inimestel on jõudu ja mõistust selle hoonega kenasti ümber käia!?
Adele jaoks oli see sõit tundmatusse; tema ei olnud kordagi käinud Saksamaal, nii nagu ta vanemad õed ja vend. Seal oli tema vanavanemate maa, tema oma oli siin, Liivimaal. Tema oli sündinud ja kasvanud siin. Siin oli koos kõik, mida ta mäletas ja teadis. Mujal ei saanud tulla midagi tähtsamat ega ilusamat.
Tegelikult ei olnudki ta ennist kuulnud, mida ema ta käest küsis, sest tema olemust täitis juba tol hetkel kurb lauluke, mis oli iseenesest ärganud ja kõlas endiselt järelejätmatult temas edasi.
Ta istus tõlla tagaistmel, äärmisena oma õe Agathe kõrval; ema-isa istusid eespool, kerge vaheseina taga. Tüdrukuil oli taga neljakesi kitsas; Hannes oli tõllaukse vaevu kinni suutnud lükata. Kurb lahkumine oli kõiki teinud sõnakehvaks; närvipinge muutus sõitma hakates kiiresti väsimuseks. Adele tundis, kuidas tema kõrval istuva õe pea vajus korraks tema õla vastu, kuid ajas end jälle püsti. Adele ise oli virge ja kurb.
Kui nad jõesillale jõudsid, ümbritses valge udu neid kõigist külgedest. Ja Adele tundis, et jõgi on kui mingi piir, kust lõpeb kõik tuttav ja kodune. Järsku tundis ta, et sirutab nagu kellegi käsu peale käe, puudutab ukselinki, surub selle alla – ja tõllauks avanes nii kergesti ja hääletult, nagu polekski Hannes seda ennist üldse kinni lükanud. Neiu sirutas oma valges põlvsukas jala tõllast välja, ihu kuumas, jahe õhk mõjus hästi. Kruus rigises rataste all, hobused pruuskasid, tee läks nüüd kergelt vastumäge. Midagi ei toimunud, keegi ei hüüdnud, et ta tõllaukse sulgeks, mamma ja papa kuklad olid tema poole pööratud ja rappusid sõidu taktis.
Ja Adele tundis järsku, et ta ei taha kuhugi sõita. Ja see tunne tugevnes iga rattapöördega, iga hetkega, mille võrra nad kodust kaugenesid. Ning kuigi tõllas olijad olid talle omased ning armsad, teadis ta, et nad olid kõik pisut teist meelt kui tema.
Nagu mingi kutse, nagu hääletu hõige, ennistise postisarve hääle moodi, aga hoopis teistsugune, kostis sealt tagasi suu nast, sellest valgest udust. Seal oli muidugi ka jõe ja anger vaksade ja kalmuste lõhna, aga samas siiski midagi seletamatut. Ja see nõrgenes ja kaugenes iga rattapöördega…
Ja siis meenus talle midagi väga olulist, mida ta ema küsimuse peale oleks pidanud kohe kindlasti mäletama. See ese oli jäänud oma peidukohta! See ei tohtinud sinna mingil juhul jääda! Seal olid sees kõik tema saladused, kolme aasta jooksul hoolikalt kirja pandud ja kõigi pilkude eest eemal hoitud! Ja kui see ükskord leitakse – ei-ei, võimatu, mitte kellegi silmad ei tohi seda lugeda, mitte keegi maailmas ei tohi tema üle naerda…!
Ta heitis veel kord pilgu õdedele, teades, et jätab nüüd nendega hüvasti. Kõik nad tukkusid nagu saksa muinasjuttude kolm kena kuningatütart. Ja Adele mõtles – nad on talle olnud head õed. Aga ei olnud kahju neist lahkuda. Oli niisugune imelik tunne, et ükskord saab ta nendega nagunii kokku.
Ta libistas end poolenisti uksest välja, jalg puudutas maad, ta laskis ukselingist lahti – ja juba seisiski maanteel, samal ajal kui laperdava uksega tõld kaugenes koos kõigi sealolijatega tast juba kättesaamatult. Ja hämarus neelas selle kiiremini, kui võis arvata, sest tõld oli ju üleni must. Kui ka rataste hääl öössse kustus, pöördus Adele ümber ning hakkas astuma tagasi häärberi suunas, mis iga sammuga oma piirjooni tagasi hakkas saama. Ta oli nüüd justkui keegi teine – üksi, heledas kleidis, nahkkingades, kolmteist aastat vana tüdruk, kel polnudki enam nime. Lahtisest pargiväravast uuesti sisse, üle häärberiesise platsi, laiasttrepist üles. Kuid suur ja raske välisuks oli kinni. Õnneks teadis tema ainsana kõigist tõldaistunuist, kuhu võti niisuguse lahkumise puhul pandi. See oli peidus seina seest väljaulatuva kivilõvi suus. Ta pidi käe küünarnukini sinna kivieluka sisemusse torkama, enne kui ta sõrmed viimaks võtit kobasid.
