ja šokis.
Kui lärmitsev rahvasumm kohale rühkis, istus Tiffany vaikselt küünis, magava tüdruku juures. Lärm ümbritses maja, kuid ei läinud sisse: see oli üks kirjutamata reeglitest. Raske oli uskuda, et jõhkra muusika anarhial olid mingid reeglid, kuid nii see oli: see võis kesta kolm ööd, aga lõppeda ka ühe ööga, ja keegi ei tulnud majast välja, kui muusika täitis õhku, ja keegi ei hiilinud koju tagasi, keegi ei läinud majja, või kui, siis ainult selleks, et paluda andestust, mõistmist või kümmet minutit, et pakkida asjad ja põgeneda. Jõhker muusika polnud kunagi organiseeritud. Paistis, et kõik tulid lihtsalt üheaegselt samale mõttele. Muusika tekkis, kui küla arvas, et mõni mees on oma naist liiga kõvasti peksnud, või peksnud liiga metsikult oma koera, või kui abielus mees ja abielus naine unustasid, et nad on abielus kellegi teisega. Ka mõned teised, süngemad kuriteod nõudsid muusikat, kuid nendest ei räägitud avalikult. Vahel oli võimalik muusikale lõpp teha, kui oma käitumist parandada, üsna tihti aga pakiti enne kolmandat ööd asjad ja koliti minema.
Petty ei oleks vihjest aru saanud, tema oleks rusikatega vehkides välja tormanud. Oleks tulnud kaklus ja keegi oleks teinud midagi rumalat – see tähendab, veel rumalamat kui see, mida oleks teinud Petty. Ja siis oleks parun asjast teada saanud ja keegi oleks kaotanud oma elatise, see aga tähendaks, et nad peaksid Kriidimaalt lahkuma ja minema võibolla lausa kümne miili kaugusele, et leida töö ja alustada uut elu võõraste seas.
Tiffany isa oli väga hea vaistuga, niisiis avas ta mõne minuti pärast, kui muusika oli vaibumas, vaikselt küüni ukse. Tiffany teadis, et olukord on isa jaoks natuke piinlik: isa oli väga austatud inimene, aga nüüd oli tema tütar temast mingil moel tähtsam. Nõida ei käsuta keegi ja Tiffany teadis, et teised mehed narrivad tema isa selle pärast.
Tiffany naeratas ja isa istus tema kõrvale heina peale, samal ajal kui metsik muusika ei leidnud kedagi, keda peksta, kividega loopida või üles puua. Härra Aching ei raisanud ka parimatel aegadel sõnu. Ta vaatas ringi ja tema pilk langes väikesele pambule, mis oli kiiruga õlgede ja kotiriide sisse mässitud ja mille Tiffany oli eemale pannud, et tüdruk seda ei näeks. „Nii et see on siis tõsi, ta ootas last?”
„Jah, isa.”
Paistis, et isa vaatab täielikku tühjusse. „Parem, kui nad Pettyt ei leiaks,” ütles ta mõistliku pausi järel.
„Jah,” nõustus Tiffany.
„Mõned poisid rääkisid, et peaks ta üles riputama. Me oleksime neid muidugi takistanud, aga pole hea, kui rahvas kaheks lõheneb. See on külas nagu mürk.”
„Jah.”
Nad istusid natuke aega vaikides. Siis vaatas Tiffany isa magavat tüdrukut. „Mida sa tema heaks tegid?” küsis ta.
„Kõik, mis suutsin,” vastas Tiffany.
„Ja sa tegid seda valu äravõtmise värki ka, mida ikka?”
Tiffany ohkas. „Jah, aga see pole ainus, mille ma pean ära võtma. Ma pean labidat laenama, isa. Ma matan selle vaese olendi metsa, kohta, mida keegi ei tea.”
Isa pööras pilgu kõrvale. „Mulle ei meeldi, et sina seda teed, Tiff. Sa pole veel isegi kuusteist täis, aga ma näen, kuidas sa jooksed ringi, põetad inimesi, seod nende haavu ja teed kes teab mida veel. Sina ei peaks kõike seda tegema.”
„Jah, ma tean,” ütles Tiffany.
„Miks siis?”küsis isa.
„Sellepärast, et teised ei tee seda, ei taha või ei suuda, just sellepärast ma seda teengi.”
„Aga see pole ju sinu asi.”
„Ma teen selle oma asjaks. Ma olen nõid. Nõiad teevad selliseid asju. Kui miski pole kellegi teise asi, on see minu asi,” ütles Tiffany kiiresti.
„Jah, aga me kõik arvasime, et nõiad vuhisevad lihtsalt luuaga ringi ja teevad muud sellist, mitte ei lõika vanamutikestel varbaküüsi.”
