oli kuulnud ütlust, et teise inimese mõistmiseks peab miili maad tema saabastes kõndima, see aga ei tundunud eriti loogiline, sest kui sa oled miili teise inimese saabastes kõndinud, mõistad sa tõenäoliselt ainult seda, et ta on sind kogu selle aja taga ajanud ja süüdistab nüüd sind saapapaari varguses – kuigi tõenäoliselt õnnestuks sul tema eest ära joosta, kuna tal pole jalanõusid. Kuid Tiffany sai aru, mida selle vanasõnaga tegelikult mõeldi, ja praegu oli tema ees inimene, keda lahutas elust üksainus hingetõmme. Tiffanyl ei olnud valikut, tal ei olnud mingit valikut. Ta pidi andma talle selle hingetõmbe, ta pidi andma selle talle peotäie nõgeste pärast: millelgi selle armetu inimvare sees oli õnnestunud kõige kiuste heaks jääda. See oli kõigest imetilluke säde, aga see oli olemas. Ja muud võimalused ei tulnud kõne allagi.
Tiffany noogutas Feegle’ite klanni Suurmehele, vihates end ise südamest sellepärast, et ta on nii härdameelne. „Olgu,” ütles ta. „Proovi talle mitte liiga palju viga teha.”
Mõõk välgatas – ja lõige tehti kirurgi täpsusega, kuigi kirurg oleks enne kindlasti käsi pesnud.
Köis kargas laiali, kui Feegle oli selle läbi raiunud, ja paiskus eemale nagu madu. Petty tõmbas nii kõvasti õhku sisse, et tundus, nagu oleks ukse juures seisva küünla leek korraks viltu kaldunud.
Petty kõrval põlvitanud Tiffany tõusis püsti ja pühkis end puhtaks. „Miks te tagasi tulite?” küsis ta. „Mida te siit otsisite? Mida te lootsite siit leida?”
Härra Petty lihtsalt lamas. Ta isegi ei mühatanud vastuseks. Praegu, kus ta põrandal kähises, oli raske teda vihata.
Nõiaks olemine tähendab valikute tegemist, tavaliselt selliste valikute, mida tavalised inimesed ei taha teha või millest nad isegi ei tea. Niisiis pesi Tiffany väljas pumba juures märjaks tehtud riidetükiga härra Petty nägu ja mähkis surnud lapse suurema ja puhtama riidetüki sisse, mille ta oli nimelt selleks kaasa võtnud. See polnud just kõige parem surilina, aga see oli aus ja tsiviliseeritud. Tiffany tuletas endale pooluneldes meelde, et ta peab oma sidemematerjalide varu täiendama, ja ta mõistis, kui tänulik ta peaks olema. „Aitäh, Rob,” ütles ta. „Ma arvan, et üksi ei oleks ma hakkama saanud.”
„Mina arvan, et võib-olla oless,” vastas Rob Igaüks, kuigi nad mõlemad teadsid, et see pole tõsi. „Ma läksin lih’salt juhtumisi müöda, saad aru, mitte ei jälitand sind üldsegi. Sie oli üts siuke kokkusattumus.”
„Viimasel ajal on selliseid kokkusattumusi kole palju olnud,” märkis Tiffany.
„Jeh,” nõustus Rob irvitades. „Eks sie on jälle üts kokkusattumus.”
Feegle’eid on võimatu häbenema panna. Nad lihtsalt ei saa häbenemise põhimõttest aru.
Rob vaatas Tiffanyle otsa. „Mis nüid saab?” küsis ta.
Nojah, just selles oligi küsimus. Nõid peab panema kõik uskuma, et ta teab, mida edasi teha, isegi kui ta ei tea. Oli selge, et Petty jääb elama ja vaene laps jääb surnuks. „Ma hoolitsen kõige eest,” ütles Tiffany. „See on ju meie töö.”
Ainult et mingeid „meid” ei ole, mõtles ta läbi hommikuudu lillede paika lennates. Oh, poleks see ometi nii, poleks see ometi nii.
Sarapuumetsas oli lillevälu, kus lilled õitsesid varakevadest hilissügiseni. Seal olid angervaks ja sõrmkübarad ja vanamehepüksid ja narrikellukesed ja naistekübarad ja kolmekordne tuugal ja salvei ja sidrunpuju ja roosa raudrohi ja hobumadar ja nurmenukud ja varretud priimulad ja kahte sorti orhideed.
Sinna oli maetud eideke, keda inimesed nõiaks nimetasid. Kes teadis, kust otsida, võis kõige selle roheluse all näha tema majakese väheseid jäänuseid, ja kes teadis hästi, kust otsida, võis näha kohta, kuhu ta oli maetud. Kes teadis aga tõeliselt, väga-väga hästi, kust otsida, võis leida ka koha, kuhu Tiffany oli matnud eidekese kassi: seal kasvas kassinaeris.
Kunagi ammu oli jõhker muusika tulnud seda eidekest ja tema kassi jahtima, just nimelt, ja jõhkra muusika saatel kõndivad inimesed tirisid vana naise välja lume sisse, lammutasid majalogu maha ja põletasid naise raamatud, sest nende sees olid tähtede pildid.
