ju tulin maalt linna, kaugelt – mitte ruumiliselt, vaid olemuslikult kaugelt – ja linn oli mulle juba loomuldasa võõras keskkond. Need inimesed mu kursusel, kes olid näiteks Pärnust või Paidest, nemad mäletavad tudengiaegadest teisi meeleolusid ja sündmusi kui mina. Minul tõesti pole mäletada neid vapustavalt äravahetamatuid, nooruslikke läbielamisi. Nagu oleksime käinud kahes erinevas ülikoolis. Või on tõesti nii, et mõnda armastab see linn rohkem – ja ka kingib talle võrratult enam ja jätkutab oma pidevalt uuenevat nooruslikkust – kui mõnda teist. Ei tea.
Kuid põhjus võis olla ka muus.
Ja sellele mõttele olen samuti jõudnud tagantjärele. Et ma läksin õppima vale ala, ja süüdi oli just Koidula oma eeskuju ja keele teaduskonnaga. Ilmselt oleksin pidanud astuma loodusteaduskonda, näiteks bioloogiasse või geograafiasse, millised ained on mind alati tõmmanud. Peaaegu võrdse jõuga. Ma arvan, et minu „Metsa tütres” ja ka „Taeva katuse all” on seda selgelt tunda. Ja see pole üksnes minu kui nende teoste autori arvamus.
Niisiis, need ei olnud minu romantilisemad aastad.
Ma näiteks ei kohanud ülikoolis oma tulevast meest, nagu paljud mu ülikooliõed, ja ma ei abiellunud tudengina, nagu nii mitmedki mu kursuselt, kaks paari koguni kursusesiseselt. Veelgi enam – mul polnud sel ajal ühtki tõsisemat kiindumust. Peaaegupolnud. Või kas peaksin siis moe pärast valetama, et oli ju!? Ükskõik kellele, aga iseendale ma valetada ei suuda.
Muide, enda kiituseks selles vallas üks pisiasi. Mina olin see, kes tegi kord ühes ülikoolilehe numbris ettepaneku, et Tartut võiks kaunistada ja sümboliseerida skulptuur, kaksikskulptuur või koguni purskkaev, mis kujutaks suudlevat või lihtsalt kallistavat tudengipaari. Ja kujutada vaid, nad seisavadki nüüd keset Raekoja platsi, nagu oleks keegi skulptor või linnaarhitekt mind tookord kuulda võtnud. Aga selline idee ülekanne nii paljude aastate tagant on võimatu. Või peaaegu võimatu. Järelikult tuleb uskuda teatud mõtete ja ideede universaalsust. Või koguni seda, et ilmselt laenasin minagi selle idee mõnelt varasemalt mõtisklejalt ja tema omakorda veel kusagilt…
Kõigest hoolimata, Tartu ise ei tohiks mu peale küll pahane olla. (Kui linn ikka on elus, tunnetav olevus, nagu mulle meeldiks üht linna kujutleda!) Sest ma olen Tartust kirjutanud tsükli luuletusi, mis on praeguseks ehk minul endalgi ununenud, ent need kuuluvad siiski mu parimate luuletuste hulka kas või juba seepärast, et minu luuletajakarjäär jäi lühikeseks ning piirduski vaid Tartu-ajaga. Või kes teab, äkki leian endas selle hõbedase soone kunagi veel üles! Ja pealegi ei tea keegi meist, kuivõrd ja millal su kirjutatu võib uuesti ärgata, uues lugejas uusi tundeid ja assotsiatsioone esile kutsuda, mida on palju kordi tõestanud terve luulelugu.
Võib-olla… võib-olla aimasin juba siis, et minu õigeks koduks saab linn mere ääres, mere, mida mina, sisemaalaps, nägin esimest korda alles lõpuklassis, kui ma Melliste keskkooli parima lõpetajana – jah, ükskord olen ka mina parim olnud – sõitsin Tallinna vabariiklikule kokkutulekule. Muide, rohkem kui teatrietendus draamateatris (aga see oli väga hea etendus, nimelt „Ema Courage ja tema lapsed”) jäi mulle meelde kohtumine poetess Debora Vaarandiga, kes on jäänud mulle naisluuletaja etaloniks siiani – oma diskreetsuse ja heatahtlikkusega, mingi pehmusega inimesena ja muidugi veel enam oma luulega, milles sõnal on kaalukust ja lihtsust, aga samas ka mingit maist maitset. Tahtsin pärast seda kohtumist just nõnda luuletama hakata nagu tema, aga see oli raske. Ja ihkasin endale pärast seda kohtumist ka ta juukseid, sest minu omad on, nagu nad on.
Kuidas ma oleksin võinud aimata, et tema on üks, kes aitab mul aastate pärast oma tiibu sirutada. Ja just siis, kui leidus halvatahtlikke, kes oleksid neid tiibu pigem kärpinud ja kes oma hoolimatu kriitikaga seda ositi tegidki. Aga ma pole väiklaselt solvunud nende peale, kellest mõni ehk ei mäletagi oma esialgset suhtumist minusse ja neid iroonilisi kirjatükke, kus nad mind naiivitariks tembeldasid – keegi ei näe ju noore kirjandussepürgija peidus poolt. Ja kirjanduses on valitsenud ajast aega kirjutamata reegel – kui vähegi võimalik, siis tuleb kerglased katsetajad kohe eemale tõrjuda, sest tugevamad pääsevad nagunii ligi. Ehkki see reegel ei arvesta ühe asjaoluga – alati leidub väga helli, väga diskreetseid hingi, eriti luules, kes võivad saada lõputult, lõplikult solvatud ja kes lähevad seejärel, pärast esimest tagasilööki kirjanduse jaoks alatiseks kaduma.
