ja paljakäsi suitsu, piinatud ilme näol, nagu sunniks keegi teda takka. Siit saaks üle jää otse Šeremetjevite palee ette. Sinna, kus on Itaalia restoran, mille seinal laperdab punane plakat, kutsudes proovima Vahemere afrodisiakumeid. Jäänus nädalatagusest kõigi armunute päevast. Kanalisatsioonikaevudest tõuseb sooje haisvaid pahvakuid.
Siin tunneb jälle ununenud lõhnu. Seesama sooja solgi hais auravate luukide vahelt. Odava, puhastamata Vene bensiini lehk, mis imbub juustesse ja riietesse. Kangialustes segunev kuse ja mädaneva prügi hais. Läppunud vanainimeselõhn trepikoja kommunaalkorterite uste vahelt. Kassipiss kunagi uhketes koridorides. Kapsasupp. Põlenud rasv. Kõik need lõhnad on tuttavad kusagilt lapsepõlvest. Tartu agulitest, Tallinna agulitest, kuhu vanaema või isa mind kaasa vedas.
Esimene mälestus, mis mind siin valdas, tol esimesel õhtul, kui me vaevu linna sisse olime sõitnud, oli üllataval kombel sellest, kuidas isa viib mind suurde kultuurimajja venekeelsele nääripuule. Mul on näpus kutse, mis lubab vaadata eeskava, ja pärast annab näärivanalt kommipaki, mida jagatakse vanemate töökohtade kaudu. Me tuleme kusagilt Koplist, kõnnime võõraste majade vahel, on pime ja libe. Sõidame halli trammiga, istun paigatud istmel ja hoian ees oleva pingi istmest kõvasti kinni. Piletitäksari iga paugatus paneb mind võpatama. Aken on jääs. Tuleme trammi pealt maha, kõnnime veel tüki maad ja jääme hiljaks. Nääripuul ei saa ma mitte millestki mitte midagi aru. Tutilised tüdrukud ja lontis sukkade peale tõmmatud lühikeste pükstega poisid karjuvad läbisegi. Poen isa selja taha. Lõpuks on mul pakk käes ja must kasukas uuesti selga pusitud ja me loovime keset võõras keeles vadistavat inimvoori Balti jaama poole, et rongiga koju sõita. Oli täpselt sama külm, lõhnas samamoodi mädamuna, diisli ja bensiini järele ja maailm tundus täpselt sama võõras ja arusaamatu kui siin. Klammerdusin isa käe külge. Rongis surusin kommipaki vastu rinda ja jäin magama ning isa kandis mind Kivimäe jaamast süles koju.
Silla peal on tuuline ja libe nagu alati. Ühel mehel on Žiguli keset trammiteed välja surnud ja ta rühib seda vapralt mäest üles lükata, üksi.
Punane kaust
Pakkisin ema märkmed sisse niisama hoolikalt kui kristallvaagna ja Poola serviisi, mille olime kunagi pulmadeks saanud. Kausta tuli tingimata hoida horisontaalis, muidu hakkas selle lehtede vahelt pudenema joonistusi, lõigutud fotosid, toiduretsepte, ajaleheväljalõikeid, nimekirju, kommipabereid, juuksesalke, riidetükikesi, ja mis kõige tüütum, rohekat tolmu, mida tekkis kogu aeg juurde.
On päris imelik, et ühe inimese elu mahub vanasse punasesse mappi ja selle saab paelaga kinni siduda ja aastateks riiulisse unustada.
Ja mina tõin su nüüd siia, tagasi kodumaale.
Toimik
Kõige alguses on see meie kuulus Kõige Esimene Foto sinust ja papast ja kahest lapsest. Iseenesest väga tavaline pilt, aga eks ole imelik, et kui allikaid on vähe, püütakse igast leiust kõik välja pigistada. Kui fotod vaatamisest kuluksid, oleks sellel kindlasti juba augud sees.
Foto on üles võetud Uglitšis ja selle all on kena pruunikas pitser „A.R. – Aleksei Nikolajevitš Rusjaevi fotoateljee”. Kuid pilt ise ei ole tavaline salongiülesvõte. Teie selja taga on luuderohtu kasvanud valge majasein ja aknake, millest paistab lauale seatud samovar. Papa, kes pole siis veel mingi papa, kõigest papa, isa, kuigi juukseid pealael on juba vähevõitu, on tõsiselt sätitud: must kolmeosaline ülikond, lips, uurikett, läikima löödud kingad. Siiski ei jää muljet, et tegu võiks olla ateljee rekvisiitidega. Ka lapsed – teie kaks esimest poissi – on mukitud nagu perepiltidel ikka. Ent sina oma maani sametist seeliku ja natuke liiga kerge ja koduse lühikeste käistega pluusiga – midagi rahvuslikku, võib-olla – oled nagu korraks läbi astunud, kiiruga pildile hüpanud. Su seelikus on murdevoldid ikka veel näha, see on kaua kohvris või kapis seisnud. Ülejäänud kolmel on aega küll, aga sina oled äraolev. Kui sind ei tunneks, võiks lausa arvata, et kõrk. On suvi 1914. Kõik on veel rahulik. Sa oled kodus, omade lähedal. Sa käid Volgas pesu pesemas. Friedrich on saanud linna lähedale mõisa aednikuks. Üldmobilisatsioonini on jäänud vähem kui kuu.