Ja miks? Sellepärast, et paruni poeg oli kaduma läinud ja vanal proua Snapperlyl ei olnud perekonda ega hambaid ja ausalt öeldes ta kõkutas ka natuke. Järelikult oli ta nõid ja Kriidimaa elanikud ei usaldanud nõidu, niisiis veeti ta välja lume sisse ja samal ajal, kui tuli õgis majakese katuseõlgi ning tähed öötaevas praksusid ja tõmbusid kortsu, loopisid mehed kassi kividega surnuks. Ja sel talvel, pärast seda, kui ta oli kolkinud ustele, mis jäid tema ees suletuks, suri see vana naine lumes, aga et kuskile tuli ta matta, oligi nüüd seal, kus kunagi oli seisnud tema majake, madal haud.
Kuid sellel eidekesel ei olnud paruni poja kadumisega mingit pistmist. Ja üsna varsti pärast seda kõike oli Tiffany käinud kaugel haldjamaal, et paruni poeg tagasi tuua. Ja nüüd ei rääkinud sellest eidekesest enam keegi. Aga kui keegi sellest kohast suvel mööda käis, täitsid lilled õhu õndsusega ja mesilased meevärviga.
Keegi ei rääkinud sellest. Lõppude lõpuks, mis neil öelda oleks olnud? Et eidekese haual kasvavad haruldased lilled ja seal, kuhu Achingu tüdruk kassi mattis, kasvab kassinaeris? See oli mõistatus ja võib-olla ka kohtuotsus, aga kelle kohta see otsus käis, kes selle langetas, millise teo eest ja miks, sellele oli parem mitte mõelda, rääkimata veel selle arutamisest teiste inimestega. Kuid kõigest hoolimata kasvasid võimaliku nõia säilmete kohal imelised lilled – kuidas see võimalik on?
Tiffany seda ei küsinud. Seemned olid olnud kallid ja ta oli pidanud käima neid ostmas kaugel Kakssärgis, aga ta oli vandunud, et igal suvel tuletab see särav värvilaik metsas inimestele meelde, et kunagi elas siin üks eideke, kelle nad surma ajasid ja kes siia maeti. Tiffany ei teadnud täpselt, miks see tema meelest oluline on, aga ta oli oma hinge põhjani kindel, et see on oluline.
Kui Tiffany oli lõpetanud sügava, kuid kurva väikese augu kaevamise kiire armastuse rohu lapile, vaatas ta ringi, et olla kindel, et mõni varahommikune rändaja teda ei vaata, ja siis ajas ta augu kahe käega mulda kühveldades täis, heitis kuivanud lehed kõrvale ja istutas mõned unusta-mind-ära lilled ümber. Tegelikult polnud seal neile sobiv koht, aga nad kasvavad kiiresti ja see oli tähtis, sest… keegi jälgis teda. Tähtis oli mitte ringi keerata. Tiffany teadis, et teda pole näha. Kogu oma elu jooksul oli ta kohanud ainult üht inimest, kes oskas temast paremini nähtamatu olla, ja see oli Vanaema Weatherwax. Lisaks oli praegu ikka veel udune, ja Tiffany oleks kuulnud, kui keegi oleks mööda rada tulnud. Ja teda ei jälginud lind ega loom. Neid tajus ta alati teistmoodi.
Nõid ei peaks kunagi selja taha vaatama, sest ta peaks teadma, kes seal on. Tavaliselt suutis Tiffany selle välja mõelda, kuid praegu ütlesid kõik tema meeled, et lagendikul pole kedagi peale Tiffany Achingu, aga miskipärast, mingil kummalisel kombel, tundus see vale.
„Liiga palju tööd, liiga vähe und,” ütles Tiffany valjusti ja talle tundus, et ta kuulis imevaikset häält vastamas: „Jah.” See kõlas nagu kaja, aga siin ei olnud midagi, millelt hääl saaks vastu kajada. Tiffany lendas lagendikult minema nii kiiresti, kui ta suutis oma luua liikuma panna: tema luud ei liikunud tegelikult üldse kiiresti, kuid vähemalt ei jäänud tänu sellele muljet, nagu ta põgeneks.
Segiminek… Nõiad ei rääkinud sellest just tihti, kuid nad olid sellest kogu aeg teadlikud.
Segiminek, õigemini küll mitte segiminek oli nõiakunsti hing ja tuum, just tänu sellele kõik toimis. Ajapikku kippusid nõiad, kes töötasid peaaegu alati nõidade traditsiooni kohaselt üksinda, muutuma… imelikuks. Muidugi sõltus see töötatud aja pikkusest ja nõia meeletugevusest, kuid varem või hiljem kippusid nad segi ajama näiteks selliseid asju, mis on õige, mis vale, mis on hea, mis halb, mis on tõde ja millised on tagajärjed. See võib olla väga ohtlik. Niisiis pidid nõiad üksteist terve mõistuse juures hoidma, või siis vähemalt selle juures, mida nõidade puhul terveks mõistuseks nimetatakse. Selleks polnud palju vaja: väike teeõhtu, ühislaulmine, jalutuskäik metsas – ja kuidagi läkski kõik tasakaalu ning nõid võis vaadata piparkoogimajakeste reklaami ehituskataloogis,