tippudelt vastu.
Kõik peatuvad.
Vastukajana saadud karje on madalama kõlaga. Seegi on ühtaegu kurb ja pealetükkiv.
Enne kui Pope jõuab midagi öelda, kostab ümbritsevast metsast terve kisakoor.
Inimesed ruttavad läbi lume. Esiotsa nad sörgivad, ent kui karjed lähemalt kerkivad, joostakse juba täiest väest.
Vaid sada meetrit tunnelisuust, ei kanna Pilcheri jalad teda enam ning ta nõretab higist. Kui teised on portaalukseni jõudnud, hüütakse kui ühest suust, et ta end kokku võtaks. Ergutushüüded segunevad kriisetega, mis tulevad selja tagant.
Miljardäri pilk muutub ähmaseks.
Üle õla pilku heites tabab ta mändide vahel liikumist.
Tema kannul on kahvatud neljakäpakil kogud.
Õhku ahmides käib peast läbi: Ma suren juba esimesel päeval, mil ma olen suspensioonist väljas.
Pilcheri silme ees läheb mustaks. Tema nägu on järsku üleni külm.
Ta pole teadvust kaotanud, ometi lamab ta näoli lumes ega suuda end liigutada.
Karjed muutuvad valjemaks, ent äkki upitatakse ta üles. Arnold Pope’i õlal rippudes näeb ta rappuvat metsa enda ümber. Inimesetaolistest olenditest on lähimad vaid viieteist meetri kaugusel.
Pope lükkab Pilcheri titaanukse alt läbi ja poeb ka ise sisse.
Pilcher lamab näoli külmal betoonil. Pope hüüab: “Hoidke kõik tagasi! Sellest tuleb napikas!”
Uks vajub paugatades kinni.
Teiselt poolt on kuulda tuhmi mütsatusi vastu metalli.
Pilcher on nüüd pääsenud, aga tema teadvus on uinumas.
Veidi enne minestamist kuuleb ta Pami hüsteerilist kisa: “Mis kurat need veel olid?”
1. peatükk
Majas oli täitsa pime.
Jennifer proovis vanast harjumusest köögituld, aga midagi ei juhtunud.
Ta läks kobamisi ümber külmiku ning võttis pliidi kohalt kapist kristallist küünlajala ja tikutoosi.
Kui ta oli gaasipliidi tööle pannud, tõmbas ta tagumise põleti kohal tikku.
Ta asetas sisiseva sinise leegi kohale teekannu.
Naine süütas küünla ning istus siis lauda.
Oma eelmises elus oli ta suitsetanud paki päevas. Praegu oli suitsuisu õige tugev. Sigaretid oleksid närve rahustanud, käte värisemisele lõpu teinud.
Naise silmi valgusid pisarad, kui küünlaleek võbisema hakkas.
Jennifer suutis mõelda üksnes oma abikaasast Teddyst ja sellest, kui kaugele mees oli jäänud.
Lausa kahe tuhande aasta kaugusele.
Naine adus, kui palavalt oli ta varem lootust hellitanud, et maailm on veel alles. Teisel pool tara. Teisel pool seda õudust. Et tema abikaasa on veel alles. Tema kodu. Tema töökoht ülikoolis. Mingis mõttes oligi see lootus aidanud Jenniferil need aastad vastu pidada. Lootus ühel päeval Spokane’is ärgata. Teddy magaks taas voodis tema kõrval ja see koht – Wayward Pines – osutuks kõigest unenäoks. Jennifer hiiliks voodist välja, läheks kööki ja keedaks abikaasale mune. Teeks kannutäie kanget kohvi. Naine ootaks köögilauas, kuni mees voodist välja komberdaks – näruses hommikumantlis, sassis juustega, unesegasena ja üdini armastusväärsena. “Ma nägin öösel äärmiselt veidrat und,” märgiks Jennifer, aga täpsemalt jutustada ei oskaks, kuna Wayward Pinesis läbielatu oleks juba unustusehõlma vajunud.
