta tõsiseltvõetavaks.”
Selle kõrval serval hariliku pliiatsiga kirjutatud märkus, mis on ajaga muutunud peaaegu loetamatuks, aga Madeleine teab, mis seal seisab: „Esmajoones seetõttu, et tüdrukul on ema kinnitusel alati olnud elav fantaasia, mida toetab ka tüdruku komme tihti seosetult rääkida Jyllandil asuvast talust. Korduvad luulud.”
Teisel dokumendil on all sotsiaalameti tempel, tegemist on kinnituskirjaga „suunamiseks perekodusse”.
Perekodu, mõtleb Madeleine. Ilus nimi.
Ta paneb reisikoti kinni ja mõtleb, mis pärast saab, siis, kui kõik on selgeks räägitud ja kasuema on aru saanud, milliste valikute vahel on tal valida.
Kättemaksuga on nagu koogiga: seda ei saa samal ajal ära süüa ja alles hoida. Kui kättemaks on täide viidud, siis tuleb edasi minna karmi teadmisega, et nüüd peab muidu mõttetule elule uue mõtte leidma.
Aga ta teab, mida teeb. Ta läheb tagasi Provence’i, Saint-Julien-du-Verdoni lähedal asuvasse majja Blaronis. Kasside, pisikese töökoja ja rahuliku üksilduse juurde tugevalt lõhnavate lavendliväljade ääres. Ta hoolitseb oma ninajuure vao eest, masseerib seda iga päev õliga ja kasutab näolihaseid naeratamiseks ja naermiseks.
Kui kõik on läbi, siis lõpetab ta vihkamise ja õpib armastama. Saabub andestuse aeg ja pärast kahtekümmet aastat pimeduses õpib ta nägema kõige elava ilu.
Aga kõigepealt peab surema naine, kes kunagi nimetas end tema emaks.
Fagerstrand
Politsei õigus teostada läbiotsimist on sätestatud Rootsi kohtumenetluse seadustiku kahekümne kaheksandas peatükis ja seda väga sõnaselgelt. Kui sooritatud kuritegu on karistatav vabadusekaotusega, siis on politseil õigus kahtlustatava elukoht läbi otsida. Jeanette murrab von Kwisti allkirjaga paberi kokku ja torkab põuetaskusse, samal ajal avab Hurtig lukustamata ukse.
Neile lööb vastu raske imal lehk ja Hurtig astub instinktiivselt sammu tagasi.
„Ossa raisk,” pahvatab ta ja teeb jäledust väljendava grimassi.
Majas on vaikne, ainult kärbsed püüavad meeleheitlikult läbi aknaklaasi välja pääseda. „Oota siin,” ütleb Jeanette ja lükkab ukse kinni.
Ta läheb tagasi auto juurde, avab pagasiruumi luugi ja võtab kaks valget näomaski, neli sinist kilekaitset jalatsitele ja kaks paari kummikindaid. Pärast Püha Johannese kiriku all asuva kaljuruumi külastamist vaatab ta alati, et paar näomaski kaasas oleks. Igaks juhuks.
Ta läheb tagasi, annab Hurtigile kaitsevarustuse ja istub trepile. Sirutab jalad välja ja tunneb, kui väsinud on keha. Majast tulvanud lehk ripub ikka õhus.
„Aitäh.” Hurtig istub Jeanette’i kõrvale ja hakkab mustadele nahkkingadele kilesusse peale tõmbama. Jeanette paneb tähele, et kingad näevad kallid välja.
„Kas need on uued?” Ta viipab kingade poole ja naeratab Hurtigile.
„Ma ei tea,” vastab too naerdes. „Aga kindlasti on, sest sellel, kellelt ma nad sain, on üsna peen maitse.”
Jeanette’i meelest on Hurtig kohmetu moega, nagu häbeneks. Aga enne kui ta jõuab selle kohta küsida, ajab Hurtig end püsti, silub püksisääri ja võtab hoogu, et majja siseneda.
Jeanette tõmbab kätte kummikindad ja läheb talle järele.
Esikus ei paista midagi imelikku. Nagi, kus ripuvad mõned erinevat tuhmi tooni mantlid, vihmavari, mis toetub vastu väikest lauda, millel on telefonikataloog ja kalender. Seinad on valged, põrand hallidest kividest. Kõik näeb normaalne välja, aga torkiv õhk annab neile teada, et nad leiavad midagi jälestusväärset.
Hurtig läheb ees ja vaatab hoolega, et ta midagi ilmaaegu ei puutuks. Jeanette annab parima, et astuda Hurtigi jälgedes. Kriminalistid võivad olla nii tundlikud ja ta ei taha neilt hooletuse pärast peapesu saada.
