matta. Aga ei sind ennast ega kadunut seisa meie hingekirjas. Kust oled pärit?»
Jürka ütles kust ja näitas õpetajale isegi mingit isikutunnistust, millest see tegi endale märkmeid. Nõnda pidi kõik korras olema ja Jürka võis oma eide maha tuua. Aga enne kui ta uksest välja sai, astus pastor tema juurde, pani talle käe õlale ja ütles:
«Armas hing, see oli väga hea, et mulle ütlesid, kes sa oled, aga ära sellest igaühele räägi, sest ega inimesed ei usu, mis neile öeldakse, nad panevad sind naeruks. Need on hingelised asjad, ja et mina olen hingekarjane, siis mina mõistan. Aga lunastust peaksid sa ikka uskuma, kui sa tahad õndsaks saada. Nüüd mine rahuga, sest su eit ootab sind oma kirstus.»
Jürka tuli uksest välja. Tal oli pastorist tema viimaste sõnade pärast kahju ja piinlik, sest nendega paljastas ta oma teadmatuse ja mõistmatuse. Ta räägib hingelisist asjust, kui Jürka seisab Vanapaganana ilmsi oma elava kehaga tema ees! Ja kui imevähe teab ta tema eidest! Eit ootab! Jürka võiks õpetaja teadmatuse üle täiest kõrist naerda. Ainult ühes oli pastoril õigus: ei maksa oma asjust inimestele seletada, niikuinii ei usu nad. Isegi õpetaja ei uskunud, Jürka tunneb seda.
Aga muidu olid nüüd asjad joones ja Põrgupõhja perenaine maeti nagu kord ja kohus, kellagi löödi ja kõik. Ainus viga oli kogu talituses, et puusärk oli naeltega kinni löödud, nii et ükski võõras ei näinud, mis nägu oli kadunuke surnult. Põhjenduseks seletas Juula, et surnu olevat inetuks läinud, sellepärast Jürka ei taha teda näidata. See erutas meeli veel rohkem: taheti tingimata näha, kui inetuks Põrgupõhja eit surres oli läinud. Aga Jürka jäi kindlaks: kirstu kaas oli kord pikkade naeltega kinni löödud ja jäigi kinni.
Kuid varsti peale matust räägiti igal pool, et Lisete pole surnud õiget surma. Eriti valjenes kõma, kui Juula sai kaksikutega maha: tema see pidigi olema, kes vana perenaise tuksu pani, et ise tema asemele saada. Jürka kas ei teadnud midagi või ta aitas Juula kuritegu varjata. Selleks löödi puusärgil kaaski enneaegu kinni. Nüüd tuletati ka küüni põlemist ja sulase imelikku hukkumist meelde ning taheti teada, mis sünnib üldse selle uue Vanapagana ajal Põrgupõhjal. Kahtlustused muutusid nii ilmseiks, et politsei segas lõpuks vahele: Põrgupõhja perenaise haud võeti uuesti lahti. Ja nüüd selgus, et puusärgis polnud laip, vaid kivid ja muld. Jürka ja Juula võeti käsile: kuis nad seda seletavad? Aga need ei seletanud üldse midagi, vahtisid ainult teineteisele otsa.
«Kes pani kirstu mulla ja kivid?» küsiti.
«Mina,» vastas Jürka.
«Miks?»
«Surnut ei olnd.»
«Kuhu ta siis sai?»
«Ei tea.»
«Kas su naine ikka suri või ei?»
«Küllap vist.»
«Nägid sa teda surnult?»
«Ei vist.»
«Kes siis nägi?»
«Juula.»
Võeti siis käsile ja saadi teada, et perenaine tõepoolest surnud ning et tema ta puhtaks pesenud.
«Mis haigus tal oli?» küsiti.
«Vill või roos.»
«Miks nii?»
«Vihastas.»
«Millest ta nii vihastas?»
«Et ma pidin saama Jürkaga lapse ning et ma ütlesin, tulevad ehk kaksikud. Ja, näe, tulidki.»
«Ja sellest siis surigi?»
