kergitab naise paremat kätt ja saab andmetele kinnitust.
Kirjeldus klapib.
Ta näeb, et käel puudub neljas sõrm, ja samal ajal tunneb ta, et naise keha on veel soe.
Vita bergen
Tähistaevas katuste kohal on selge, aga all Borgmästargatanil on pime ja hall. Sofia Zetterlund paneb telefoni käest ja vajub põrandale. Ta rääkis Jeanette’iga, aga ei tea, millest nad kõnelesid.
Vastastikuste õrnusekinnituste kahvatu tunne. Seletamatu soojuseigatsus.
Miks on nii raske öelda, mida sa tegelikult tunned? mõtleb ta. Ja miks ma pean valetama?
Ta tunneb, et tahab pissile, tõuseb ja läheb WC-sse, ning istudes ja püksikuid alla tõmmates mõistab ta, et käis enne Clarioni hotellis. Mees, kellega ta arvatavasti kohtus, jättis jäljed Sofia reite sisekülgedele.
Häbemekarvadel on õhuke koorik kuivanud spermat ja ta peseb end kraanikausi kohal. Pärast kuivatab kaua käterätikuga ja läheb siis tagasi raamaturiiulitagusesse tuppa. Tuppa, mis enne oli Gao tuba, aga nüüd on muuseum Victoria eksirännakutest läbi elu. Odüsseus, mõtleb ta. Siin ruumis vastuseid ei ole. Siin ei ole mineviku luku võtit.
Ta lehitseb Victoria Bergmani pabereid, püüab korrastada jooniseid, märkmeid ja väljarebitud ajaleheartikleid. Ta teab, mida näeb, aga samal ajal kahtleb.
Ta näeb elu, mis kunagi kuulus talle ja mis rekonstruktsioonina saab uuesti kui mitte tema enda eluks, siis vähemalt eluks. Victoria eluks. Victoria Bergmani eluks.
Ja see on jutustus allakäigust.
Paljudes märkmetes esineb nimi, mis on ühtaegu mõistatuslik ja äratab temas tugevaid tundeid.
Madeleine.
Victoria tütar ja õde. Sofia tütar ja õde. Tema tütar ja õde.
Madeleine on laps, kelle ta kunagi sai omaenese isa, Bengt Bergmaniga, SIDA, Rootsi Rahvusvahelise Arenduskoostöö Agentuuri tunnustatud ja tubli töötajaga, mehega, kes kasutas Victoriat seksuaalselt ära kogu tema lapsepõlve ja nooruse. Bengt Bergman oli ka see, kelle pärast Victoria lõi omale alternatiivsed isiksused.
Kõik selleks, et ellu jääda. Kõik selleks, et jaksata edasi elada.
Madeleine on tüdruk, kelle Victoria oli sunnitud andma adopteerimiseks Per-Ola ja Charlotte Silfverbergile.
Madeleine’i puudutavate märkmete hulka kuulub ka foto, mille Sofia leidis oma jakitaskust, ja tal pole endiselt aimu, kuidas see sinna sattus.
Polaroidfoto umbes kümneaastasest tüdrukust, kes seisab rannas, seljas punavalged riided.
Sofia uurib pilti ja on veendunud, et tüdruk pildil on tema tütar, ta tunneb tüdruku välimuses ära iseenda jooni. Tüdruku näol on kurnatud ilme ja fotot vaadates tunneb Sofia ennast väga ebamugavalt. Kes on Madeleine täiskasvanuna?
Teiselt paberilt loeb ta Martinist. Poisist, kes kadus tivolikülastuse ajal ja hiljem leiti uppununa Fyrise jõest. Poisist, keda ta lõi kiviga pähe ja kelle siis vette viskas. Politsei hindas juhtunu õnnetuseks, aga sellest ajast peale on ta elanud süütundega, mille kuritegu halastamatult kaasa tõi.
Sofia tuletab meelde ka Gröna Lundis käiku, kui kadus Jeanette’i poeg Johan. See meenutab Martiniga juhtunut, aga Sofia on siiski kindel, et ei taha kunagi Johanile halba teha. Johan kadus kas meelega või röövis poisi keegi teine. Keegi, kes sel juhul ümber mõtles, sest Johan leiti hiljem tervena.
Johanit ei mainita ühelgi paberil.
Ta mäletab ennast ja Johanit Gröna Lundi Vabalangemise atraktsioonil. Aga pärast seda on seal ainult kaos ja ta näeb vaimusilmas, kuidas ta istub koos Johaniga pingil. Aga see ei ole ju tema. Kas võib olla, et ta nägi seal Madeleine’i?
Ta raputab pead. Ei ole loogiline. Mis pistmist peaks Madeleine’il olema Johaniga?
Ta kogub paberid kokku, paneb koos fotoga kilemappi ja kirjutab peale M-tähe. Ta kahtlustab, et vaatab seda mappi veelgi.