Jennifer hoopis naerataks üle laua oma abikaasale ja ütleks: “Kõik on kui peoga meelest pühitud.”
Nüüd oli lootus otsas.
Üksildus oli masendav.
Ent selle all hõõgus solvumine.
Solvumine, et teda oli niiviisi koheldud.
Viha, et ta oli pidanud nii paljust ilma jääma.
Teekann hakkas vilisema.
Jennifer ajas enese jalule. Ta oli hajevil.
Kui ta oli kannu pliidilt võtnud, vilisemine lakkas. Naine valas keeva vee oma lemmikkruusi, kus ta hoidis teesõela, mis oli alati kummelilehti täis. Teekruus ühes käes, küünal teises, läks Jennifer pimedast köögist esikusse.
Enamik linlasi oli teatrisse jäänud, šerifi ilmutusest toibuma. Võib-olla poleks ta pidanud teistest lahkuma, aga ta eelistas üksinda olla. Ta tahtis öösel voodis nutta. Magada oleks ka tore, aga seda ta nagunii ei suudaks.
Jennifer astus kägisevast trepist üles. Küünlaleek hubises seinal.
Elekter oli varemgi ära läinud, aga Jenniferile tundus, nagu see voolukatkestus oleks teistsugune.
Tõsiasi, et ta oli kõik uksed lukustanud ning aknad sulgenud, andis siiski pisut kindlustunnet.
Ethan põrnitses seitsme ja poole meetri kõrguseid terasmaste ja ogalisi juhtmeid, mille ümber oli mässitud okastraat. Muidu oli tara surisenud elektrivoolust, millest oleks piisanud, et ühte inimest tuhat korda söeks küpsetada. Surin oli olnud nii vali, et kostis saja meetri kaugusele ning pani kõrvad kumisema.
Praegu ei kuulnud Ethan midagi.
Veelgi hullem oli, et üheksa meetri laiune värav oli pärani lahti.
Lukust lahti keeratud.
Uduräbalad hõljusid mööda nagu tormipilved ning Ethan jõllitas musta metsa teiselpool tara.
Kloppiva südamega kuulis ta puude keskelt kostvaid kriiskeid.
Värrad olid teel.
Ethani kõrvus kumisesid David Pilcheri viimased sõnad.
Põrgu tuleb ise sinu juurde.
See oli Ethani süü.
Põrgu tuleb ise sinu juurde.
Ethan polnud rumalast peast selle psühhopaadi sõnu tõsiselt võtnud.
Põrgu tuleb ise sinu juurde.
Vaid rääkinud inimestele tõtt.
Ja nüüd saavad kõik linlased, ka tema naine ja poeg, surma.
Ethan jooksis läbi metsa tagasi. Iga sammu, iga meeleheitliku hingetõmbega kasvas temas paanika. Ta siksakitas mändide vahel, kuni jõudis taas vaikse tara äärde.
Bronco ootas otse ees. Karjed olid juba valjemad.
Ethan hüppas rooli taha, käivitas mootori ning sööstis puude vahele. Ta võttis vedrustusest viimast. Esiklaasi kohalt pudenes klaasipuru.
Ta sõitis mürinal teetammist üles maanteele, mis viis linna tagasi, ja surus gaasipedaali põhja.
Mootor kiunus.
Ta pääses puude vahelt välja ning kihutas piki karjamaad.
Kaugtuled valgustasid reklaamtahvlit, mis seisis linna servas. Isa, ema, poeg ja tütar lehvitasid ja irvitasid laialt, 1950. aastate stiilis, nende peade kohal uhkeldas loosung…
Enam mitte, mõtles Ethan.
Kui linnarahval veab, siis käivad värrad karjatalust läbi, et veistele ots peale teha, enne kui nad linna tungivad.
Seal see oligi.
Otse ees.
Ilusal päeval oli Wayward Pines täiuslikkus ise. Korrapärased kvartalid rõõmsavärviliste majadega kuninganna Victoria ajastu stiilis. Valged lippaiad. Lopsakas muru. Main Street,