Kas ma oleksin võinud arvata, et ükskord aastakümnete pärast elan peaaegu Debora Vaarandi naabruses, sest palju siis Merivälja ja Kadrioru vahet ongi, ja võin tal aeg-ajalt külas käia…
Kuid kui uuesti Tartu-fenomeni juurde tagasi tulla, siis võis põhjus olla ka mu õppejõududes. Ma mõistan nüüd, et rohkem kui filoloogilisi teadmisi vajasin ma tookord eeskuju, oma mentorit, tarka vanemat sõpra, kelle teadmistesse ja inimlikku olemusse oleksin võinud armuda – tudengilikul ja tütarlapselikul kombel ühekorraga. Oleks vist liigne lisada, et ma ilmselt unistasin niisugusest väljapaistvast filoloogiaprofessorist, nagu kunagi varem oli olnud Gustav Suits. Ja muidugi lootsin ma kellegi „kirjandust sisuliselt ja sügavalt mõistva inimese silmis” (täpselt minu tollased sõnad, pärit mu tudengiaja päevikust) olla mitte kui keskmiste oskuste ja võimetega naissoost üliõpilane, vaid tõepoolest paljutõotav noor poetess, uus Hainsalu. Niisugune oli minu tollane tees ja ma ei naera sugugi enda üle. Kogu oma tagasihoid likkuse juures olin juba tollal maksimalist – või nagu nüüd öeldakse, perfektsionist. Ent see kõik oli minu sees, tegelikult ei jäänud ma mitte kellelegi silma oma neetult tagaplaanile hoidva oleku ja sõnavaesusega.
Niisiis on ütlematagi selge, et säärast õppejõudu või kirjanduslikku mõjutajat ma ei kohanudki. Mingil määral oli seda mu diplomi töö juhendaja Edgar Palmiste. Aga tal oli enda, oma poolelioleva doktoritööga nii palju tegemist. Julgustavaid naeratusi ja paar käepigistust ma siiski talt sain. Aga mitte kallist aega, et arutada koos neid Tšehhovi-asju. (Kas ma olen juba maininud oma diplomitöö teemat? Ei! Sel juhul räägiksime millalgi edaspidi.)
Ja ikkagi – sel mentori-soovil oli määratud ühel teisel ja hoopis imelikumal kombel täituda. Ma sain ta juba teisel ülikoolisügisel ja sellest peale on ta olnud minu lahutamatu saatja. Muidugi polnud ta, nagu te juba aimasite, mu õppejõudude ega ka Tartu tollaste vaimusuuruste hulgast. (Mõned me poisid, targad poisid, nagu neid kursusel kutsusime, nemad käisid vaheldumisi Uku Masingu, Paul Ariste ja Valmar Adamsi juures kodus või kohvikus. Aga tüdrukutele see ei sobinud, neid sinna kaasa ei kutsutudki!) Kui te arvate, et tegu võiks olla kirjandusliku eeskujuga, siis te palju ei eksigi.
Niisiis, ta oli ja on mu mentor rohkem vaimus kui tegelikkuses. Ehkki mul oli õnn temaga ka kohtuda.
KAWABATA
See oli lausa nõukogulik, et mitte öelda vene ime, et äsja Nobeli kirjanduspreemia saanud jaapani kirjanik Yasunari Kawabata külastas 1968. aasta detsembris läbisõidul Tartut. Ta oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt istuma lennukile ja lendama otse Tokiosse, üle põhjapooluse, sest nõnda oleks olnud lühim marsruut Rootsi ja Jaapani vahel. Kuid nagu ma alles hiljem teada sain, oli kõige taga Moskva akadeemik Fedorenko, tuntud sinoloog ja Kawabata uurija, võiks koguni öelda, et Kawabata välismaine sõber, kes oli kutsunud kirjaniku enda juurde Moskvasse külla. Ja kuna Tartu jääb ju Stockholmi ja Moskva vahepeale, siis oli seegi peatus loogiline. Võis ju arvata, et kaasa mängisid ka Pent Nurmekundi nimi ja meie ülikooli orientalistikakabinet ja mõned kohalikud jaapani kirjanduse fanaatikud…! Kuid kindlasti oli Tartu-külastuseks vaja veel kellegi kõrge persooni eriluba. Kes ja kuidas selle hankis, on mulle tänaseni teadmatuks jäänud. (Äkki keegi teab!?)
Tol päeval ja palju kordi hiljemgi olen mõtisklenud, et me asume tõesti ristteel ida ja lääne, põhja ning lõuna vahel. Sest läbi Tartu on reisinud varemgi mõned lääne suurvaimud. Kohe meenub Balzac ja see pikantne lugu Narva silmudega. Kas Tartus ei peatunud tagasiteel Venemaa-reisilt ka maailmakuulus Humboldt, kohtudes Ledebouri ja teiste oma ala teadlastega? Kas mitte Peterburi ligidus ei toonud siia kord Liszti ja Clara Schumanni? Ja vist niisama pidulikus õhkkonnas nagu Kawabatat anno 1968, võeti sellessamas aulas 1925. aastal vastu Fridtjof Nansenit, keda mina pean kõige muu kõrval ka heaks kirjanikuks, ehkki tema maa on sünnitanud tõeliselt suurepäraseid sõnataidureid. Ma ei oleks aus, kui ütleksin, et pole imetlenud just nimelt