Esikust jõuavad nad kööki ja kui Jeanette näeb, mis on laual, siis mõistab ta, et nad on õiges kohas, ehkki esemed ei selgita vastikut haisu.
Kohtuarstlik ekspertiisiosakond
Ivo Andric´ seisab lahkamislaua ääres ja seab end päeva esimeseks lahkamiseks valmis. Ühest Gullmarsplani tualetist leitud noor mees, kahtlustatakse üledoosi, ja Ivo Andric´ peab seda juhtumit harilikuks. Mehe süda plahvatas valget draakonit jahtides ja ta suri hapnikupuudusesse. Surnukeha kõrvalt leiti esemed, mida oodata võiski: väike klaastoru ja kilekott valge pulbriga. Arvatavasti heroiin.
Võib-olla metamfetamiin, mõtleb Ivo Andric´, ehkki see aine pole veel sama tavapärane kui nõrgema toimega amfetamiin.
Ivo Andric´ alustab alasti keha välise vaatlusega. Sinised huuled ja oksendamise jäljed. Tätoveeringutega kaetud kätel mitu paranemata ja põletikulist haava. Ivo Andric´ teab, et üks üledoosi tavalisi mõjusid on tunne, et naha all liiguvad ringi putukad, sellepärast sügatakse end kogu aeg. Muidu midagi erilist silma ei hakka. Mees on olnud heas vormis. Paari aasta eest võis ta olla tubli sportlane. Ivo mõtleb oma kahele tütrele, kes mängisid Prozori esimeses tüdrukute jalgpallivõistkonnas. Aga see oli enne sõda.
Tüdrukud surid serblaste haarangu käigus Sarajevo eeslinnas Ilidžas, Ivo vanemad ja kolm venda hukati kodus, Prozori lähedal külas. Elu purunes kildudeks ja ta andis alla. Rumal lootus, et tema on sõjas erand, hävines hetkel, kui ta mattis oma tütred.
Ivo haarab surnud mehe lõugadest, avab suu ja näeb, et mitu hammast mädaneb. Märk sellest, et heroiin vähendab oluliselt süljeeritust ja tekitab janu, mida enamasti kustutatakse magusate karastusjookidega. Coca-Cola, mõtleb Ivo ja ei saa märkamata jätta irooniat kogu selles loos. Sest pole veel unustuse hõlma vajunud kuuldus, et selle magusa pruuni joogi koostisesse kuulub narkootikum, kuigi John Styth Pembertoni retsepti on alati salajas hoitud.
Viimaseks paneb ta tähele tätoveeringut mehe vasakul rinnal. Üle plahvatanud südame laiub rohesinine lipp, mida ümbritseb kollane lehepärg ja aastaarv 2001.
Ta ei kavatse lahkamisraportisse kirjutada, et tegemist võib olla ka enesetapuga ja noor mees võis narkootikumi üledoosi võtta teadlikult. Ametlikult ei ole seda küll välja öeldud, aga ridade vahel on ülemused vihjanud, et jätab parema mulje, kui enesetapp liigitatakse narkosurmaks, ja Ivo teab, et küsimus on statistikas. Ta paneb oma tähelepanekud kirja ja allkirjastab surmatunnistuse. See töö ei võtnud isegi tundi aega.
Ta lükkab surnud narkomaani külmkambrisse, lukustab ukse, peseb käed ja läheb personaliruumi, et juua tass kohvi. Tööpäev kestab veel paar tundi ja hetkel ei ole ühtegi kiiret asja. Raport autosse põlenud naiste kohta on valmis ja Jeanette Kihlbergile ära saadetud.
Ivo Andric´ võtab oma tassi, kallab kõrbenud kohvi täis ja istub akna alla. Ta lehitseb hajameelselt ühte ajalehtedest, mis alati laual vedelevad. Esmalt loeb ta läbi ainult pealkirjad ja kui jõuab telekavani, siis läheb tagasi kultuurilehekülgede juurde. Artikkel kasvanud võõraviha kohta, mis ei ütle Ivole midagi uut. Samad vanad kulunud argumendid, mis põhinevad samadel väsinud pettekujutelmadel islami ohust. Ta loeb edasi. Retsensioon raamatule, mis tundub huvitav, ja Ivo otsustab, et palub naisel see raamatukogust laenutada. Ta vajab lugemiseks midagi uut ja raamatu pealkiri on talle meele järele. „Mina ei kuulu kellelegi” on ilus juhtkiri.
Järgmiseks on kaheleheküljeline reportaaž Rosengårdi elanikest, kes tahavad oma korterid välja osta ning ühistu moodustada. Nad arvavad, et eraomanik ei halda kinnistuid korralikult ja üürid on põhjendamatult kõrged. Ivo vaatab elanike fotot, samal hetkel heliseb telefon.
„Hei,