ja avalikud hooned kurjakuulutavalt pimedad.
Ethan keeras 10. avenüüle ning tuiskas seitsmest kvartalist läbi, enne kui ta nii järsult Main Streetile suundus, et parempoolsed rattad maast lahti kerkisid.
Otse ees, Main Streeti ja 8. tänava nurgal, seisid kõik linnaelanikud endiselt seal, kuhu ta oli nad jätnud, ooperiteatri ees. Üle neljasaja inimese sumises pimedas, nagu oleksid nad karnevalilt välja visatud. Nad kandsid ikka tobedaid fête’i-kostüüme.
Ethan lülitas mootori välja ning astus tänavale.
Pimedas, üksnes tõrvikute paistel, tekitas Main Street kõhedust.
Siin oli Steaming Beani nimeline kohvik.
Mänguasjakauplus Wooden Treasures, mis kuulus Kate ja Harold Ballingerile.
Wayward Pinesi hotell.
Richardsoni pagariäri.
Biergarten.
Maiasmokk.
Wayward Pines Realty Associates, linnakese kinnisvarabüroo, kus töötas Ethani abikaasa, Theresa.
Rahvasumm tegi kohutavat kära.
Inimesed polnud veel vabanenud umbusust ja vapustusest, mille oli põhjustanud Ethani otsus rääkida neile Wayward Pinesi kohta täit tõtt.
Mingis mõttes oli see esimene kord, mil nad suutsid omavahel tõeliselt suhelda.
Kate Ballinger astus ligi. Kate ja tema abikaasa Harold pidid saama äsjase fête’i ohvriteks, aga Ethani tõerääkimine oli nende elu päästnud. Keegi oli haava Kate’i vasema silma kohal kiirkorras kinni õmmelnud. Naise nägu oli veel verine ning tema enneaegselt hallid juuksed pritsmetest pulstunud. Asjaolu, et Kate oli kahe tuhande aasta eest Wayward Pinesis kaotsi läinud, oligi Ethani siia linna toonud. Oma eelmises elus olid nad töötanud üheskoos salateenistuses. Nad olid olnud partnerid. Üürikest pöörast aega olid nad olnud enam kui partnerid.
Ethan juhtis Kate’i kättpidi Bronco varju, et teised ei kuuleks. Kate oleks võinud paari tunni eest surma saada. Naise silmist oli näha, et ta püsis hädavaevu rööpas.
“Pilcher lülitas elektri välja,” ütles Ethan.
“Ma tean.”
“Ei, ma mõtlen seda, et ta võttis taralt elektrivarustuse ära. Tegi lausa värava lahti.”
Naine silmitses Ethanit ja ilmselt kaalus, kui halb see uudis oli.
“Nii et need olendid,” alustas ta. “Ebardid…”
“Pääsevad vabalt linna. Õigupoolest juba tulevadki. Ma kuulsin neid tara juures.”
“Kui palju neid on?”
“Ma ei oska öelda. Neid polegi palju vaja, et siin täielik veresaun korraldada.”
Kate vaatas teiste poole.
Vestlus hakkas vaibuma. Inimesed nihkusid ligemale, et uudist kuulda.
“Mõnel meist on relvi,” väitis naine. “Matšeetesid.”
“Sellest ei piisa.”
“Kas Pilcheriga ei saa vaielda? Talle helistada? Teda veenda?”
“Välistatud.”
“Siis kutsume kõik ooperiteatrisse tagasi,” rääkis Kate. “Sel hoonel pole aknaid. Ainult üks väljapääs kummalgi pool lava. Kaks ust viib sisse. Püstitame teatri ette barrikaadid.”
“Ja siis? Kui meid piiratakse mitu päeva? Toitu pole. Kütet pole. Vett pole. Ükski tõke ei suuda värdu lõputult eemal hoida.”
“Mis siis saab, Ethan?”
“Ma ei tea. Inimesi koju tagasi saata küll ei saa.”
“Mõned on juba lahkunud.”
“Ma ju ütlesin, et sa hoiaksid kõik paigal.”
“Ma püüdsin.”
“Kui palju?”
“Viis-kuuskümmend.”
“Heldeke.”
Ethan nägi Theresat ja Beni, oma kallist perekonda, läbi rahvaparve lähenemas.
“Kui ma pääsen rajatisse,” lausus Ethan, “kui ma suudan Pilcheri siseringile näidata, millist meest nad tegelikult teenivad, siis võime veel pääseda.”
“Mine siis. Mine kohe.”
“Ma ei hülga oma perekonda. Mitte niiviisi. Mitte ilma tõelise plaanita.”
Theresa läks Ethani juurde. Naine oli oma pikad blondid juuksed hobusesabasse seadnud. Tema ja Ben kandsid mõlemad tumedaid riideid.
Ethan suudles abikaasat, siis võttis Beni käte vahele ja silitas poisi pead. Ben oli kaheteistaastane ning isa aimas juba lapse silmadest, milliseks meheks ta võib kasvada. Täisiga oli päris lähedal.
“Mida sa nägid?” küsis Theresa oma mehelt.
“Ei midagi head.”
“Oota,” sõnas Kate. “Peame olema ohutus kohas, kui sa rajatisse tungid.”
“Õigus küll.”
“Kusagil kindlas kohas. Kus juba on süüa.”
“Täpselt.”
Kate naeratas. “Õigupoolest ma tean säärast kohta.”
“Vagabundide koobas,” taipas Ethan.
“Just.”
“Sobib küll. Relvad on šerifijaoskonnas.”
“Too need ära. Võta Brad Fisher kaasa.” Kate osutas kõnniteele. “Ta seisab siinsamas.”
“Kuidas me nii palju inimesi kaljuseinast üles saame?”
“Ma jagan rahva sajasteks rühmadeks,” vastas Kate, “ja iga rühma juhib keegi, kes tunneb teed.”
“Mis saab nendest, kes koju läksid?” päris Theresa.
Vastuseks kõlas kaugusest karje.
Rahvamassi pomin vaikis hoobilt.
Hääl tuli lõuna poolt – õel halisemine.
Seda poleks saanud seletada või kirjeldada, kuna seda polnud üksnes kuulda.
Seda võis lausa tunda.
Tähendus oli niigi selge: surm on tulekul.
“Juba siinolijaidki on piisavalt raske elus hoida,” lausus Ethan.
“Nii et nad on kaitsetud?”
“Oleme kõik kaitsetud.”
Ethan läks Bronco parempoolse esiistme juurde, et megafon võtta. Ta ulatas selle Kate’ile ja küsis: “Saad sa hakkama?”
Naine noogutas.
Ethan vaatas Theresale otsa. “Ma tahan, et sina ja Ben püsiksite Kate’iga koos.”
“Hea küll.”
“Ma tulen sinuga kaasa, issi,” ütles Ben.
“Ma tahan, et sa oleksid emme juures.”
“Aga ma saan sind aidata.”
“Nii sa aitadki mind.” Siis pöördus Ethan Kate’i poole. “šerifijaoskonnast sõidan ma sinu juurde.”
“Tule väiksesse parki linna põhjaservas.”
“Sinna, kus on vaateplatvorm?”
“Just nii.”
Brad Fisheril, Wayward Pinesi ainsal advokaadil, oli Broncos Ethani kõrval istmerusudel ebamugav ning ta klammerdus uksekäepideme külge, kui Ethan sajaga mööda 1. avenüüd tuiskas.
Ethan heitis pilgu kõrvale. “Kus su abikaasa on?”
“Me olime teatris,” alustas Brad, “Sa pidasid kõnet. Siis ma vaatasin enda ümber