oligi tema tööriistadest kõige rohkem relva moodi.
Ta lukustas enda järel vaikselt magamistoa ukse.
Koridor oli tühi.
Viimased kolmkümmend minutit oli niivõrd karjeid ja kriiskeid tulvil olnud, et vaikus oli nüüd võõrastav.
Kuhu sa peitu lähed?
Kuidas sa ellu jääd?
Jim peatus enne treppi. Ta oleks tahtnud taskulambi sisse lülitada, ent pelgas tähelepanu äratada.
Mööda käsipuud kobades läks ta krigisevast trepist aeglaselt alla. Elutuba oli varjudesse mähkunud. Jim lähenes välisuksele. Ta oli snepri kinni keeranud, aga paistis, nagu sellest poleks abi. Jim oli juba näinud, et need olendid pääsesid akendest sisse.
Tuppa jääda?
Välja minna?
Ta kuulis teiselt poolt ust kraapimist ja vaatas läbi uksesilma.
Tänavalaternad ei töötanud enam, aga sõidutee, lippaiad ja autod olid tähevalguses ähmaselt näha.
Kolm elukat roomasid mööda kiviplaate, mis viisid aiaväravast maja välisukseni.
Ta oli teise korruse magamistoa aknast silmanud värdu tänaval lippamas, aga ta polnud varem neid lähedalt näinud.
Ükski polnud temast suurem, see-eest oli aga nende lihastoonus märkimisväärne.
Nad paistsid… nagu koletisteks moondunud inimesed.
Sõrmede asemel küünised, hambad liha lõikamiseks ja rebimiseks ning käed ebaproportsionaalselt pikad. Isegi jalgadest pikemad.
Ta pomises nagu palvet: “Pagana pihta, mis need sellised on?”
Elukad jõudsid verandani.
Järsku haaras hirm mehe üleni enda võimusse.
Ta taganes ukse juurest ja kobas taas pimeduses. Diivani ja kohvilaua vahelt läks ta kööki, kus kraanikausi kohalt aknast immitses piisavalt tähevalgust, et linoleum kiiskaks ja ta näeks, kuhu astuda.
Jim asetas haamri lauale ja võttis ukse kõrvalt naela otsast tagaukse võtme.
Miski põrkas vastu välisust, kui ta võtit lukku torkas.
Prantsatus oli nii tugev, et puidust ukse küljest pudenes pilpaid ja lukk ragises.
Jim jõudis tagaukse sneprist lahti keerata just siis, kui välisuks maha löödi.
Esimesena näeksid need koletised treppi, mis viib teisele korrusele, magamistuppa, kapini, kus tema tüdrukud on peidus.
Jim taandus kööki ja hõikas: “Teie seal! Siia!”
Maja täitis trumminahku rebestav kiljatus.
Jim ei näinud midagi, ent kuulis, kuidas teda otsivad elukad paiskasid laudu ja toole ümber.
Ta tormas läbi köögi, sulges enda järel tagaukse ja astus kivimademelt oma täiuslikule murulapikesele.
Lippaiale lähenedes möödus ta koerakuudist.
Tema taga lendas klaas kildudeks.
Kui ta jõudis väravani, mis viis kõrvaltänavale, vaatas ta tagasi. Ta nägi, kuidas üks olevus ronis läbi köögiakna, samal ajal kui teised viskusid vastu tagaust.
Ta tõstis krambi üles ja surus õlaga vastu väravat.
Värdade kriiskeid kostis vähem kui kvartali kauguselt, kui Ethan laskus avausse ja tõmbas luugi enda järel kinni. Luugil polnud lukku. Ka muidu polnud võimalik seda välismaailma eest kindlalt sulgeda.
Tunnel oli täis saja inimese kõnekõminat, millest piisas värdade kriisete summutamiseks.
Ethan ronis mööda kahtekümmet viit redelipulka alla tunnelisse, kus säras kümme tõrvikut.
