klaasid veel korra üle. Nüüd paned mõõdetud liigutustega valmis teepuru, kohendad söepanni. Istud toolile ja otsid kaua paremat asendit. Tool nagiseb. Siis enam ei nagise. Kärbsed sumisevad, aga muidu on kõik täiesti vaikne. Sa ohkad – kogemata, harjumusest. See on kopsudele igal juhul hea, õhutab. Ja siis sa naeratad.
Selliseid silmapilke on siin nii harva. Nägu ikka veel naerul, kallad sa endale ühe rjumotška ette ja maitsed. Maitsed veel korra, veel. Jood pitsi tühjaks. Vaikus. Söed naksuvad. Kärbsed sumisevad. Iiliti toob tuul küla poolt hääli. Lepiku tagant kostab Mustiku ammumist. Ja ikkagi vaikus.
Korraga hakkab sul piinlik. Mida sa istud siin üksipäini ja jood, tee midagi, ütled sa endale. See pole ilus, niimoodi käed rüpes olla. Need pole õige ristiinimese kombed. Lööd kähku risti ette ja pobised. Sa ei tea vahel ise ka, mis see on, mida sa ütled. On need üldse sõnad või… Sinu mamma pobises nii, samuti tädi ja kui mõtlema hakata, siis kõik küla mutikesed. Gospodi, pomilui, gospodi, prosti mne… Aga edasi? Edasi vist ei olegi midagi. Sa ei tea, ei mäleta. Ei mäleta ka seda, mida sa ise häda hetkel ütled. Linnas, kui ümberringi on liiga palju võõraid inimesi ja võõrast keelt, vaatad sa lihtsalt enda ette maha ja korrutad vaevu kuuldavalt: Gospodi, pomilui, gospodi, pomilui, gospodi, pomilui… ja see aitab. Sa ajad end kähku püsti, kallad pajast natuke vett ja hakkad oma pitsi pesema.
Su palged on õhetama löönud. See on see kuumus, mõtled. Oled just oma klaasi ära kuivatanud ja uuesti lauale seadnud, kui tüdrukud rüsinal tuppa tormavad.„Korjatud. Näe!” teatab Tiina ja näitab oma korvi. Suurem, Meeri, paneb käe suule ja näeb kurja vaeva, et naeru tagasi hoida.
„Nuka, näidake siia,” kamandad sa.
Sa sobrad korvis lehtede vahel.
„No mis lehtesi, mis lehtesi te siia olete toppind?” küsid sa kurjalt.
Meeri hammustab huulde ja müksab Tiinat. Tiina müksab vastu, ajab silmad suureks, vastab:
„Mamma, sa ise teed ka nii, kui me vaarikal käime. Marjad ja lehed, marjad ja lehed, et katki ei läheks.”
„Marjad ja lehed,” porised sa. „Vabarnaga tehakse nii. Mitte sõstraga. Sõstart korjate puhtasti, nii et üle puhastama ka ei pea. Lähte nüüd sauna juurde, nokite lehed välja ja korjate mõlemad korvid täis. Kas te saate! Kõss!”
Plikad kirtsutavad nina ja põrnitsevad maha.
Vaatad neid ja pahvatad äkitselt naerma.
„Teid küll… Oijah…”
Naerad nii, et võtab köhima ja silmad lähevad märjaks.
„Mis on, mamma?” küsib Meeri.
Sa köhid, koputad endale vastu rinda, lehvitad valge rätikuga tuult.
„Palun vabandust,” ütleb Tiina.
Sa muudkui naerad.
Tüdrukud vaatavad nõutult teineteisele otsa ja turtsatavad samuti.
„Noh, kõsst, minge, minge,” ütled lõpuks silmi tupsutades. „Oh jah.”
Kostab koputus aknale ja nähtavale ilmub Marfa Ivanovna kübaras pea:
„Šurake, kus sa ometi oled?”
Sa silud nägu ja kleiti, tõmbad peoga üle juuste ja kiirustad külalistele vastu:
„Marfa Ivanovna, milline rõõm! Musenka, tere, tere. Tulge ometi edasi…”
Ja kui külalised on sisse tulnud ning laua taga istet võtnud, kumbki oma tavalisel kohal, tõmbad sa köögiukse kinni ning lükkad riivigi ette, et keegi ei segaks seda kauaoodatud koosviibimist.
