hullemat. Ja Pettytaolisel mehel, kelle jaoks mõtlemine on võõras, loksuvad mustad mõtted peas ringi, kuni ummistavad aju täielikult. Ja kui aju enam ei mõtle, tulevad mängu rusikad.
Isa vaatas Tiffanyt väga tähelepanelikult. „Sa tead siis selliseid asju?” küsis ta.
„Me nimetame seda majast majja käimiseks. Kõik nõiad teevad seda. Palun ürita minust aru saada, isa. Ma olen näinud kohutavaid asju ja mõned neist on seda kohutavamad, et need on, nojah, tavalised. Kõik need väikesed saladused kinniste uste taga… Ma olen näinud head ja näinud jubedusi, millest ma sulle kunagi ei räägi. See käib lihtsalt nõiaks olemise juurde! Sa õpid asju tajuma.”
„Noh, tead, ega meie kellegi elu pole lust ja lillepidu…” alustas isa. „Olid ajad, kui…”
„Slice’i lähedal elas üks vana naine,” segas Tiffany vahele. „Ja ta suri oma voodis. Selles pole tegelikult midagi eriti hullu: tema elu sai lihtsalt otsa. Aga ta lamas seal kaks kuud, enne kui keegi hakkas mõtlema, kuhu ta on kadunud. Seal Slice’is on inimesed natuke imelikud. Kõige hullem oli see, et tema kassid ei pääsenud välja ja hakkasid teda sööma; nojah, see naine oli kassihull, nii et ilmselt poleks tal selle vastu midagi olnud, aga üks tema kassidest sai tema voodis pojad. Tema voodis, kujutad ette. Väga raske oli neile kassipoegadele kodu leida, leida sellised kohad, kus seda lugu poleks kuuldud. Ja need kassipojad olid väga ilusad, imearmsate siniste silmadega.”
„Ee…” venitas tema isa. „Kui sa ütlesid „tema voodis”, kas sa siis mõtlesid…”
„Seda, et see naine oli veel seal, just nimelt,” ütles Tiffany. „Jah, ma pean surnutega tegelema. Esimesel korral sa oksendad natuke, siis aga saad aru, et surm on, noh, lihtsalt osa elust. See pole nii hull, kui sa mõtled sellest kui ülesannete reast ja teedki need ükshaaval ära. Võib-olla nutad ka natuke, aga see kõik käib asja juurde.”
„Kas keegi ei aidanud sind?”
„Oh, paar naist tulid appi küll, kui ma nende uksele koputasin, aga tegelikult ei olnud kellelgi temast sooja ega külma. Vahel läheb nii. Inimesed kaovad märkamatult.” Tiffany vaikis hetke. „Isa, me ju ei kasuta endiselt vana kivist küüni? Kas sa saad lasta poistel selle minu jaoks puhtaks teha?”
„Muidugi,” vastas isa. „Kas tohib küsida, milleks?”
Tiffany kuulis isa hääles viisakust: isa rääkis nõiaga. „Mul on vist üks mõte,” vastas Tiffany. „Ja ma arvan, et mul on sellele küünile hea rakendus. See on lihtsalt mõte, ja küüni võiks niikuinii korda teha.”
„Noh, mul on endiselt hirmus uhke tunne, kui näen sind selle luuaga ringi kihutamas,” ütles isa. „See käib võlujõuga, eks?”
Kõik tahavad, et võlujõud oleks olemas, mõtles Tiffany, aga mida neile öelda? Et seda pole? Või: jah, see on olemas küll, aga see pole selline, nagu te arvate. Kõik tahavad uskuda, et sõrmenipsuga on võimalik maailma muuta. „Nõialuudasid teevad päkapikud,” ütles ta lõpuks. „Mul pole aimugi, kuidas need töötavad. Kõige raskem on neil hoopis seljas püsida.”
Nüüd oli jõhker muusika vaibunud, võib-olla sellepärast, et tal ei olnud midagi teha, võib-olla aga ka sellepärast, et – ja see oli üsna tõenäoline – jõhkra muusika tegijad jõuaksid enne kõrtsi kinnipanemist veel ühe napsi võtta, kui kiiresti tagasi läheksid.
Härra Aching tõusis. „Ma arvan, et me peaksime selle tüdruku koju viima, või kuidas?”
„Noore naise,” parandas Tiffany tüdruku kohale kummardudes.
„Mida?”
„Noore naise,” kordas Tiffany. „Vähemalt selle nimetuse on ta ära teeninud. Ja kõigepealt peaksin ma ta vist kuhugi mujale viima. Tal on vaja rohkem abi, kui mina suudan anda. Kas sa saaksid minna ja natuke nööri hankida, palun? Minu luual on muidugi nahkrihm, aga ma arvan, et sellest ei aita.” Ülalt heinalakast kostis sahinat, ja Tiffany naeratas. Mõnele sõbrale võib alati kindel olla.