Ta kiirustas kõigepealt oma tuppa, mis oli häärberi kolmandal korrusel. Seal, tühjakstehtud kapi põhja all, mille lauakesed andsid end kõrvale lükata, oli peidus tema päevik. Nii hea oli seda jälle enda käes hoida, tunda päeviku pehmet kaant. See oli küll senini olnud kindel peidukoht, kuid enam mitte ses tühjas ja kõledas toas, kuhu pealegi pimedus takistamatult sisse vaatas. Oli ju temagi selle peidukoha täiesti juhuslikult avastanud. Ja päevikuga koos oli peidikus veel midagi – üks luulekogu. Päevik ja see luuleraamat kuulusid mingil kombel kokku.
Ta oleks tahtnud raamatut lehitseda, ehkki teadis mõnda luuletust lausa peast. Aga toas oli juba üsna pime. Leidnud käsikaudu küünla ja tikud, laskus ta alla häärberi saali. Tühjus kõmises sealgi vastu. Saalis polnud enam ainsatki mööblieset, kõik oli minema viidud. Veel vähem sai siin olla jälgi mõnest sündmusest, mis selles saalis olid toimunud, olgu see siis papa viiekümnes sünnipäev või kõige vanema õe leeripidu, ei olnud järel ühtki tantsukeerutust ega valge klaveri helisid. Põrandale, parketile, mida siinkandis kutsuti mustaks tammeks ja mis oli tehtud jõelammimudast leitud tammepakkudest, oli vaid jäänud kolm heledamat jälge seal, kus oli seisnud klaver. Valge, marmorist simsiga kamin oli jahe ning tumm, kaminasuu täis ärapõletatud paberit – küllap mingeid saladusi, mida papa ei olnud tahtnud endast maha jätta, aga ei saanud ka kaasa võtta. Ja üksnes kõrged, nikerdatud raamidega peeglid kahel pool roosiaeda avanevat ust olid omal kohal ja mängisid alasti, kardinateta akendest sissepääseva öövalgusega.
Too imelik tunne, et see kõik on nüüdsest tema oma, oli temaga mööda treppe kaasa tulnud. Ja ühtlasi teadmine, et nüüd on tal aega, palju aega, et keegi ei kiirusta teda tagant ega hüüa endaga kaasa tulema. Käsi otsis tuha hulgas, lei-dis sealt poolpõlenud paberi tükke, need võtsid hõlpsasti tuld. Nüüd lisandus saali öövalgusse punakat loitu.
Ta tegi luulekogu lahti, nihkus kaminasuule veelgi lähemale, sest saalis oli kuidagi jahe. See oli ja polnud ka juhuslik luuletus, peaaegu see õige, mille ta sõrmed avasid:
Die dunklen Wolken hingen
Herab so bang und schwer,
Wir beide traurig gingen
Im Garten hin und her…
Leek hakkas kustuma. Seda tuli millegagi toita. Ta tegi lahti oma pruunide kaantega päeviku. Käsi tõmbas sellest välja ühe lehe ja heitis sinna söestunud paberi hulka. Tuli neelas lehe kiiresti ja jälgejätmatult. Teine leht, kolmas… Nagunii polnud sel päevikul lugejat, need väikesed sündmused, ta kunagised erutumised ning läbielamused, need olid nüüd kõik lõplikult möödas, need ei tähendanud talle enam midagi, ta oli nüüd teiseks saamas…
Tule alleshoidmine kestis hulk aega. Kamin oli neelanud kõik ta päevikulehed, alles olid vaid kaaned. Need tõmbusid justkui vaikselt karjatades kooldu, siis said ometi leegi külge. Ja nad põlesid kauem.
Katsudes tundus, et kahhelkivid kõrgemal olid isegi nagu pisut soojemaks läinud. Selles valguses luges ta luulekogust veel mõned värsid:
So heiss und stumm,
so trübe Und sternlos war die Nacht,
So ganz wie uns’re Liebe
Zu Tränen nur gemacht
Nüüd oli kord luulekogu käes. Uuesti täitus häärberisaal punase kumaga, mis peeglite tõttu liikuvaks muutus, nagu oleks keegi kehatu saalis tantsima hakanud. Kamin andis üha rohkem sooja, see paitas ta käsivarsi, tungis temasse, peletas jahedusetunde. Samal ajal tundis ta endas kasvavat mingit seespidist soojust.
Siis meenusid talle korraks kõik need, kes olid seal tõllas. Kui kaugel nad juba on? Vaevalt et nad on märganud tema kadumist. Vahemaa tema ja nende vahel muudkui kasvas, see muutub varsti katkevaks. Veel veidi – ja ta võibki siia jääda…
Ta tõusis püsti. Viimane leht oli kaminas, tuli oli lõplikult kustumas, mingit muud tuletoidet oli võimatu leida.
Aeglaselt võttis ta seljast kleidi – ja see langes sinna tulle. Järgnesid alusriided, sukad, siidist sall, viimasena pael, mis ta juukseid oli kinni hoidnud.
Nüüd oli keha juba päris kuum, see hõõgus üleni. Ta pööras kaminale selja. Tema vastas olid kaks peeglit, mõlemad täidetud raske vaskse kumaga. Ja tema enda vastupeegeldusega. Ta polnud end kunagi nõnda täispikkuses ja samas alasti kujul näinud. Ja ta oli