Valged roosid
Kui Marfa Tootson ja õmblejanna Musja alevist külla tulid, panid sa lapsed tädidele marju korjama. Uks oli riivis. Tassid kõlisesid, palged õhetasid, venekeelne jutt muutus aina valjemaks. Ja sina lõkerdasid heleda häälega, nagu sind muidu kunagi naermas ei kuuldud. Papa tõmbus kuuri alla taimedele ladinakeelseid silte kirjutama või võttis lambanahkse kasuka ühes ja läks saunalavale päevast uinakut tegema. Aga tüdrukud Tiina ja Meeri ronisid ikkagi köögiakna taha piiluma ja kukkusid kordamööda papa istutatud valge roosi põõsasse, mis läkski lõpuks välja.
Pärast marfade külaskäike olid sa tükk aega nagu teine inimene.
Need lapsed ei olnud aga toona mitte sinu enda, vaid juba su laste lapsed. Nemad ei mõistnud vene keelt ja neid ajas vihale, et on üks võõras ja arusaamatu maailm, millest neil on keelatud osa saada. Sellepärast noppisidki nad marjade sekka rammusaid tigusid ja lehti, kuid marfad tulid alati uuesti ja sina andsid neile jälle marju või kirsse või õunu – mida parajasti aiast võtta oli.
Näis, et teid kolme ei peata mitte miski, ainult haud. Ja surnuaia õigeusu poole peal saite te kõik jälle kokku.
Märg lumi
Väikeses kesklinna poes käratab muidu nii vagur ja masinlik kassapidaja mulle vihaselt:
„Kas täpsemat raha pole?”
„Ei ole,” vastan.
„Äkki ikka on?”
„Ei, ei ole.”
„Ei ole siis, jah?” Ta isegi ei vaata mulle otsa. Ülejäänud järjekord küll.
„No ei ole.” Tee või tina.
Kassapidaja kõmatab kassa lukku ja kaob tükiks ajaks tagaruumi raha vahetama. Mul on paha tunne. Minu ees ostis mees kolm kilo rasvaseid kanakoibi, paar kilo mullaseid kartuleid, kilo tatart, kolm saia, mõne sibula. Ühe moosipiruka. Maksis väikeste, käkras rahatähtedega, napilt tuli välja. Minu korvis on liiter jäätist, väike purk vaarikamoosi ja üks pakk lutsukomme lastele. Arve on natuke üle saja ja mul on tuhandene. Rohkem mul tõesti pole, rublatki. Aga mul pole paha tunne mitte niipalju oma laupäevaste, vabariigi aastapäeva puhul tehtud ostude ega suure rahatähe pärast, vaid sellepärast, et müüja ei uskunud mind. Ja mul pole mingit võimalust tõestada, et mul tõesti pole muud raha. Tunnen end samamoodi nagu lapsena, kui naabritädi kahtlustas mind väikese musta rahakoti varguses, see aga tuli hiljem välja tugitooli vahelt.
„Mina ei teinud seda!”
„No kes selle siis võttis?”
„Mina ei tea.”
„Sina ei tea midagi. Sina ei ole kuulnud ega näinud.”
„No ei ole.” Tee või tina.
Müüja on ikka veel kuri, kui ta mulle silmi pööritades raha kätte loeb. Nüüd vaatab ta mulle siiski korra altkulmu otsa. Katsun naeratada, kuid ei suuda.
Poe põrandale on laotatud puruks kistud pappkastid, mis lirtsuvad ja on juba pooleldi lagunenud. Inimesed on näost kahvatuhallid. Kui ma läppunud poest uuesti tänavale astun, sõidab mööda pikk kiiskavvalge limusiin. On hakanud tihedat lörtsi sadama.
Neelatan ja hakkan minema. Räpane lörtsisadu voolab minust üle ja kastab paarisaja meetri peal põhjalikult märjaks. Pesen kodus kaua käsi.
Jääminek
Märtsi lõpus hakkab jää kanalitel värvi muutma. Iga hommikuga on see tsirkuse juures meie silla all aina kollasem. Ja siis ühel hommikul olen üsna kindel, et näen, kuidas eemal, järgmise silla taga, sõidab keegi paadiga. Jääd on veel ainult mõni üksik triiviv pank, pruunikaks imbunud ja prahine. Sillasammaste vahel loksuvad parvena tühjad plastpudelid, juba mitmendat päeva ühe koha peal.
Tšellokohvriga tüdruk vaatab huviga silla all kobrutavasse ruskesse vette. Tuul keerutab tohutute pööristena tolmu üles, kiriku tagant tõusev hiiglaslik pilv vajub tumeda massina linna kohale. Kas tõesti esimene äike sel kevadel? Peseb tänavad, uputab trepikojad?
Aga ei. Äikest ei tule. Poole tunni pärast on ilm jälle selge. Kõrge sinine taevas linna kohal ja päike.
Hoovis katkise purskkaevu ümber riisutakse talvist sodi. Siin on ümbruskonna ainus koerakakatamise koht. Homme näeb see välja samasugune