Kuid härra Aching oli jahmunud. „Kas sa viid ta minema?”
„Mitte kaugele. Ma pean seda tegema. Aga ära muretse. Las ema seab tema jaoks voodi valmis, ma toon ta varsti tagasi.”
Isa kõneles edasi vaiksemalt. „Need on nemad, jah? Kas nad jälitavad sind ikka veel?”
„Noh,” ütles Tiffany, „nad ise ütlevad, et ei jälita, aga sa ju tead, millised väikesed valevorstid Nac Mac Feegle’id on!”
Päev oli olnud pikk ja mitte hea, muidu poleks Tiffany Feegle’ite kohta midagi nii ülekohtust öelnud, kuid kummalisel kombel ei tulnudki lakast reetvat vastust. Tiffany üllatuseks tundus Feegle’ite puudumine korraga sama närvesööv kui nende üleküllus.
Ja siis ütles tema suureks heameeleks üks peenike hääl: „Ha-ha-ha, siekord ta meitesid vahile ei võtt, või mis, poisid? Me olime tasa nigu pisikesed ‘iired! Purakas tillu moor ei osand miskit aimata! Poisid? Poisid?”
„Juhm Wullie, mina vannun, et sul põle niigi palju oidu, et oma nina nuuselda,” vastas samasugune, kuid vihane hääl. „Ma ütsin: „Keski ei tohi ütegi tillut sõna lausu”, mis sul’e segasess jäi? Kirivise piralt!”
Viimasele märkusele järgnesid rüselushääled.
Härra Aching vaatas närviliselt katuse poole ja kummardus Tiffanyle lähemale. „Tead, sinu ema muretseb sinu pärast väga. Sa ju tead, et ta sai äsja jälle vanaemaks. Ta on kõigi sinu õdede üle väga uhke. Ja sinu üle muidugi ka,” lisas ta kiiruga. „Aga kõik see nõiavärk, noh, see pole selline asi, mida noormees naise juures tahaks. Ja nüüd, kus te Rolandi-poisiga…”
Tiffany pidas vastu. Vastupidamine kuulub samuti nõiakunsti juurde. Tema isa paistis nii õnnetu, et ta manas näole lõbusa ilme ja ütles: „Isa, mina sinu asemel läheksin koju ja magaksin end välja. Ma ajan kõik korda. Tegelikult on üks nöörikera sealsamas, aga ma olen kindel, et seda ei lähe enam vaja.”
Paistis, et isa tunneb kergendust. Nac Mac Feegle’id võisid inimesed, kes neid väga hästi ei tundnud, üsna rahutuks teha, kuigi kui mõtlema hakata, võisid nad rahutuks teha kõik inimesed, ükskõik kui kaua need Feegle’eid ka ei tunneks: kui sinu elus on mõni Feegle, muudab ta seda üsna varsti.
„Kas te olete kogu selle aja siin olnud?” nõudis Tiffany kohe, kui isa oli minema kiirustanud.
Hetke sadas katkutud heina ja terveid Feegle’eid.
Nac Mac Feegle’ite peale vihastamisega on see häda, et samahästi võiks vihastada papitüki või ilma peale: see ei muuda midagi. Tiffany üritas sellest hoolimata, sest nüüd oli sellest saanud juba midagi traditsioonitaolist.
„Rob Igaüks! Sa lubasid, et ei nuhi minu järele!”
Rob tõstis käe. „Nu jeh, sida küll, tõsi ta on, a’ sie on üts siuke aru saamatus, sest et meie ei nuhkind üldse, eks ole, poisid?”
Küünipõrandat kattev väikeste sinipunaste kogude segadik tõstis häält, et kooris häbitult vassida ja valet vanduda. Nad võtsid kiirust maha, kui Tiffany ilmet nägid.
„Miks see nii on, Rob Igaüks, et alati, kui sind teolt tabatakse, sa ikkagi valetad järjekindlalt?”
„Nuuh, sie on lihtne,” ütles Rob Igaüks, kes sisuliselt oli Nac Mac Feegle’ite ninamees. „Lõppude lõpuss, mis mõtet oless valetada, kui sa põle miskit ‘alba teind? Igastahis olen mina nüid oma sisikonna põhjani ‘aavatud, kuna minu ‘iad nime mustati,” lisas ta irvitades. „Kui palju ma’len siis sulle valetand?”
„Seitsesada viiskümmend kolm korda,” vastas Tiffany. „Iga kord, kui sa lubasid, et ei topi oma nina minu asjadesse.”
„Nu jeh,” ütles Rob Igaüks, „a’ sa oled ikkagist meite suur tillu moor.”
„See võib olla tõsi ja võib ka mitte olla,” lausus Tiffany kõrgilt, „aga ma olen palju suurem ja tunduvalt vähem tillu kui varem.”
„Ja tublisti