Sa ei tea veel, et järgmised poolteist aastat pead sa algul kahe, siis kolme lapsega üksinda hakkama saama. Friedrich loksub kuude kaupa rongis, aga rindele ei jõuagi – ikka on see kuskile mujale liikunud.
Mitukümmend aastat hiljem küsivad lapselapsed, miks ta leivalt alati kooriku ära nüsib, ja Friedrich vastab, et kõiges on süüdi kroonu, kus ei saanud kuude kaupa midagi värsket, isegi mitte kaali.
„Skorbuut,” ütleb ta, ja üks tüdrukutest kordab seda salapärast sõna niikaua, kuni lõpuks otsustab õppida arstiks.
Nimekiri
Korter on suur ja hämar, päevad mööduvad poolvalguses. Ükspäev lõhkes tänava lõpus kuumaveetoru. Seda parandatakse põhjalikult ja kaua. Jahe on. Vahepeal kaob majast elekter ja siis me ootame seda pimedas. Jutustan lastele, kuidas minu vanavanavanemate talus ei olnudki elektrit. Või kuidas mu lapsepõlvekodu oli saanud veevärgi alles natuke enne minu sündi ja talvel pakasega tuli vesi kraanist nirisema jätta, et toru ära ei külmuks.
Lastele meeldivad sellised lood. Nad jäävad siis täiesti vait ja liikumatuks, vaatavad pimedusse. Mida nad näevad?
Õuest, lõhkenud trassi juurest, tõuseb kõrge aurusammas ja me istume kõik aknalaual, jälgime. Aknast välja vaatamisest ei saa kunagi küll. Meil ei ole telefone, telekat ega internetti. Palju aega jääb üle. Poisid on vabatahtlikult lugema hakanud, hommikuti tõstan riiulisse tagasi virnade viisi entsüklopeediaköiteid, atlaseid, seikluslugusid. Täna hommikul oli „Kõiksuse lühiajalool” järg leheküljel 25. Ma ei tea, kas seda luges üheteist- või kaheksa-aastane. Ja mina ei tea kõiksusest midagi.
Päeval loen foori taga seistes seintele kleebitud „Nevskoje Vremjast” pealkirju: pühapäeval uppus äärelinnas lõhkenud kuumaveetrassi juures inimene. Tallinnasse hakkas käima rong. Meie korterist kiviviskekaugusel asuvas kiirtoidurestoranis toimus plahvatus, paar turisti sai viga.
Ühel eriti tumedal päeval teen nimekirja asjadest, mida ma siin veel näha tahan, enne kui ära lähen. Nimekiri saab pikk ja maha tõmmata pole midagi.
Ema süda
Ema kiri 13. veebruarist 2007.
„Kulla tütar.
Vaat, millest ma täna mõtlesin: äkki ongi nii, et peab vanaks elama, et emasüdamest õieti aimu saada. Minagi pole nooremana – isegi mitte viiekümnesena, kui mu enda ema veel elas – seda päriselt mõistnud. Ema süda on see, mis alati muretseb, kui teateid ei tule: tumm, tume, tühi vaikus kõmiseb maailmast vastu, kui internet ei tööta, mobiil on levist väljas või lauatelefonilt ei saa välja helistada. Kui pole marki, ümbrikku ega valget paberilehte. Kui rongid, lennukid ja laevad ei ole enam meie läkitusi vedamas. Kui ei sõida isegi postihobused, kes vanal imelikul ajal toimetasid inimeste kirju ühest postijaamast teise, kus jälle uued hobused ette rakendati, et kirjad liiguksid, aeglaselt, aga siiski, ja emasüdamed võiksid rahu saada. Igasugustel aegadel igasuguseid teid pidi kulgenud kirjades ja sõnumites võis olla halbu või häid uudiseid, ükskõik – peaasi, et emasüdamed teada said, mille eest paluda. Vaat niisugune mure mul. Saada palun mingigi elumärk.
Kallistab ema.”
Saan tolle meili kätte kaks nädalat hiljem avalikus internetipunktis ja tean, et see võlg jääb igaveseks meie vahele. Kirjutan küll kohe vastuse, aga heastada ma seda ei saa.
Must ja valge
Veebruar kestab igavesti. Maailm on aina mustvalgem ja tunnen, kuidas ma ise muutun. Saabudes valdasid mind ühtemoodi nii hirm kui ka ootusärevus. Kaugelt suuremad kui mõnel teisel maal. Minu jaoks oli see ju see maa, sinu maa, Aleksandra. See osa minust, mida olen aegade jooksul ühepalju peitnud ja salamisi ihanud, see tundmatu kaheksandik, mis oled sina.
Hirm ja ootusärevus. Need kõrvetavad mind iga viimane kui kord, kui ma ukse lahti teen ja välja lähen. Iga viimane kui kord. Hirm. Ootusärevus. Ja alati, kui koju tagasi tulen, saan aru, et mõlemad on õigustatud. Siin maal ei ole endastmõistetavaid