küsis Lisete.
«Pühastkirjast,» vastas Jürka. «Tehke sugu ja teid saagu palju.»
«Ja sina, Juula, jääd selle mõrtsukaga?» pöördus Lisete tüdruku poole.
«Ta on mu lapse isa,» vastas see.
«Noh, siis annan teid mõlemaid politsei kätte,» ähvardas Lisete.
«Mispärast?» küsis Jürka.
«Sellepärast, et põletasid sulase.»
«Ei mina ole põletand.»
«Sa ju ise just praegu ütlesid Juulale, et põletasid.»
«Ei mina ole kedagi kuulnd,» kinnitas Juula. «Vaata, et sa ise küünile tuld otsa ei pand, nii et peab su enda politsei kätte andma.»
Lisete oli löödud – need kaks hoidsid kokku. Ta oigas:
«Ma suren viha kätte.»
«Kui sured, siis sured oma kurjusest,» ütles Juula.
Aga Lisete ei vastanud enam. Ta heitis sängi ja ütles, et ootab surma. Elagu teised, tema ei taha enam elada. Elust on tal ainult pettumused. Nõnda lamas ta päevi: ei võtnud Juulalt kuiva ega märga vastu, ei lausunud ise sõna ega vastanud ka teistele, jäi kurdiks ja tummaks Jürkalegi, kui see tuli teda vaatama. Ja lamas seni, kuni ühel ilusal päeval Juula leidis, et perenaine on surnud. Polnud siis muud, kui soendas pajaga vett ja pesi laiba puhtaks, et oleks viisakas lautsile panna. Abi polnud vaja, sest kiitsakas oli perenaine elusalt, veel kiitsakam surnult, nii et Juula sai kõigega üksinda hakkama. Pärast pesemist läks Jürkale sõna viima, nii et surnud perenaine jäi üksi maja pidama ja kodu hoidma. Just nõnda mõtles Juula: maja pidama ja kodu hoidma.
IV
Kui Jürka kuulis, et eit surnud, rääkis ta asjast Antsule. See oli nõukas mees, andis Jürkale lauad ja naelad, sae ning höövli kaasa, et ta iseoma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Nõnda siis tulid Jürka ja Juula kahekesi kodu poole, mees oma kandamiga ees, naine tema kannul. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud ootamatu häda. Sest kui Jürka läks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik, võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas üksisõnu endamisi:
«Ei ole, ei ole.»
«Ma tegin talle ju puusärgi, kuis siis ei ole!» hüüdis Jürka lõpuks vahele.
«Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole,» ütles õpetaja.
Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi, milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks:
«Ei ole sind ennast ega su eite.»
«Ma olen ju siin,» ütles Jürka ja tõusis püsti.
«Ise oled siin, aga hinge ei ole,» muigas õpetaja.
«Kus mu hing siis on?» küsis Jürka jahmunult.
«Kusagil mujal, teises hingekirjas. Aga, armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksin näinud.»
«Olen mitu korda kirikus käind.»
«Aga, armas hing, kuidas on su armulauaga lugu?»
Ei, seda polnud Jürka veel kasutanud.
«Kust oled pärit, armas hing?»
«Põrgupõhjast.»
«Ah nii-i!» venitas õpetaja. «Soo, soo! Nüüd ma hakkan mõistma!» Aga Jürka ei mõistnud midagi, ta vahtis arusaamatuses õpetajale otsa. «Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, kuidas on sinuga lugu?» jätkas pastor muheledes.
«Esimest hüüti, mina olen,» vastas Jürka.
«Ah siis sina, armas hing, oled see päris Vanapagan?»
«Mina olen see päris,» kinnitas Jürka.
Õpetaja naeris, naeris kõigest südamest, ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja tema nagu kõmisevast tõrrest tulevat häält kuulis, jäi ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat Vanapaganat.
«Kui oled tõesti Vanapagan, miks tulid siis maa peale?» küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud.
«Taevas tahtis.»
«Soo! Miks siis?»
«Et saaksin õndsaks.»
«Kui tahad õndsaks saada, armas hing, siis ei tohi uskuda, et oled Vanapagan. »
«Aga ma ju olen.»
«Vanapagan ei saa õndsaks, armas hing.»
«Aga kui ta on inime?»
«Kui ta on inimene, siis peab ta ka uskuma, et ta on inimene.»
«Aga kui olen Vanapagan…»
«Pead uskuma võimatut, siis saad õndsaks.»
«Ma usun, et saan, muidu ei tule inimesed põrgu.»
Sellest ei saanud õpetaja mõhkugi aru ja sellepärast küsis ta huvitatult:
«Kuis nii, armas hing?»
«Peetrus ütles.»
«Mis see Peetrus ütles?»
«Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune, tahab, aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi. Nõnda Peetrus. Ja siis tulin mina maa peale, et õndsaks saada.»
Pastor oli Jürka seletusest keeletu tükiks ajaks. Viimaks ütles ta:
«Aga, armas hing, kuhu jääb siis lunastus?»
«Peetrus ütles, see ei loe änam.»
Pastor istus toolile. Tema, kes ta uskus, et vaimunõtrus on õndsuse ankur, oli omal ajal armastanud külastada hullumaju ja seal oli ta kohanud inimesi, kes pidasid end jumalapojaks, Hiina keisriks, heinakuhjaks, loksujaks kanaks, prügikastiks, tuuleks, ei millegiks, aga Vanapaganat polnud ta tänini näinud ei hullumajas ega ka vabaduses. Luterus ja mõned teised usuisad olid temast õnnelikumad, nemad olid seisnud vanakurjaga silm silma vastu. Aga nüüd oli ka temal endal see ülev silmapilk: tema ees istus elav Vanapagan. Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas – ei temal endal ega teistelgi – enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemühakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks! Kui tühiseks ja näruseks oli muutunud maailm ja inimene! Temalgi polnud elava Vanapagana ees praegu muud elamust kui pisut hirmu, et mis siis sünniks, kui tema ees istuval mehel tuleks raevutuju peale. Aga, jumal tänatud, nende vahel oli kirjutuslaud raamatutega ja tema selja taga paari sammu peal uks. Sellepärast ütles ta Jürkale üsna rahulikult, kuigi süda sees pisut värises:
«Kuidas mõtled sa siis õndsaks saada, kui lunastus ei loe enam? Meie, inimesed, loodame ainult lunastusele.»
«Ja lähete hukka, Peetrus ütles.»
«Et just Peetrus seda pidi ütlema,» lausus pastor ebamääraselt, sest ta kartis Jürkat selgema, kindlama ja vasturääkivama vastusega ärritada. Aga see ettevaatus oli üsna asjata, Jürka oli kõiges nii rahulik ja kindel, tema meeli ei kõigutanud miski.
«Teistega ei saand ma sel korral taevas kokku,» ütles ta üsna lihtsalt.
«Kus see taevas oli?» küsis pastor võimalikult lihtsalt.
«Kas