ma siis ütlema, et toas jooksevad karud?» küsis eit.
«Küllap vist,» vastas Jürka, «karu kassi ei murra, liig tilluke, sulle endale paneb käpa pähe.»
Viimaste sõnade juures vaatas Lisete vanamehele otsa ja küsis: «Kuhu sa, logask, oma rätiku kaelast oled pand?»
«Ise sidusid ju kassi ümber,» vastas Jürka.
«On need vast inimesed!» hüüdis Lisete. «Kassi ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et sa rätikule järele ei lähe,» pöördus ta vanamehe poole.
«Ei mina,» vastas see.
«Tahad oma rätikust ilma jääda või?»
«Küllap vist,» vastas Jürka rahulikult.
«Siis lähen ma ise toon rätiku ära,» otsustas Lisete.
«Kui aga antakse,» kahtles Jürka.
«Kui ei anta, siis võtan.»
Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati: Lisete tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes ämmast mööda, kes seisis keset õue, ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt:
«Külarahvas, külarahvas! Te unustasite oma rätiku maha.»
Suure ajuga tuli ta Lisetele värava vahele vastu, pistis talle rätiku pihku ja ütles tasakesti:
«Säh, võta, ühes kassipojaga, ega ämm siiamaale näe. Teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest.»
Lisete ei saanud sõnagi suust, katsus ainult oma kalli koormaga minema. Minia, kes jäi õueväravat kinni panema, hüüdis naerdes talle järele:
«Kui oled oma rotid tapnud või kodumailt peletanud, tule siis kassi saama!»
Ämm, kellele minia sõnad väga meeldisid, lisas omalt poolt:
«Ja piimatilk olgu omast käest, kui tahad kassi kasvatada.»
«Kenad inimesed,» naeris minia sõbralikult ämmale.
«Või kenad,» vastas see. «Tobedad!»
«Muidugi tobedad,» naeris minia, nii et see kostis põrgupõhjalaste kättegi, ja ämm naeris ühes miniaga.
«Kõkutavad,» lausus Jürka halvakspanevalt.
«Ongi põhjust,» ütles Lisete.
«Küllap vist,» arvas Jürka.
«Sa ju ei tea põhjust. Näe, siin on põhjus,» seletas Lisete ja võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja, sest enam ei paistnud taluõuele. «Seda naerdakse.»
Jürka oli kogu oma tüseduses ainult paljas «mhh» ja seda tükiks ajaks. Aga kui eit oli talle asja seletanud, siis naeris ka tema ja see võis pisut kaugemale kosta kui minia ja ämma naer.
«Meil peaks niisuke minia olema,» arvas ta natukese aja pärast, kui nad kõmpisid juba kodu poole.
«Soo, või niisuke,» ütles eit. «Kingib ja varastab su sinu enda silma all paljaks.»
«Aga kui ta nõnda naerab,» arvas Jürka.
«Naerab ju seda, keda varastab.»
«Küllap vist.»
Jah, alles nüüd taipas Jürka õieti, et minia polnud naernud neid, vaid oma ämma ja ämmgi oli naernud ainult iseennast. See andis nagu uut julgust ja jõudu. Eidel oli kassipoeg põlle all ja küllap nad leiavad lõpuks seapõrsagi. Nõnda mõtles Jürka. Ning et asi oleks kindlam, tegi ta iga vastutulijaga seapõrsast juttu. Ühe tütarlapsega, kes hoidis tee ääres karja, sobis jutt eriti hästi. Jürka kui ka Lisete arvasid juba, et nad on sattunud õigesse paika, aga lõpuks selgus ometi, et on juhtunud väike eksitus: talus on küll paar põrsast, aga need kuluvad marjaks iseomale, ülearused on juba ammu ära jagatud. Aga sest polnud midagi, sest nad olid saanud tütarlapse juures mättal pisut istuda ja jalgu puhata.
Nõnda põrsast küsitades ja vastutulijatega juttu vestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas, rätsep või kingsepp, raske oli otsale saada, seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki.
«Nii et temalt saab ka põrsa?» küsis Jürka.
«Ka põrsa,» vastas küürakas ja lombak, kingsepp või rätsep.
«Ja lehmi on tal ka?»
«Lehmi ka.»
«Ja hobune?»
«Ka hobune.»
«Kes ta siis ise on?» küsis Jürka.
«Mis mehi siis sina oled, et sa Kaval-Antsu ei tunne?» küsis küürakas vastu.
Nad vahtisid üksteisele otsa, Jürka kui jõmm, küürakas putukana tema vastas.
«Kui minna siit otse,» hakkas küürakas seletama, «ja pöörata esteks seda kätt ja pärast teist kätt, siis jõuad suure kaheharulise kase juurde, vaat sealt on veel natukene maad, enne kui Kaval-Antsu maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina tead, kui oled kord käind.»
Jürka, eit kassipojaga kannul, läks suurt kaheharulist kaske otsima. Kõik oli, nagu küürakas ütelnud: esteks tee seda kätt, siis teist kätt, pärast kask ja lõpuks Kaval-Antsu maja teeääres, Ants ise väravas. Aga Jürka ei teadnud, et see on Ants ise, sellepärast ütles ta:
«Siinpool pidi Kaval-Ants elama, minu eit ajab põrsast peale.»
«Nii-nii,» muheles Ants. «Mis eitedel muud, kui aga seapõrsast ja lambatalle.»
«Lehmamullikas kuluks ka marjaks ära,» lisas Jürka.
«Kuis muidu, kuis muidu,» muheles Ants. «Ja ega hobusesetukaski liiga teeks, mis?»
«Ei vist,» lausus Jürka.
«Kust mehi oled?»
«Põrgupõhja omi.»
«Siis sinu suits käibki seal toaunkast välja, rahvas räägib?»
«Küllap vist,» ütles Jürka. «Eit tossutab,» lisas ta seletuseks.
«Nii-nii,» lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõuaotsas. «Paberid korras?» küsitles.
«Selleks sai täna käidud.»
«Kuule aga kuule. Või Põrgupõhjas uus pererahvas. Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, eks näeb, kuis sinuga jääb, kas astud vana jälgedesse?»
«Mis nimest, kui aga saaks seapõrsa,» ütles Jürka.
«Endine Põrgupõhja Vanapagan lõpetas põrsata, uus algab põrsaga,» muheles Ants. «Aga jäksi sul vist on, pane või päris Vanapaganaga rindupidi kokku. Niisukest peremeest on Põrgupõhjale vaja, ei vähemast seal aita. Endine oli nääpsuke.»
Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõpuks Jürka küsimisega:
«Ei tea, kudas siis jääb põrsaga?»
«Nii et lambatallest ega lehmamullikast ei hooli?» küsis Ants vastu.
«Oleks esteks seapõrsaski,» arvas Jürka.
«Jah, ruugaks seegi aias,» lausus Lisete.
«Nojah, eks ta ole, või ta vale,» muheles Ants ja lisas siis: «Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toamail, nii et…»
«Antsu või?» küsis Jürka.
«Aga keda siis?» küsis Ants ise vastu. «Teda te ju otsite, nagu kuulukse.»
«Aga kelleks sind pidada, sulaseks või?» huvitus Jürka.
«Ennem vabadikuks või muidu majuliseks,» seletas Ants.
«Nii et oleme ikka õiges kohas,» rõõmustas Jürka.
«Õiges,» kinnitas Ants. «Ja põrsaga jäägu nõnda, et las mina katsun peremehega ääri-veeri