Sofia Zetterlund tuhnib oma kirja pandud mälestuste hulgas edasi.
Paneb ühe lehe kõrvale ja kergitab teist. Ta vaatab seda, loeb ja meenutab, mida ta mõtles tol hetkel, kui seda kirjutas. Tookord elas ta ravimite ja alkoholivines, surus ebameeldivad mälestused maha. Peitis osa iseendast naha alla.
Palju aastaid see õnnestus.
Nahk on õhemates kohtades viiendiku millimeetri paksune, aga moodustab sisemise ja välimise vahel ikkagi läbitungimatu kaitsekihi. Ratsionaalse tegelikkuse ja irratsionaalse kaose vahel. Täpselt sel hetkel ei ole mälestus enam udune ja ebaselge, vaid säravselge. Aga ta ei tea, kui kaua see hetk kestab.
Sofia loeb Victoria päevikusissekandeid ajast, kui ta õppis internaatkoolis, Sigtuna humanitaargümnaasiumis. Kaks aastat kiusamist, tõrjutust ja psüühilist piinamist. Ikka ja jälle korduvad päevikus sõnad „kättemaks” ja „tagasitegemine”, ning ta mäletab oma unistust, et ükskord läheb ta tagasi ja laseb kooli õhku. Nüüd on kaks neist, kellest päevikus kirjutatakse, surnud.
Ta teab, et Victorial nende mõrvadega pistmist ei ole. Ta ei leia ühtegi märget ega üldse mitte midagi, mis sellele viitaks. Päeviku sissekanded puudutavad vaid kooliaega ja tundub, et sellele järgnenud perioodil, kui Victoria oli teismeea lõpus, kaotas ta koolikaaslaste vastu huvi.
Ehkki ta ei pruugi olla seotud just nende mõrvadega, siis teab ta ometi, mida on korda saatnud.
Ta tappis oma vanemad. Süütas oma lapsepõlvekodu, maja Värmdöl Grisslinges ja pärast istus helikindlas toas ning joonistas põleva maja söega paberile.
Sofia mõtleb Lassele, oma endisele mehele. Aga meest ta niimoodi ei vihka nagu oma vanemaid. Põhjatu pettumus on selle tunde kohta õigem väljend ja hetkeks tabab teda kahtlus. Kas ta tõesti tappis ka Lasse?
Mälestused sellest, et ta seda tegi, on tundeliselt tugevad, kuid ta ei suuda vaimusilmas näha selle käiku, mis reedaks, et ta tõesti on millegi seesugusega hakkama saanud.
Aga ta teab, et kogu ülejäänud elu peab ta toime tulema tõsiasjaga, et ta ikkagi on kellegi tapnud. Seda peab ta õppima aktsepteerima.
Judarskogen
Lääne-Stockholmis Ängby ja Åkeshovi vahele on surutud linna esimene looduskaitseala.
Maastikku on kujundanud jää ja kivid, ala on vaevalt saja hektari suurune, sinna mahub nii mets, lagendikud kui ka väike järv. Ürgjää liikumise jäljed on näha rändrahnude ning saja meetri pikkuste ja kuni kuue meetri kõrguste kiviste moreenseljakutena. Jää surus maapinna esmalt tuhat meetrit allapooole, siis rebis katki ja loopis kaljust kistud rahnud laiali.
Metsas võib siin-seal sattuda kivimüüri peale, mida ei ole tekitanud jää, vaid inimkäsi. Rahvajuttude kohaselt ladusid kivid müüriks vene sõjavangid ja võib oletada, kuidas nad küüruvajunult kadedusega moreenseljakute poole piilusid.
Metsa keskel asuva järve nimi on Judarn. Nimi tuleneb sõnadest „kõlama”, „kostma”4, aga etümoloogiliselt ei ole sel kurnatud sunnitööliste kaebelaulude ega ka praegu metsast kostvate karjetega mingit seost.
Koobaltsinises mantlis noor heledat verd naine vaatab puude kohal kõrguva tähistaeva poole.
Tuhanded ja tuhanded jääst ja kivist pallist, mis põlevad.
Madeleine Silfverberg tühjendab oma kopsud veel kord raevust ja läheb tagasi auto juurde, mis seisab järve lähedal metsatukas.
Viis minutit hiljem üheksakümnekilomeetrise tunnikiiruse juures kajab autos kolmas karje.
Maailm on esiklaas, mille keskel on asfalt ja nägemisvälja äärtes puud. Madeleine paneb silmad kinni ja loeb viieni, kuulates mootori häält ja rehvide hõõrdumist vastu teepinda. Kui ta silmad lahti teeb, tunneb ta end rahulikuna.
Kõik läks plaanikohaselt.
Varsti tuleb Fagerstrandi majja politsei.
Köögilaualt