Alles siis tungis ta aeglaselt, mõnuga minusse. Mind… ah, mind käristati katki… neljaks, kümneks, tuhandeks ribaks… Mu väänlevat, nõustumatut ihu nagu lõiguti ja viiliti tuimal, nüril kombel. Ja kõik muud mõtted ning tundmused kadusid sinna valu sisse, kuni jäi vaid ükskõikne talumine. Seejärel tuli teiste kord, sest nad olid vandunud võrdsed olla.
Tundsin, et vananen sekunditega, et muutun kellekski teiseks, kellekski maanteekraavi naiseks mingist üle-eelmisest elust…
Siis viimaks oli see möödas ja mu käed tehti lahti. Aga need olid nii tuimad, et ma ei suutnud neid suu juurde tõsta, et see segav tropp ära kiskuda ja… karjuda. Kuid kui mu suu oli viimaks vaba, polnud mul enam hääleraasugi. Ma vaid vaatasin pead küljeli keerates, kuidas need mustad koletised kaugenesid ja haihtusid selle uduse hommiku sisse – nagu halva aja viirastused, pea asemel need ümmargused mustad pallid, mille sisemus oli veel äsja olnud täidetud loomalikust ähkimisest.
Kuid veel hetk enne, kui nad olematuks muutusid, ärkas minus see keegi teine, keegi vanem ja palju kogenum naine, keda ma olen sest ajast peale ikka ja jälle endas tundnud, ja tema, mitte mina, kolmeteistkümneaastane tüdruk, saatis neile järele sõnatu sajatuse, millele ma ei oska nüüd, palju aega hiljem anda muid sõnu kui:
„Olge te neetud, mingu teil kõigil kolmel väga-väga halvasti!”
Oli juba üsna valge, kui ma jaanitulepaika jõudsin. Sealgi oli kõik möödas. Tulest olid alles vaid tuhk ja mõned tukid. Astusin midagi mõtlemata oma uutes kingades kuuma tuha sisse ja tundsin kohe, kuidas kingade nahktallad hakkavad kärssama, sest kusagil tuha sees oli tuld veel alles. Ja siis tegin midagi ebaloomulikku, ent samal ajal väga loomulikku. Ma pissisin sinna jaanituleasemele. Ja sel ajal, kui ma, jalad laiali, nagu mõni vana naine või vii-mane luhva seal harkisjalu seisin, voolas mu sääri mööda maha kõik see, kogu see konnakudu, mille kolm musta mootorratturit olid minusse jätnud.
Mul oli see tropiks olnud kägardatud kaelarätik käes. Nagu Mai Roosigi, polnud see rätik mind kaitsnud. Vastupidi, see oli aidanud mu vaest keha ja mu tahet võita. Aga kuna rätik oli nüüd sama räpane kui mu kleitki – nagu kõik, kõik minus! –, siis kummardusin ja tegin ennast altpoolt puhtamaks. Seejärel heitsin rätiku sinna tuleasemele. Hetke pärast haaras leek selle ja hävitas mõne hetkega viimase märgi minuga juhtunust. Ehkki minus oli kõik alles.
Pärast seda oksendasin ühe leedripõõsa juures, mis kasvas telliselisel varemenukil, välja kõik endas oleva – punane leeder oma kirbusega aitas kaasa.
Siis komberdasin läbi varahommikuse pargi koju, häärberi valge siluett läbi puude teed juhatamas. Hele jaanipäev oli lõpuks käes, kuid kõik inimesed millegipärast magasid selle hommikuse ilu maha.
Olin hirmunud ja nõrk ning mõtlesin vaid sellele, et keegi, mitte keegi ei tohi mind näha. Leidsin ärapeidetud võtme, tõusin vaikselt häärberipööningule. Ja ma vaid istusin oma tavalisel kohal – ei nutnud, ei kahetsenud, ei teinud midagi. Kuid nende näod olid mul kogu aeg silme ees ja vajutusid üha sügavamale minusse. Selleks teiseks korraks, kui ma elus nendega uuesti kokku peaksin juhtuma. Ja ma mõistsin järsku, et see, mida nad minuga tegid, oli ettekavatsetud tegu. Veelgi enam – nad olid kindlasti seda kusagil mujal, kellegi teise kallal juba teinud. Ja nagu minulgi, polnud ka nendel, minust eelmistel, jõudu olnud sellest häbist uhkelt ülesaamiseks ja kellelegi juhtunust teadaandmiseks… Jah, nad olidki nähtavasti säärased vahvad ringiseerijad, sellised tublid mootorratturid, kes käisid suviti maapidudel, aga võib ka olla, et vaid igal jaanipäeval, mis olnuks ju suurepärane rituaal nende seisukohast, ja vägistasid süütuid tüdrukuid. Ja nad pidid üsna kaugelt pärit olema, et keegi neid ära ei tunneks…
Lamasin, kuni pööninguhämarusse ilmus taas mu Kidisev Kuul ja ma sain lõpuks oma meeleheitele mingitki leevendust. Edasi ma hõljusin ta hõbedases siras ja ei pidanud enam millelegi mõtlema. Nüüd tagantjärele saan aru, et just tookord ründasid mind esimesed suurepärased nägemused. Imelik, ma elasin uuesti, omamoodi läbi Turaida Roosi õnnetut armastust, aga isemoodi kujul – ma olin lõpuks ise Mai Roos ja too mustas mootorratturitagis jõhkard oli teadagi kes.