„Aga inimesed ei saa aru, mida on vaja teha,” vastas Tiffany. „Nad ei ole halvad, nad lihtsalt ei mõtle. Võtame näiteks sellesama vanaproua Stockingi, kellel pole maailmas midagi peale kassi ja hirmsa liigesepõletiku. Tõsi, inimesed viisid talle piisavalt tihti söögipoolist, aga keegi ei märganud, et tema varbaküüned olid nii pikaks kasvanud, et kiilusid saapad kinni ja ta polnud saanud juba aasta otsa neid jalast võtta! Siinsel rahval pole viga, toitu ja mõne lillekimbu nad ikka toovad, aga kui asjad väheke räpaseks lähevad, pole neid kuskil. Nõiad panevad selliseid asju tähele. Muidugi on omajagu ka luuaga ringivuhistamist, täiesti õige, aga tavaliselt vuhistatakse ainult siis, kui on vaja kiiresti jõuda kuskile, kus ootab mõni räpane töö.”
Isa vangutas pead. „Ja sulle meeldib seda teha?”
„Jah.”
„Miks?”
Selle üle pidi Tiffany natuke mõtlema ja selle aja kestel ei lahkunud isa pilk korrakski tema näolt. „Noh, isa, sa ju tead, kuidas Vanaema Aching ütles: „Toida neid, kel on kõht tühi, anna riided neile, kes on paljad, ja räägi nende eest, kellel pole häält”? Noh, ma arvan, et sinna võiks täiesti juurde lisada „Kummardu nende eest, kes ei paindu, siruta nende eest, kes ei saa end küünitada, pühi nende eest, kes ei saa end keerata”, või kuidas? Ja ma teen seda ka sellepärast, et vahel tuleb hea päev, mis teeb kõik halvad päevad tasa, ja üheks hetkeks kuuled sa, kuidas maailm pöördub ja muutub paremaks,” lisas Tiffany. „Ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda.”
Isa vaatas talle omamoodi uhkusega segatud hämmeldusega otsa. „Ja sa arvad, et asi on seda väärt?”
„Jah, isa!”
„Siis olen ma sinu üle uhke, ändrik, sa teed mehe tööd!”
Isa kasutas hellitusnime, mida teadis ainult nende perekond, niisiis suudles Tiffany isa viisakalt ega öelnud talle, et tõenäoliselt ei näe ta kunagi ühtegi meest tegemas sellist tööd, mida teeb tema.
„Mida te Pettyde perega peale hakkate?” küsis Tiffany.
„Meie sinu emaga saaksime proua Petty ja tema tütre enda juurde võtta ja…” Härra Aching vakatas ja vaatas Tiffanyt kummalise pilguga, nagu hirmutaks tütar teda. „Sellised asjad pole kunagi lihtsad, kallis tüdruk. Kui me noored olime, oli Seth Petty üsna tubli poiss. Ta polnud küll kõige terasem põrsas poris, seda tuleb tunnistada, aga omal moel üsna tubli. Tema isa oli aga hull; ma mõtlen seda, et noil päevadel olid inimesed natuke karmimad ja kui sa sõna ei kuulanud, võisid võmmu kuklasse saada, aga Sethi isal oli paks kahe pandlaga nahkvöö ja ta andis seda Sethile maitsta, kui see kas või vaatas teda kõveriti. See on sulatõsi. Ta ütles alati, et annab Sethile õppetunni.”
„Paistab, et see läks tal korda,” pistis Tiffany, aga isa tõstis käe, et ta vaikiks.
„Ja siis oli Molly,” jätkas isa. „Ei saa öelda, et Molly ja Seth oleksid olnud teineteise jaoks loodud, sest ausalt öeldes ei olnud kumbki neist kellegi jaoks loodud, aga ma arvan, et nad olid koos enam-vähem õnnelikud. Noil aegadel oli Seth karjaajaja, vahel viis ta kariloomi lausa suurde linna välja. Sellise töö jaoks polnud vaja palju õppida ja on võimalik, et mõni lammas oli temast targem, aga see oli töö, mida oli vaja teha, ja ta sai palka ja keegi ei mõelnud temast selle pärast halvasti. Häda oli aga selles, et nii jäi Molly mitmeks nädalaks jutti üksi ja…” Siin Tiffany isa vaikis, tal oli piinlik.
„Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” ütles Tiffany, et teda välja aidata, aga isa ignoreeris seda hoolikalt.
„Ta polnud ju paha tüdruk,” lausus ta. „Ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas käituda, ja polnud kedagi, kes oleks talle öelnud, ja siit käis kogu aeg igasuguseid võõraid ja rändureid läbi. Mõned neist olid üsna kenad poisid.”
Tiffanyl hakkas isast kahju, kui ta seal istus, õnnetu ja kimbatuses, kuna pidi rääkima oma tütrekesele asjadest, mida tema tütreke ei peaks teadma.
Niisiis kummardus Tiffany isale lähemale ja suudles teda uuesti põsele. „Ma tean, isa, ma tean tõesti. Amber ei ole tegelikult tema tütar,