See oli saja kaheksakümne sentimeetri laiune ja saja kaheksakümne sentimeetri kõrgune murenevast betoonist truup, mida taimejuured ja – väädid olid jõudnud kahe tuhande aasta kestel rikkuda. Tunnel kulges linna all ning oli lisaks surnuaiale ainus jäänus XXI sajandi Wayward Pinesist.
Tunnel oli külm, rõske ja iidne.
Inimesed seisid hanereas, selg vastu seina, nagu oleksid nad koolilapsed päästeõppusel. Pinges. Ootel. Värisevad. Mõnedel olid silmad pärani, teistel tühjad, nagu poleks nad enda ümber toimuvast midagi taibanud.
Ethan tõttas Kate’i juurde.
“Kas kõik on sees?” küsis mees.
“Jah. Mine ees. Hecter ja mina vaatame, et keegi maha ei jääks.”
Kui Ethan salga etteotsa läks, hoidis ta sõrme huultel, et kõik vaikiksid.
Naisest ja pojast möödudes vaatas ta Theresale otsa, pilgutas silma ja pigistas viivuks tema kätt, rutates siis edasi.
Inimesed juba liikusid, kui ta esiotsale lähenes.
Ta tiris eesmise tõrvikukandja endaga kaasa. Neiu oli nädalalõppudel Biergartenis tööl käinud ja teda kutsuti Maggieks.
“Mida ma tegema pean?” küsis neiu.
Ta oli noor ja hirmunud.
“Lihtsalt hoia tõrvikut,” vastas Ethan. “Sa oled Maggie, eks?”
“Jah.”
“Ma olen Ethan.”
“Ma tean.”
“Läki.”
Grupp liikus piisavalt aeglaselt, et Ethan, Hecter ja Maggie saaksid liikuda selg ees, kukkumist kartmata. Tõrvikuvalgus virvendas mureneval betoonil ning näitas tühja tunnelilõiku neist kaksteist meetrit tagapool. Valgus tõstis esile tunneliseinu, aga keskel mustendas tühjus.
Kuulda oli jalgade lirtsumist vees ja veidi sosistamist, aga vaevalt muud.
Kõndimise ajal mõtles Ethan Theresale ja Benile. Nad olid vaid viisteist meetrit eemal, ent parema meelega poleks ta neist sammugi lahkunud.
Nad jõudsid tunnelite hargnemiskohani, millele Maggie tõrvik viivuks valgust heitis.
Sekundi murdosa tundus Ethanile, nagu pimedast kõlaks kisa, aga salga möödumine ei lasknud rohkem kuulda.
“Kas me saame hakkama?” küsis Maggie väriseva häälega.
“Jah,” vastas Ethan. “Varsti oleme pääsenud.”
“Külm on.”
Maggie fête’i-kostüümiks olid bikiinid, vihmamantel ja karusnahkse voodriga saapad.
“Soojendame ennast tule paistel, kui me pärale jõuame,” lausus Ethan.
“Mul on hirm.”
“Sa oled tubli, Maggie.”
Kaks tunnelivahet hiljem liikusid nad paremat kätt.
Kui nad möödusid vanast raudredelist, mis pimedusse kulges, jäi Ethan seisma.
“Mis müra see on?” küsis Hecter.
Ethan vaatas Maggiele otsa. “Anna oma tõrvik.”
“Miks?”
Tõrviku vastu ulatas Ethan neiule pumppüssi.
Ethan ronis ühe käe abil redelist üles, hoides teises tõrvikut.
Kui ta oli kümnest pulgast üles jõudnud, kostis alt Hecteri hääl.
“Ethan, mitte et ma kurdaks, aga siin all pole halligi näha.”
“Olen hetke pärast tagasi.”
“Mis sa teed?” hõikas Maggie nuuksatades. Ethan jätkas turnimist, kuni ta pea põrkas vastu luuki. Ta hoidis ülemisest redelipulgast ja valgustas luuki. Tõrviku leek soojendas ta nägu.
Maggie ja Hecter hüüdsid ikka veel.
Ta kergitas luuki.
Pärast pimedat tunnelit valgustasid taevatähed