Aga viimaks vajus suur raske unustus mu peale. Ma ei tea, kas ma magasin või mis see oli, kuid kui ma sealt alla tulin, oli keskpäev käes.
Koidula oli vist mind hulk aega oodanud ja kusagil ehk otsimaski käinud. Ta vaid vaatas mind arusaamatult nagu alati, aga ei küsinud midagi. Tundsin, et pean ise selle olukorra kuidagi lahendama.
„Oli väga lõbus jaanipidu. Aga ma olen hirmus väsinud… Me tüdrukutega läksime…” Edasi ei tulnud minust enam ainukestki sõna.
Koidula vaid vangutas seepeale pead, aga rohkem vist mu kortsus kleidi pärast, ja võis mõelda mida tahes, aga eluilmaski ei aimanud ta, et ma olin mõne tunni eest naiseks saanud.
Seejärel läbistas mind uus värin, nagu hilinenud palavik. Ja selle seest kerkis kohutav küsimus – aga kui midagi juhtub, kui ma jään rasedaks, sest see pole ju võimatu… Kuid õnneks algas sama päeva õhtul minus see vaikne torm, millega ma olin juba tuttav, ja heitis minust välja kõik selle, mis sinna oli jäänud ja veelgi enam.
Kuid oma Kidiseva Kuuli abi vajasin edaspidigi, terve selle suve.
Seal pööninguhämaras polnud kunagi midagi vaja rääkida. Mõnikord viibisin seal sügava õhtuni. Kuni nahkhiired lendama hakkasid. Jah, selgus, et pööningualune on neid vanu olevusi täis. Kogu aeg kordusid peas sellesama elutarga, aga brutaalse naise öeldud sõnad: „Mulle on hinge sülitatud!” Koidula omad need polnud, vanaema mul ju polnud, Matilda polnud nii kunagi rääkinud. Ma ei tea, kas need sobisid ka minu kohta. Miks mitte. Mul ju polnud teisi sõnu võtta. Need ainult. Mul polnud sõnu juhtunu jaoks. Ma poleks mõistnud nende tähendustki, kui oleks mõnda neist juhuslikult kuulnud.
Alles hiljem sain selle leksikoni selgeks.
Tunnistan nüüd, et olen seda juhtumit korra ka püüdnud ära kirjutada. Just nimelt endast välja, endast vabaks kirjutada. See on olnud ilmselt seotud alateadvusega. Algul pidi sellest tulema midagi novellilaadset. Siis just otsisin sobivat pealkirja, et võiksin algusest peale kirjutama hakata. Ükski pähetulnuist ei sobinud. Kuni mulle meenus soomekeelne sõna „raipama”. (Sõnades, kõigi keelte omades kokku, on peale nende otsese tähenduse veel midagi üldisemat, kõlaliselt meeldivat või ebameeldivat. Jah-just, mõnikord sisaldub mõnes teises keeles üllatav adekvaat, mis soovitut kõige paremini edasi annab. Nii ei saa ju eestikeelne „uje” või „arg” kuidagi ingliskeelse „shy” vastu.) Raipama – vaat see oli tõesti midagi vägivaldset, rebivat, rämedat, r-st. (R-häälik on üldse kõige pealetükkivam, kõrvariivavam!) Niisiis, selle loo pealkirjaks pidi kõiki keelereegleid eiravalt saama „Raipajad”.
Aga kui ma veidigi kainemalt mõtlema hakkasin, siis mõistsin, et ei panda ju ühele novellile säärast pealkirja – ja üleüldse, selliseid lugusid ei kirjutata!
Ent… kui ma juba kirjutamas olin, sain aru, et ei suuda seda ühelegi silmale usaldada. Kui ma ka kogu loo kolmandas isikus esitan. (Isikupositsioon on üks mu varieeruvaid võtteid!) Mind takistas ilmselt selle juhtumi intiimsus, üksühesus, nii-öelda alastus. Ja mul oli võimatu mingit muud olustikku või tegevustikku juurde kirjutada kui vaid seda. Samuti midagi detailset ära jätta. Nõnda loobusin peaaegu kohe alguses, jaaniõhtu helgema osa kirjelduse kohal.
Hiljem tahtsin selle episoodi lisada oma romaani „Metsa tütar”, kuid sinna ta taas ei sobinud. Nii et siinkohal edasiantu on esmakordne… See pole novell ega kedagist. See on üks minu elu halbu unenägusid. Aga samal ajal… osa minu loost. Just nimelt minu elu loost ja tingimata lahkukirjutatult, nii nagu see sõnadeühendus kõlab ka Helen Kelleri raamatu pealkirjana. (Mis temasse puutub, siis igasugused ja ka taolised lood, mille mina siinkohal esitasin, kahvatuvad Heleni ainulaadselt võimatu loo kõrval.)
Nii et nüüd tuleks ehk küsida – kas kõik? Ei, mitte veel!
Kaksteist aasta hiljem kohtasin ma üht neist kolmest uuesti. (Mäletate, ma ju mõtlesin sellele tulevikus taaskohtumisele seal rotundialusel