«Ei surnd.»
«Millest siis?»
«Et oli päevi haige ja ei söönd ega joond, ei võtt kuiva ega märga vastu.»
«Sa ehk ei andnud?»
«Miks ma siis ei and, pakkusin iga päev.»
Ka Jürka kinnitas, temagi pakkunud eidele süüa ja juua, aga see pole võtnud ei tilka ega iva.
«Nii et suri ehk nälga?»
«Küllap vist,» arvas Jürka.
«Aga kuhu ta siis surnult sai?»
«Pesin puhtaks, panin lautsile ja läksin peremehele sõna viima,»
seletas Juula, «aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu läind.»
«Kuhu ta teil jäi?»
«Tuppa.»
«Kui tagasi tulite, kas toauks oli kinni?»
«Praokil,» kinnitasid Jürka ja Juula mõlemad.
«Kas siis ust lukku ei pannud, kui kodunt välja tulite?»
«Meie toauksel polegi lukku, seespool ainult puuriiv.»
«Aga kas ukse tõmbasite kinni, kui tulite välja?»
«Vist ikka tõmmasin,» ütles Juula, aga lisas kohe täienduseks: «Aga võib olla ka mitte, sest ma mõtlesin teel: surnu jäi koduhoidjaks.»
«Mis see tähendab?»
«Noh, et kes sinna ikka läheb, kui surnu toas, ja et sel oleks parem, jätsin ehk ukse lahti, sest surnud armastavad jahedat.»
«Nii et…?»
«Nii et ma ei tea midagi öelda.»
«Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnut ees ei leidnud? Kas teis ei tekkinud mingit kahtlust?»
«Ei,» vastas Jürka.
«Kuis nii?» oldi üllatatud.
«Peremees ütles kohe: see on otseteed põrgu läind,» seletas Juula.
«Nii see oli,» täiendas Jürka omalt poolt. «Minu eit ei tahtnud maamulda, kartis, pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Noh, nüüd läkski, mis siis ikka muud.»
«Aga miks te asjast kohe politseile ei teatanud?»
«Kartsime,» vastas Jürka.
«Mida te kartsite?»
«Et arvatakse ei tea mis ja hakatakse kimbutama, ei usta.»
«Kas sa siis ise usud, et su eit läks otseteed põrgu?»
«Küllap vist.»
«Tõusis lautsilt ja läks, mis?» imestati.
«Miks mitte. Õpetajagi ütles kirikus, et surnud tõusevad üles, miks siis minu eit ei võind tõusta, kui ta oli surnd. Ja surnd pidi ta olema, muidu poleks Juula saand teda eluilmas pesta.»
«Mina pesin ta oma käega puhtaks,» kinnitas Juula.
«Siis oli ta tingimata surnd, muidu ta poleks lasnud end pesta,» kinnitas Jürka.
«Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid,» katsuti Jürkale vastu vaielda.
«Minu eidel ehk oli,» ütles see.
Nõnda oli ühelt poolt selge, et Jürkaga oli mõtteta vaielda, teiselt poolt mõistis aga Jürka, et ametnikud ei tea midagi ja ei saa millestki aru. Isegi sellest poleks midagi kasu, kui ta neile ütleks, kes oli tema eit ja kes on tema ise ning milleks ta Põrgupõhja tulnud. Võib olla, millalgi avab ta nende silmad, täna aga mitte, sest ta näeb, et nad ei usu teda.
«Kas oli ehk toa ees loomajälgi näha, kui koju jõudsite?» küsiti viimaks.
«Mis looma?» küsis Jürka vastu.
«Ükskõik mis looma. Kas oli üldse jälgi?»
«Kui koju saime, oli pime,» seletas Juula. «Öösel sadas lund ja vihistas tuisata, hommikul polnd meie omagi jälgedest õhkagi järele.»
«Nii et õhtul te toa ees jälgi ei vaadanud?»
«Ei,» vastas Jürka.
«Ma ju ütlesin, et oli pime,» seletas Juula.
«Aga kui arvasid, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju