Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on.»
Jürka võttis Antsu nõu kuulda, ja kui jõudis tagasi suure kase alla, pöördus mööda jalgrada pahemale, eit kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda:
«Kena ja lahke mehike oli, tea’p misuke see Ants ise peaks olema.»
«Küllap näed, kui lähed põrsa järele,» arvas Lisete.
«Ega tea ühtigi,» lausus Jürka.
«Mis sul seal teadmata on?» küsis Lisete.
«Et kas põrsast saab,» seletas Jürka.
«Mis sul siis Antsust, kui põrsast ei saa.»
«Noh, see seal, see vabadik või majuline, rääkis ka lambatallest, lehmamullikast ja hobusenokast.»
«Ja sina kohe uskuma, mis? Suu hakkas juba vett jooksma, eks? Oota enne, kas saad põrsagi. Täna taevast, et kassipoegki süles, olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varssi ajades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg.»
Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid Põrgupõhja omad ilusasti päristeele välja ja seda mööda koju. Aga siin alles tuli Lisetel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmas ta vanast kiluriistast valmistatud nöörsangaga piimanõu, võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehele pihku ja pani sellele südame peale väetikest õrnalt hoida, aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab.
«Ole mureta, eit,» julgustas vanamees Lisetet, «kuhu kassiroju mehe käest pääseb.» Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesti, ise muheledes:
«Oh sind nirukest, pisi piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnn-nõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks…» Jürka tahtis öelda «neljas», aga ei saanud, sest enne oli kass tal peolt läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb piimaga koju? Kõige hullem on häbi: suur, tugev mees, aga ei saa kassipoegagi kinni hoitud. Nagu oleks arust või jõust puudu.
Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel oleks kergem ronida ja pugeda, kui ehk vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones.
Aga lakas märkas Jürka, et asi pisut täbaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistelt tulles tundus siin pimedana, pisinatukene helkis valgust ainult ungastest ja ulualuseilt. Et kambrilakka pääseda, kuhu kass oli roninud, pidi esteks minema mööda reiaaluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki, või oli keegi parred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsmine oli üpris täbar: igal sammul karda, et lendad puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savipõrandale.
Ei aidanud muud, Jürka pidi neljakäpakil ronima kambrilaka poole. Rehetoa kõrge, nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees, temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. See viis ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuustakud, mis täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu, need äigasid tal üle näo ja valgete särgikäiste. Aga Jürka ei hoolinud, puges läbi ja jõudis kambrilakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi, kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus. Tema ees pimedas säras kaks silma kui tulesütt. Kass pidi seal olema.
«Oh sa reo,» sosistas Jürka, «kui ulataks mütsi peale panema, siis oleks käes.»
Ta roomas põlevatele silmadele lähemale, müts peos, et sellega kassi tabada. Aga äkki kustusid silmad ja vastu ulualust paistis, kuidas kass jooksis teiselt poolt toakere reiaaluse laudi poole. Polnud parata, Jürka pidi sinna järele – jälle ulu alt läbi, kus sai õletuustakuilt uue noosi tolmu ja tahma. Jõudnud reiaaluse kohta välja, selgus, et siinpool küljes polnud üldse laudit peal inimese liikumiseks, ainult kass võis siit läbi pääseda.
Jürka ronis kambrilakka tagasi, et teiselt poolt toakere tuldud teed mööda laudile saada. See kõik võttis nii palju aega, et kassipoeg võis vahepeal jumal teab kuhu kaduda. Aga ei, kui Jürka jõudis uuesti laudile, kus pisut valgem, nägi ta, et kassipoeg istub redeli juures laudiotsal ja vahib alla, nagu oleks seal ei tea mis huvitavat näha. Jürka võttis mütsi ja viskas kassi, et ehk saaks ta lakast maha, sest seal lootis ta tema kergemini kinni võtta. Aga müts lendas mööda ja kass jooksis teise laudiotsa, kuhu Jürka suure vaevaga talle järele pääses, sest harvad parred veeresid tal põlvede ja käte all. Kassipoeg puges pimedasse ulualuse-nurka ja Jürka sai talle sinna järele.
«Noh, va vennike, nüüd sa änam ei pääse,» rõõmutses Jürka ja puges kassipojale lähemale. Aga kui sirutas käe, lipsas kass läbi kitsa ulualuse, nagu tahaks ta maha karata, aga lähemal vaatlemisel selgus, et toa taga seina ääres on mingi kõrvalhoone, mille lakk on heaks peidupaigaks, sest inimene ei pääse sellele kusagilt ligi, ainult pika ja peene puuga võis pilu vahelt torkida. Seda Jürka tegigi, kuid ilma tagajärjeta. Maast udimise tulemuseks oli, et kass puges läbi ulualuse uuesti laudile. Läks Jürka teda sinna kimbutama, lipsas ta kohe oma endisesse peiduurkasse tagasi.
Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja otsustas toatagust kõrvalhoonet lõhkuma hakata, sest kassipoja pidi ta ju kätte saama. Ta ragistas parajasti esimeste latiotste kallal, kui toa eest kostis eide hääl:
«Vanamees! Vanamees, ae! Too kassipoeg siia, piim on kodus!»
Polnud parata, hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatus töös ja pidas pisut aru, kuis olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale.
«Tohoo peletis!» hüüdis Lisete vanameest nähes. «Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin ta sulle helevalgelt selga.»
Jürka ei saanud sõnagi suust.
«Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?»
«Küllap vist,» lausus Jürka lõpuks.
«Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!» ohkis Lisete. «Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?»
«Lakas.»
«Ja sa käisid teda seal taga ajamas?»
«Küllap vist.»
«Kätte ei saand?»
«Ei vist.»
«Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta!» hüüdis Lisete. «Ja mis sa toa taga tegid?»
«Lõhkusin, et…»
«Et kassi kätte saada?»
«Küllap vist.»
«Sa heldene taevas,» hüüdis Lisete, «tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.»
«Aga kui muidu kätte ei saa.»
«Kus ta siis on sul?»
Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuis ta sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõtelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea kui kass nägi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.
II
Põrgupõhja perenaine istus heledal päikesepaistel toaukse ees pakul ja vaatas, kuidas kassipoeg limpsis piima. Enne maitses ta ise mitmel korral seda valget vedelikku, et kas ta pole ehk öö jooksul hapuks läinud, nii et võiks rikkuda kassipoja kõhu. Aga ei, piim tundus alles rõõsana. Nõnda siis valas Lisete teda veel eelmisest pererahvast siia jäänud lõhkenud